Tõnu juhatab inimesed veealuste elamuste juurde
Vee all rõhk suurem. Enne Tõnuga kohtumist mõtlen, et kindlasti on ta suurt kasvu ja näeb välja nagu mingi Baywatchi rannalõvi. Õppeklassi uksest sisse astudes leian aga hoopis eest endast lühema, keskmise kehaehitusega mehe. Tema kõnestiil on rafineeritud ja väljapeetud nagu mõnel ülikooli õppejõul. Tõsi, on välja paista, et mees on füüsiliselt heas vormis. “Üks samm vee all võrdub kümne sammuga maapinnal. Vee all on rõhk suurem, seetõttu on lihased lihtsalt sunnitud rohkem tööd tegema ja see aitabki pidevalt vormis olla,” seletab ta.
##Hobisukelduja tasemest instruktori omani jõudmiseks on vaja läbida hulk etappe, Tõnul on õnnestus need läbi käia kolme aastaga. Praegu on tal nii sukeldumise instruktori, esmaabi instruktori kui ka eriala instruktori litsents.
Valgus veealuses tunnelis. “Enamus inimesi, kes sukelduvad, ei tee seda füüsilise vormi pärast. Alati on inimene tahtnud näha seda, mis on teisel pool piiri. Juba lapsena vaadati naabrite aia poole – kui suured seal õunad on. Isegi kui koht on sama, ikkagi on iga sukeldumine kordumatu elamus, iga sukeldumine on eelmisest erinev,” räägib Tõnu. Sukeldumas on Tõnu käinud Küprosel ja Tais. “Tais viidi meid sukelduma polügonile, kus parajasti kedagi ei olnud. Seal oli tõesti ilus, puutumatu loodus. Korallid, kaheksajalad ja raid,” vaimustub ta. Küprose lähedal põhja vajunud aurikul oli Tõnu sõnul 150 meetri pikkune koridor, kus ühest otsast teise valgus ära paistis. “Seal oli erakordselt hea nähtavus ja nägemusena oli see võimas,” ütleb ta.
Stalinil pommid alles. Kodumaistest elamustest tõstab Tõnu esile möödunudaastast öösukeldumist, mis leidis aset Lohusalu neemest poolteist kilomeetrit põhja poole. “Seal on Stalini nimelise laeva vrakk, mis läks põhja Teise maailmasõja ajal sõjatules. Vrakil on mürsud ja padrunikastid mööda põhja laiali. Sellele vrakile tohib sukelduda muidugi ainult loaga,” räägib ta. “Kui Stalini laeval peaks toimuma plahvatus, siis võibolla kümne minuti pärast sajaks Tallinnas lestakalu,” lisab ta naljatades.
Tõnu sõnul on hobisukeldumine lubatud kuni 40 meetrini, sügavamale minnes peab juba balloonides asuva õhu koostist lämmastiku osas muutma. “Lämmastik on see gaas õhu koostises, mis lahustub meie kudedes allapoole minnes järjest rohkem, sügavamal rõhk ju suureneb ja hingama peab rohkem. Kui me nüüd äkki ülesse tagasi läheme, hakkab lämmastik uuesti välja tulema ja inimesega juhtub nii nagu limonaadi pudeliga. See on tõsine nähtus, mida nimetatakse dekompressiooni haiguseks,” seletab ta. Omal nahal seda Tõnu seni siiski veel kogenud pole.
