Tööle, raugad!
Säherduse ukaasi andis välja rahandusminister Taavi Veskimägi. Ta tuli ise ühel hommikul minu juurde, küsis kõigepealt kümme krooni laenuks, neelas tervelt alla ühe voodi alla veerenud baranka – (Huvitav, kuidas ta küll seda märkas? Nojah, näljasel on terav silm!) – ja puhkes nutma.
“Miks sa nutad, lapsuke?” küsisin mina. “Kes sulle ülekohut tegi? Räägi onule ära, onu aitab.”
“Miks ma siis ei peaks nutma, oo Orav!” töinas Veskimägi. “Miks ei peaks ma meelt heitma, kui riigi varakamber on nii tühi, et seal võib hundiratast visata ja polkat tantsida! Kui ma sinu käest vahel mõnda krooni ei saaks, oleksin ma endale ammu köie kaela pannud.”
Selline jutt tegi minugi murelikuks. Taevake, kuidas siis valitsuse viletsus järsku nii suureks paisus! Ei osanudki Taavile paugu pealt head nõu anda, aga õnneks oli ta ise midagi välja nuputanud.
“Nüüd, vanaisa, ei aita muud, kui tuleb kõik pensionärid tööle tagasi kihutada,” rääkis ta nuuksudes. “Ei ole muud võimalust! Kellel pole jalgu all, võtku kark, kelle silmad ei näe, kõndigu käsikaudu, aga tööle peavad kõik tulema, muidu kukub meie riik kokku. Ja ei tohi lasta inimestel ka suvel puhata ega hingamispäeva pidada! Ei, ööd ja päevad peavad nad tööd tegema, et Eesti elu jälle õitsele lööks! Ka koolid tuleb kinni panna, et lapsedki saaksid meile appi tõtata ja koolnud tuleb kah haudadest välja kaevata, sest isegi kui nad ehitajateks ja müüjateks ei kõlba, siis hernetontidena võivad nad välja peal seista küll ja vareseid peletada, et need koledad linnud ei sööks ära meie leivavilja.”
Veskimägi hingas sügavalt sisse, ronis siis laua peale ja hüüdis heleda häälega:
“Kas kuulsid valitsuse plaani, Ivan Orav, meie kõigi õpetaja? Ütle nüüd, kas sa jätad maha oma mugava pensionäripõlve ja sooja toa ning tõttad appi hinge vaakuvale Eesti riigile? Kas unustad oma tõved ja haiged ristluud, haarad taas pihku vasara ja teed ilma puhkepause pidamata sepatööd? Vasta, kas sa päästad meie maa, maksku see sul või elu?”
“Päästan!” vastasin mina, endal pisar silmas. Ja juba järgmisel päeval tõin ma kolikambrist välja oma vana vasara ning asusin raudnaelu valmistama.
Jah, me elame raskel ajal. Valitsusel pole lihtne, kuid kui me kõik ennast ohvriks toome ja ennastsalgavalt töötame, siis ehk õnnestub riik päästa. Ilus on vaadata, kuidas meie kandi pensionäride segakoor ühisel jõul mööda tänavaid hiiglaslikke kiviplokke lohistab. Nende õlad on rakmete all veriseks hõõrdunud, silmamunad pahupidi, aga nad ei kaeble, vaid liiguvad aina edasi, millimeetri haaval. Uus pilvelõhkuja kesklinnas peab õigeks ajaks valmis saama! Me ei vea alt oma valitsust!
