TLÜ tulevane rektor: kasvuajal on meie ajalooline õpetajakoolitus tahaplaanile jäänud
Tiit Land, olete jõudnud nüüd juba analüüsida, miks just teid Tallinna ülikooli uueks rektoriks valiti?
Lihtne aritmeetika näitab, et rektoriks valituks saamiseks peab olema lai toetus. Ma ise loodan, et minu erinevus teistest oli aktiivsem teadustöö taust. Tahaks loota, et ehk see oligi põhjus.
Olete rõhutanud, et teie aeg saaks olema ülikoolis stabiilsuse aeg. Miks just nüüd stabiilsus, kas pole ambitsiooni kasvada suuremaks ja trügida Tartu ülikoolile lähemale?
Ma arvan, et edasi pürgimine ei tähenda ilmtingimata seda, et peaksime laienema. Viimase viie aasta jooksul on ülikool väga jõudsalt kasvanud ja arenenud. Üliõpilaste arv on kasvanud 20-30%, 2010. aasta sügisel ületasime 10 000 piiri.
Reaalsus on see, et pole enam kuhugi laieneda. Nüüd on käes aeg stabiilsuseks. Kui vaadata läheneva perioodi peale, siis teame, et demograafiline kõver hakkab langema just potentsiaalsete gümnaasiumilõpetajate koha pealt. Lähema viie aasta pärast saab neid olema 20-30% vähem. Seega hakkab vähenema ka potentsiaalsete üliõpilaste arv. Me peaksime pigem ennast kindlustama, et oleksime stabiilsed ja elaksime ka selle perioodi kenasti üle.
Üliõpilaste arvu kasvu vähenemine tuleks nüüd siis rohkem kvaliteediks pöörata?
Just. Üliõpilaste arv on kasvanud kiiresti ning on õigustatud küsimus, kas me suudame jätkuvalt anda kvaliteetset haridust. Valimisdebattides on palju räägitud massiloengutest, mille üle nurisevad ka üliõpilased ise. Massiloenguid peab tasakaalustama teiste õppevormidega. Ka üliõpilased soovivad seda.
Olete 3+2 süsteemi suhtes kriitiline, kuna bakalaureuseseõppest ei toimu piisavalt edasiliikumist magistriõppesse.
Võib-olla on vale öelda, et olen ainult kriitiline. Eks igal süsteemil on oma plussid ja miinused. 3+2 soodustab rahvusvahelist tudengite liikumist, aga kui anname signaali, et kolmeaastane õpe ongi kõrgharidus, siis see on kindlasti vale. Selle ajaga ei ole võimalik anda akadeemilist haridust ja koolitada spetsialisti. Kindlasti tuleks magistriõpet enam tähtsustada.
Aga mis see kolmeaastane bakalaureus siis on?
Selle kohta ütleksin, et see on kui lõpetamata kõrgharidus. Oleme õppinud üld- ja ka natuke erialaaineid, aga me ei ole spetsialiseerunud ikkagi millelegi kitsamale, mida tööturg meilt ootab ja mis oskused tegelikult on vajalikud, et töötada või doktorantuuris edasi õppida.
Tudeng peaks siis ikkagi ülikooli astuma mõttega, et ta lõpetab magistrina?
See oleks minu ideaalnägemus.
Ootate te riigilt ka ülikoolile rahalist tuge juurde, kui arvestada õpilaste arvu vähenemist, nagu te ennist ütlesite?
Ootan riigilt, et suurendataks pearaha. Kui vaatame tagasi, siis 2008. aastal kui olid head ajad, suurendati pearaha tervelt 30%. 2009. aastal, kui saabus majanduskriis, vähendati pearaha aasta jooksul kaks korda. Ülikoolide poolt on õigustatud ootused, et kui majandus on taas kasvule tõusnud ja riigikassa on kopsakam, peaks pearaha tõusma.
Tallinna Ülikooli probleem on ka selles, et meil on suhteliselt madal riiklik tellimus. Me sooviksime ministeeriumiga konstruktiivselt läbi rääkida selles osas, mida me suudame õpetada, milles me oleme tugevad ja et meie riiklik tellinus oleks adekvaatne. Muidugi peame me ka ise kvaliteeti näitama.
Olete reaalainete taustaga teadlane. Kas TLÜ-s suureneb nüüd äkki ka reaalteaduste valdkond natuke, siiani on TLÜ-l suuresti humanitaarainete ülikooli kuvand.
Jah, humanitaar- ja sotsiaalteadlaste kuvand. Ma arvan, et arendame ülikooli tervikuna. Meil on kunstivaldkond, õpetajakoolitus, meil tervise- ja spordiinstituut. Me arendame ja tähtsustame kõike, kus me oleme tugevad.
Kas traditsiooniliselt tugeva pedagoogilise taustaga Tallinna ülikoolis on üliõpilaste arvu kasvu ja laienemise taustal õpetajakoolitus tahaplaanile jäänud või on see samal tasemel kui varem?
Õpetajakoolituses on meil tugevad traditsioonid ja didaktiline uurimistöö on tasemel. Võib-olla sellise ekspansiivse kasvu tingimustes on õpetajakoolitust vähem mainitud, peaksime seda kindlasti enam rohkem teähtsustama. Kui tahame kvaliteeti, ka ülikoolis, siis peaks tagasi minema koolidesse, kust hariduse kvaliteet teatavasti alguse saab. Me soovime enam teadvustada ja tähtsustada õpetajakoolitust.
Siin on TLÜ-l ju head šansid, kuna traditsioonid õpetajakoolituses on olemas ning pikalt juba räägitakse, et vaja on rohkem noori õpetajaid. Järsku on just teie ülikooli ajalooliselt tugev valdkond see suund, mida peaks tugevamalt arendama?
Jaa, päris kindlasti on see üks meie niššidest. Minult on ka küsitud, kas TLÜ võiks puhtalt pedagoogikaülikooliks tagasi muutuda, siis see vastus on ei. See ei ole mõistlik, sest tänapäeva tingimustes suudame kvaliteetset õpet anda koostöös teadus- ja arendustööga. Kui vaadata Euroopa praktikat, siis 2008. aastal ühendati 1956. aastast õpetajaid koolitanud Stockholmi pedagoogika kõrkkool ülikooliga just selleks, et ühendada enam õpetajakoolitust teadustööga.
