TÕNU TANNBERG: Verekümnis tsaaririigile. Nekrutikohustuse ajaloost Eestis
Põhjasõja ajal liideti endised Rootsi Läänemere-provintsid vägivaldselt Vene impeeriumi koosseisu, millega kaasnes Eesti ala (laiemalt Eesti- ja Liivimaa kubermangude) lülitamine Vene impeeriumi sõjaväesüsteemi. Eestlaste seisukohast vaadatuna tähendas see eelkõige nende järk-järgulist kaasamist sõjaväekohustuse täitmisele ehk esmalt nekrutikohustuse kehtestamist.
Peeter I ajal loodud Vene regulaararmee komplekteerimine tugines nekrutikohustusele, mis kehtestati lõplikult 1705. aastal. Nekruteid hakati võtma maksualuse elanikkonna, peamiselt talupoegade hulgast. Pärast Eesti- ja Liivimaa liitmist Vene impeeriumi koosseisu ei laiendanud Peeter I ega tema järglased siinsetele provintsidele impeeriumi sisekubermangudes kehtivat nekrutikohustust. Baltikumi kõrvalejäämine nekrutikohustuse täitmisest peaaegu kogu 18. sajandi jooksul oli vaieldamatuks kergenduseks kohalikule elanikkonnale.
Kuid seda vabastust ei saa käsitleda kui keskvõimu soovi kergendada nende piirkondade olukorda. Peeter I käsitles uut relvajõudude komplekteerimisviisi kui vahendit rahvuslikult homogeense regulaar-armee loomiseks. Peeter I kindla veendumuse järgi tuli nekruteid võtta üksnes põlisrahva – suurvenelaste – seast, kes 18. sajandi alguses moodustasid pisut üle 70 protsendi kujuneva impeeriumi kogurahvastikust. Nekrutikohustus vastas igati Venemaa tollasele sotsiaalsele ja majanduslikule struktuurile ning tagas armee komplekteerituse vajalikul tasemel.
Nekrutikohustuse laienemine
Olukord hakka muutuma 18. sajandi teisel poolel, mil Venemaa sõjaline aktiivsus kasvas ja nekrutikohustus ei suutnud enam sõjaväe komplekteeritust vajalikul tasemel hoida. Veelgi selgemalt tuli see esile Napoleoni sõdade ajastul 19. sajandi alguses. Pealegi oli selleks ajaks venelaste osakaal impeeriumi elanikkonnas langenud juba alla 50 protsendi. Üha süvenevat armee vaegkomplekteeritust loodeti nüüd osaliselt vähendada uute piirkondade kaasamisega sõjaväekohustuse täitmisele.
Seega loobuti Katariina II valitsemisajal üherahvusliku armee põhimõttest. Lisaks soovis keskvalitsus ka äärealade eripärasid ühtlustada. Nii laiendati juba 1780. aastatel nekrutikohustus Ukrainale ning 1796. aastal ka Baltikumile. Seda tegi keiser Paul I, kes rõhutas, et vastutasuks aadli privileegide ennistamisele (kaotati asehalduskord) laiendatakse Eesti- ja Liivimaale üleriiklik nekrutikohustus. Esimesed nekrutid võeti Eestist Vene armeesse 1797. aasta novembris-detsembris. Seda ränkrasket riiklikku koormist tuli täita kuni üldise sõjaväekohustuse kehtestamiseni 1874. aastal.
Nekrutivõtmised said alguse keisri ja senati ukaaside avaldamisest. Keskvalitsuse ukaaside alusel teatasid kubermanguvalitsused eelseisvast nekrutivärbamisest igasse nekrutijaoskonda – mõisa (valda). Samas märgiti ära ka mõisast nõutav nekrutite arv. Lisaks saatsid kubermanguvalitsused iga nekrutivõtmise eel mõisatesse üksikasjaliku eeskirja värbamise läbiviimiseks, milles teatati värbamise tähtajad, vastuvõtukomisjonid ning nende vastuvõtuajad. Ühtlasi määrati kindlaks nekrutitele kaasaantava raha, proviandi ja riidevarustuse kogused ning sätestati karistused eeskirja rikkumise eest.
Püügipäevad ja liisusüsteem
Nekrutivõtmine, rahvasuus “warga wiisi wõtmine”, toimus kuni liisusüsteemi kehtestamiseni kogu kubermangus ühel kindlal päeval – püügipäeval, mis määrati kindlaks kubermanguvalitsuse salajases ringkirjas. Valiku tegemine (kes kinni püütakse ja nekrutiks tehakse) lasus algul mõisnikel, hiljem anti see vallakohtute kompetentsi. Püügipäeva kättejõudmisega vallandus mõisapiirkonnas tõeline inimjaht vajaliku arvu nekrutikandidaatide kinnipüüdmiseks. Nõutud normi täitmine oli sageli seotud suurte raskustega, sest tihti aimati või saadi püügipäevast juba varem teada, mistõttu nekrutiealised mehed läksid varakult peitu. Linlaste nekrutiksminek sõltus paljuski linnavõimude – magistraatide või foogtikohtute – suvast. Väljakujunenud tava järgi püüti nekrutiks anda eelkõige ebaväärikalt käitunud linlasi, hulkureid, joodikuid ja maksudest kõrvalehoidjaid. Tegelikkuses toimus meeste kogumine linnades printsiibil “kes kätte satub”. Alles üleminek liisusüsteemile korrastas oluliselt nekrutite väljavalimise korda Eesti- ja Liivimaal. Eestimaal kehtestati see 1816. aasta talurahvaseadusega, Liivimaal mindi liisutõmbamisele üle märksa hiljem – 1829. aastal, Balti kubermangude linnades aga alles 19. sajandi keskel. Liisutõmbamine (liisutamine) toimus hingeloendite järgi koostatud liisunimekirjade alusel, kuhu kanti kõik nekrutikohustuse alla kuuluvad mehed. Neid nimetati liisualusteks või liisupoisteks. Liisupoisid, kes numbri järgi pidid nekrutiks minema, võisid endale asendaja palgata. Lubatud oli ka liisunumbrite vahetamine.
Nõuded nekrutitele
Nekrutiteenistusse minekuks pidid mehed vastama kindlatele nõuetele ja normidele. Nad pidid olema terved, tugevad, sõjaväeteenistuseks kõlbliku kehaehitusega, raskete kuritegude eest karistamata ning leeris käinud. Nekrutitele esitatavad vanusepiirid muutusid eri aegadel ning sõltusid tsaaririigi sõjalisest aktiivsusest: mida suurem see oli, seda rohkem aastakäike kuulus nekrutikohustuse alla. 19. sajandi alguses võeti nekrutiks üldjoontes 17–37-aastaseid mehi. Hiljem oli piirvanuseks enamasti 20–35 eluaastat. Nekrutite pikkuse piirnormiks määrati enamasti kaks arssinat ja neli verssokit – ligikaudu 160 cm. Sõdades tuli sageli kehtestatud normidest loobuda. Näiteks 1812. aastal võis erandkorras nekrutiks võtta 12–40-aastaseid ja kahe arssina ehk 142,2 cm pikkuseid mehi.
Nekrutiks võeti ka abielumehi, kelle naised said valida, kas minna koos mehega teenistusse kaasa või jääda koju. Viimastest moodustus sel viisil omaette sotsiaalne kategooria – soldatinaised. Koju jäänud soldatinaised võisid teatud aja möödudes uuesti abielluda. Abielus nekrutite ja ka soldatiteenistuse ajal sündinud lapsed nimetati kantonistideks. Enamik soldatilapsi jäi kuni 18. eluaastani ema või sugulaste ülalpidamisele, misjärel arvati nad automaatselt sõjaväeteenistusse. Osa kantoniste võeti soldatilaste koolidesse, kus nad õppisid 15. eluaastani, millele järgnes 20-aastane sõja-väeteenistus.
Erusoldatid vabastati pärisorjusest
Teenistusaja üle elanud või invaliidistunud ning kodumaale tagasi pöördunud mehed – erusoldatid – vabastati pärisorjusest ning neil oli õigus endale vabalt elukohta valida. Erusoldat oli Eesti külas 19. sajandil üsna oluline figuur: teda kohtame mitmesugustes vallaametites (vallakasakas, vahimees jms), osanikuna enamikus talurahvarahutustest ning talurahvaseaduste “seletajana”.
Lisaks korralistele värbamistele võidi sõjaväeteenistusse sattuda ka vabatahtlikult, asendajana või karistust kandma. Vabatahtlik nekrutiksminek oli talupoegade hulgas haruldane. Mõisnikele ja kogukondadele antud õigust karistada omi talupoegi eri põhjustel nekrutiksandmise läbi kasutati suhteliselt sageli. Osadel linnaelanikest (käsitöölised ja kaupmehed 1807. aastani) ning väikemõisatel (kuni 20 meeshinge) tuli igal värbamisel nekrutite andmise asemel tasuda kindel rahasumma.
Nekrutikohustuse algaastatel vabastati väeteenistusest taluperemehed, nende vanemad pojad või pärijad ja osa mõisateenijatest. Kõigi ametimeeste puhul kehtis kindel põhimõte – nad olid nekrutikohustusest vabastatud seni, kuni oma ametit pidasid. Liivimaa, hiljem ka Eestimaa kubermangu talupoegadel oli võimalus end ka kindlaksmääratud rahasumma eest vabaks osta. Vabaksostmise summa (300, hiljem isegi 1500 hõberubla) tasumisel vabaneti eluks ajaks sõjaväekohustuse täitmisest. Väeteenistusest pääsemiseks kasutati ka enesevigastamist ning pagemist (näiteks Soomesse ja Rootsisse). Haruldane ei olnud ka juba nekrutiteenistuses olevate meeste deserteerimine.
Nekrutikohustuse ajajärgul võeti mehi teenistusse kindla normi alusel, esialgu 500 ja seejärel 1000 meeshingelt. Korralised värbamised pidid esialgse kava järgi toimuma igal aastal, kuid tegelikkus ostus teistsuguseks: sõdade ajal võeti nekruteid sageli mitu korda ja paljudel aastatel ei toimunud üldse värbamisi. Kui kõik värbamised 1000 meeshingele ümber arvestada, siis tavaliselt nõuti rahuaegadel 1–3 nekrutit 500 ja 4–6 nekrutit 1000 meeshingelt. Sõja-aastatel tõusis see arv tunduvalt. Nekrutikohustuse puhul oli tegemist märkimisväärsete ja valdavalt taastumatute inimkadudega, sest ränkraskete teenimistingimuste, 25-aastase teenistusaja (1830. aastast hakati mehi ka puhkusele lubama) ja rohkete sõdade tõttu pöördus kodumaale tagasi vähe Eestist võetud nekruteid – tervikuna mitte üle 20 protsendi. Otseste inimkadude mõju oli rahvastiku demograafilisele arengule tuntav: vähenes abiellumus ja sündimus, mille tagajärjel aeglustus või muutus hüppeliseks rahvastiku loomulik juurdekasv (sündimata jäänud lapsed) ning hälbis rahvastiku sooline ja vanuseline struktuur.
Kokku võeti Eesti- ja Liivimaalt aastatel 1797–1874 arvestuslikult 145 000 nekrutit, Eestist sealhulgas ligikaudu 95 000 ehk keskmiselt 1230 meest igal aastal. See oli n-ö iga-aastane verekümnis impeeriumi sõjalisele altarile.
