Töine päev kesklinna „pommiaugus”
Väljakaevamised on käinud juba kuu aega ja ajastute arvestuses tegeldakse Põhjasõja-järgsete kihtide uurimisega. Tänapäeva mõistes asume küll Tallinna südalinnas, kuid tollal laius siin eeslinn. Kokku toimetab platsil kahekümne inimese ringis. Mullegi otsitakse kellu ja ämber mulla tarvis.
Kuna Tallinna eeslinna hoonestuse kohta kuni 19. sajandini suurt midagi teada pole, on oluline kõik, mis müürirusude vahelt välja tuleb. Esimesena ilmub niiskest maapinnast pisike roheline klaasikild, mis ei tundu kuigi vana. Minu kõrval töötavad Häli Reintam ja Kairit Liivanurm soovitavad selle siiski igaks juhuks kõrvale panna.
Kaevan edasi ja varsti koguneb müüriservale suurematest ja väiksematest mullastest kildudest terve kollektsioon. Vägisi paistab, justkui oleks keegi siin õllepudeli ära lõhkunud.
Kui aga arheoloog Kristi Tasuja saabub meie leide üles korjama, selgub, et tegu võib olla hoopiski klaasiga 18. sajandi tinaraamiga akendest. „Ärge kõike niisama minema loopige, te peate siit dateeriva leiu saama!” manitseb arheoloog Ulla Kadakas mõni meeter eemal labidatega hoogu sattunud poisse.
Üks mainituist, Tartu ülikooli teise kursuse arheoloogiatudeng Timo Avi näitab midagi, mis meenutab suurt pika varrega võtit, mille lukupoolne osa on kadunud. „Ma olen 99 protsenti kindel, et see on võti,” jätab väljakaevamisi juhtiv Guido Toos siiski eksimisvõimaluse.
„Nüüd on vaja uks ka leida,” arvab Ulla Kadakas. „Tõsiselt,” lisab ta naerma puhkenud kaevajatele.
Esimese vabariigi aegne hais
Toos märgib, et midagi sellist, mis oleks säilitamisväärses olukorras, nad veel leidnud pole. Kui näiteks jupp muredat müüri on välja kaevatud ja ära puhastatud, siis joonistatakse see täpselt üles ja kaevatakse seejärel samas kohas edasi. Ikka alla, vanemate ladestuste poole.
Mind haarab elevus pisikese valge keraamilise torujupikese peale, mis kellule pidama on jäänud. „Piibuvarre tükk,” konstateerib Kairit. „Neid on siin palju,” kustutab Häli kommentaar lootuse, et olen midagi olulist leidnud.
Sellest ei saa aga järeldada, et sajandeid tagasi elanud inimesed suured tobisõbrad olnuksid. Guido Toos selgitab, et sellised piibud olid 18. sajandil lihtsalt väga levinud: „Üks esimesi masstoodanguid.” Säärase piibu vars oli 20–80 cm pikk, jagub vähemalt kümneks tükiks.
Annika Tiko peseb leitud keraamikakilde. Just Tallinna ülikooli arheoloogia magistriõppesse katsed teinud neiu oskab nimetada iga lauale moodustunud kireva mosaiigi tükikese arvatava päritolusajandi. Ilmneb, et väikesed hallid kivisarnased potikillud on pärit suisa 14. sajandist.
Viru keskuse poolses küljes tuleb müürist välja kuus kahurikuuli. Suuri keedupeete meenutavaid raudkuule kasutati ilmselt augutäiteks, räägib Toos. Arvatavasti on need Liivi sõja aegsed. Hiljem selgub, et samas kohas peitub veel seitsmeski metallmuna. „Tõeline pommiauk!” viskab Toos nalja.
Elevust tekitab ka pärastlõunal kaevajate kohal leviv iseäralik lõhn, mida eritab kanalisatsioonikraav. Haisu värskuse järgi võiks arvata. et tegu on veel EKA päritolu kraamiga. „See on pigem esimese Eesti Vabariigi aegne,” kuulen Toosilt.
„Kui me kaevame keskaegset sõnnikut, siis see haiseb ka niimoodi, et õhtul sõidad bussis koju ja mõtled: huvitav, kas kõik tunnevad seda?” räägib ta. Kui sõnnik on suures hunnikus, siis tekib selle ümber õhukindel kiht ja see ei kõdune, sest hapnik ei pääse ligi. Annika Tiko lisab, et selline leid tavaliselt hoopiski rõõmustab arheolooge, sest sõnnik säilitab ka puidust ja tekstiilist asju, mis muidu kergesti hävinema kipuvad.
Tööpäev lõpeb kell viis. „Kui sul toimetuses ära tüütab, siis meil on kaevajaid vaja,” ütleb Guido Toos hüvasti jättes.
