Tööbörs täitis trammidepoo

Tallinna trammidepoos korraldatud töö­börs meelitas kohale jahmatava hulga rahvast, kõigil mee­les mõlkumas vaid üks soov: leida endale lõpuks töökoht.

Pärastlõunane Pärnu maantee ning sellega paralleelne Vana-Lõuna tänav on Hendriksoni küüru lähedal täitunud voolava inimmerega. Järgmist sellist rahvaste liikumist on meil ilmselt oodata juubelilaulupeo rongkäigu ajal, ent seekord on põhjus kurvem: patriootlike tunnete laulukeelde valamise asemel seab inimmass sammud linna korraldatud tööbörsile.

„Seame sammud ühte ritta, hakkame kõik homme pihta,” on pähe kulunud fraas Kuldse Trio igihaljast laulust, mille refräänis kõlab kurjakuulutavalt piuksuva häälega mantra „kes ei tööta, see ei söö!”. 

Täna on sammud ühte ritta seadnud ning trammiparki kogunenud ligi tuhatkond soovijat, kellele on pakkumisel nelisada töökohta. Tullakse jala, jalgrataste ja autodega. Paar väiksemat kampa on kogunenud ka silla alla pudelist julgust võtma.

Kuigi leib tuleks lauale, on töökohtade valik pehmelt öeldes kesine: juuni algusest saavad Tallinna ühissõidukites alustada nelikümmend koristajat, septembrist 360 reisisaatjat. Lisaks võimalus kaasa lüüa linnaosade hädaabitöödes. Huvi seevastu on silmaga nähtav ja kogu tööotsijate seltskonda vaadates on õhus tunda nii lootust kui ka meeleheidet.

Hullud päevad

Lasen pilgu üle masinaõlihõn­gu­lisse depoosse kogunenud inimeste: nende seas on kannatlikult lastega käevangus seisvaid noori emasid, rahuliku pilguga daame kübara ja kõpskingadega, liisunud õlle, pesemata riiete ja sigarettide järele lehkavaid kodanikke ja mitte millegi poolest silma paistvaid, täiesti tavalisi inimesi. Ühel neiul on peapael, millel ilutseb suurelt „Will Power” (ee tahtejõud).

Nende väliselt erinevate inimeste lood on ühtmoodi sarnased: firma läks pankrotti, koondati. Vastused vaheldumisi: olen tööta 2–4–6 kuud, tahan koristajaks-reisisaatjaks, oleksin rahul ükskõik millise tööga, andke ainult tööd-tööd-tööd. Vaja on arstirohtu, vaja on lapsi kasvatada, vaja on vanemaid hooldada.

Kardan, et pärast linnaisade kõnede lõppu muundub trammidepoo justkui äraspidisteks Stockmanni kaubamaja hulludeks päevadeks, kus allahinnatud tarbekaupade asemel on tublimatele trügijatele auhinnaks lohutustöökohad.

Ega ma palju eksi. „Kas nüüd võib neid inimesi juba läbi lasta? Ma ei suuda neid varsti tagasi hoida,” kurdab mulle neoonvestiga mupo-mees, üks paljudest, kes püüab läbematut rahvast ohjata.

Rahvas voolab laudade juurde, haaratakse paberid-blanketid ja asutakse neid kärmelt täitma. Paljudel värisevad käed, ollakse ähmi täis. Juba reedel minnakse teisele ringile. Kui mitu korda veel kadalipp läbi käia tuleb, ei tea keegi.