Ta ei eksi. Lember seisab Abruka vana sadama ääres ning silmitseb merd. Rein Lember on üks kahest Eesti saarevahist, lisaks temale Abrukal teeb sama tööd Vilsandi saarel Jaan Tätte.

Homme saab Lemberil täis kolmas kuu austusväärses ametis. “Pea on igat sorti ideid umbselt täis. Aga peabki olema, sest kui üks plaan untsu läheb, siis on kohe teine varnast võtta,” räägib Lember. “Tegevusetult istuma ei pea jääma.”

Enne oma tööst rääkimist teatab Lember ühe saare viimase aja tähtsama uudise: “Eelmisel aastal sündis väike Triinu, üle pikkade aastate esimene päris Abruka laps.”

Tegelikult on Lember natuke rohkem kui saarevaht. Näiteks alles hommikul oli ta autojuhi ülesannetes. Lükkas oma päevinäinud ning roostest puretud GAZ-i veokile hääled sisse, kamandas üleilmselt abruklaste kokkutulekult veel saarele jäänud inimesed kasti ning sõidutas sadamasse.

Sadamasse jõudnuna asus ta täitma juba sadamakapteni ülesandeid, sest ka selles ametis on just tema. Muude tegevuste kõrval peab ta Abrukal turismitalu, töötab prügimajanduse eksperdina ning on koolitatud pulmaisa.

Ekskursioonist ei pääse

“Ühte ööpäeva oleks vaja 36 tundi ja ka siis läheks kitsaks kätte,” ütleb Lember muiates. Ta on just lõpetanud hommikul Saaremaalt Roomassaare sadamast tulnud paatide vastuvõtmise ning need ka uuesti suure saare poole teele saatnud. “Abruka elanikud pääsevad paati eelisjärjekorras ja kõige enne Salme. Sealt edasi juba vanuse järjekorras,” hõikab ta valjul häälel. Ühe suvitaja nägu venib seepeale muigele ning ta teatab oma noorukesele tütrele, et too küll täna saarelt ära ei pääse. Plikatirts ehmub korraks, ent tõsiseks paanikaks pole siiski põhjust. Nimelt on arvukat sõitjatehulka tulnud ära vedama koguni kolm paati ning mitte keegi ei jää maha.

Kas uudishimust, saarevahi kohustustest või mõlemast kokku, aga Lember küsib pea igalt saarele saabunud inimeselt nende plaane. Üks neiu teatab, et peab jõudma Abruka taga asuvale Vahase saarele oma bakalaureusetöö tarbeks materjali koguma. Lember kamandab neiu koos noormehega oma veoki kasti ning lubab veidi lähemale viia.

Jalavaeva leevendamise eest tuleb aga leppida väikse autoekskursiooniga. “See siin on Kukemägi, saare kõige kõrgem punkt,” teatab Lember uhkelt.

Tuur jätkub nii, et suurema osa sõidust veedab Lember poolenisti kabiinist väljas ning jagab valjul häälel selgitusi. Lõpuks pääsevad noored teadlased kastist maha ning saavad veel juhise, kuidas Vahasele jõuda.

Peatselt tekkival hingetõmbepausil jõuab Lember rääkida, mida saarevahi amet üldse tähendab. “Sisuliselt olen ma silmad ja kõrvad väga paljudele asutustele: päästeamet, politsei, piirivalve,” loetleb ta. Ühtaegu tekitab talle veidi meelehärmi see, et väga raske on paika panna piire, kust algab vastutus. “Mis hetkel näiteks võin ma appi kutsuda piirivalve, kui mõned mehed on kadunuks jäänud?” arutleb ta. Just kolme kohaliku mehe kadunuks jäämine oli üks esimesi tõsiseid proovikive, millega ta mai alguses ametisse asununa tegelema pidi. Mehed leiti uppununa.

Kasin varustus

Ent mis kuulub saarevahi varustusse? “Vallavalitsuselt saadud mobiiltelefon ja üks meditsiinikohver,” kõlab napp vastus. Saarevahile pole seni ette nähtud isegi mootorpaati, rääkimata ATV-st saare eri otstesse pääsemiseks või isegi kaua räägitud ning lubatud jalgrattast.

Nappidest vahenditest hoolimata meeldib Lemberile rääkida oma suurtest Abrukaga seotud ideedest. “Rahvamaja kõrvale tahame teha helikopteri maandumisplatsi,” ütleb ta. “Vana sadama juures hakkame maa poolt merele minema ning taastame vabaõhumuuseumina veel 1960-ndatel täies hoos olnud kalasadama,” kõlab juba hetke pärast. “Vanasse elektrijaama tahame ka teha ühele poole muuseumi,” lõpetab Lember.

Ah jaa, saare lõunaosas tuleks taastada ka rannaniidud ning kas või makettidena Teise maailmasõja ajal üles seatud rannakaitsepatarei. “Inimestel peab olema, mida vaadata.”

Abruka aeg on jõudnud niikaugele, et saabub päeva viimane reis Roomassaarest. Selle paadi pardal on ka Lemberi uus jalgratas. Ent see pole veel päris saarevahiratas, vaid ühe leivatootja kampaaniaga võiduks saadud.

Miks on autodel kollased märgid?

•• Vähemalt pooled Abruka teedel liikuvad autod kannavad tavapärase Eesti registreerimisnumbri asemel kollase põhjaga numbrit.

•• “See on tõenäoliselt rumal küsimus, aga miks see nii on?” küsin Lemberilt.

•• Mehe nägu läheb naerule ning ta vastab nagu pähe õpitult: “Sellepärast, et kõik küsida saaksid, miks on kollased numbrid.” Isegi president Arnold Rüütel olevat 2003. aastal Abrukal visiidil käies sama küsimuse esitanud. Ja üldse ei pääsevat keegi saarelt minema, ilma et küsimuse esitaks.

•• Tegelikult juhtunud aga nii, et üks kohalik Abruka mees olevat ühel aastal töötanud Hollandis mingis töökojas. Sealt koju naasnuna võttis ta kaasa parajal hulgal vanu numbrimärke ning pakkus välja, et need võiks Abruka autodele külge kruvida. “Siis saavad kõik turistid küsida, miks numbrid kollased on,” olevat ta põhjendanud. “Ja see töötab ülihästi,” ütleb Lember muheldes.