Tikitud seinavaip ja teenetemärkide näitus
Eile lõunal istus ligi 15 naist Rahvarõiva Nõuandekoja pööningukambris ja tikkis mustale kangale värvilisi lilli. Kes lootis tikkida kolm lilleornamendiga riidelappi, kes seadis eesmärgiks ümmarguse hulga kümme.
Kuigi lilletikandiga vaibatük-ke tuleb igast maakonnast, oli eile kord just Tallinna käes.
Lõuna ajaks oli saiakestega täidetud laua ümber tikkimas käinud juba pea 40 naist ning Lembe Maria Sihvre MTÜ-st Etno Tuba julges ennustada, et tegelik mass tuleb ilmselt tööpäeva lõpu paiku.
28. märtsiks loodetakse üle Eesti kokku saada 160 lilletikandiga riidetükki, kuid esialgu tundub neid tulevat isegi rohkem.
Esmakordselt aprillis Põlva käsitööpäevadel ning siis novembris Tallinnas mardilaadal esitletava vaiba laiuseks ennustatakse vähemalt kahte meetrit.
Vanad ja uued teenetemärgid
Samal ajal avasid riigisekretär Heiki Loot ja rahvusraamatukogu peadirektor Tiiu Valm rahvusraamatukogus Eesti riiklike teenetemärkide galerii, kus on näha nii esimene, 1919. aastal asutatud Vabadusristi teenetemärk kui ka viimane, 1995. aastal asutatud Maarjamaa Risti teenetemärk.
Tegelikult ei soovinud vastloodud ja uuendusmeelne Eesti riik oma kodanikke kuidagi eristada ega hierarhiasse jagada. Vabariigi esimene põhiseadus sätestas lausa, et Eesti riik ei anna aumärke ega luba oma kodanikel neid ka muudelt riikidelt vastu võtta.
Vabadussõda aga tingis sõjalise aumärgi vajaduse iseseisvuse kaitsjate tunnustamiseks ning selleks saigi Eesti Vabaduse Rist. Edasistest erinevatest tunnustamisvajadustest sündisid ka eri teenetemärgid, neist viimasena Lennart Meri 1995. aastal algatatud Maarjamaa Rist.
