TOOMAS ALATALU: Miks jäi Balti kaitseliit sündimata?
Taasiseseisvunud Eesti, Läti ja Leedu teed NATO-sse kiputakse täna võtma kui vaid ühesuunalist protsessi – et 1991. aastal tegi tollane ülemnõukogu esimees Ülo Nugis eesmärgi teatavaks ja märtsis 2004 saadigi liikmeks.
Tegelikult oli tee piisavalt jõnkse täis, kui meenutada kas või märtsis 1993 riigikogus vastu võtmata jäänud esimest “Riigikaitse aluste” varianti, mis Saksamaalt tulnud kaitseministri Hain Rebase käe all valminuna rääkis “koostööst ÜRO põhimõtteid järgivate kollektiivsete julgeolekusüsteemidega (CSCE; mõeldavalt ka NATO; WEU), eelkõige Põhja-Euroopa ja Läänemere piirkonna riikidega”.
Nagu näha, polnud NATO siis sugugi n-ö selge valik. Esitatud lähenemist võib selgitada nii Vene vägede jätkuva kohalviibimisega kui ka asjaoluga, et geopoliitiliselt tundlikes piirkondades peeti tollal silmas mitte niivõrd NATO-ga liitumist, kuivõrd regionaalsete julgeolekusüsteemide loomist. Seda mitte ainult Balti, vaid ka Musta mere piirkonnas.
Tegemist polnud ainult kohaliku initsiatiiviga – juunis 1994 soovitas näiteks Briti suursaadik Leedul orienteeruda Euroopa Liidu ja Lääne-Euroopa Liidu liitumise asemel hoopiski liidule Poola, Läti ja Eestiga. Teisisõnu – jutt käis Teise maailmasõja eelse koostöö taastamisest.
Suurbritannia lõi ühe suurriigina ja Lääne-Euroopa esindajana kaasa esimeses sõjalises suurprojektis Baltimaadel – Balti pataljoni asutamises septembris 1994. Pole kahtlust, et kõik nägid Londoni selja taga USA-d, ent fakt on, et just Suurbritannia välisministri Douglas Hurdi suust kõlas 28. märtsil 1996 ettepanek (International Institute of Strategic Research peetud loengus) regionaalse julgeolekusüsteemi loomisest, hõlmates Soomet, Rootsit, Eestit, Lätit ja Leedut, mida toetaksid otsesed lepped (direct collective dealings with) NATO ja Venemaaga.
Balti julgeolekupakt
Sestap polnudki ime, kui 14. augustil 1996 tehti teatavaks Eestis sündinud regionaalse julgeoleku kontseptsioon, mille autoriteks olid poliitikud Enn Tarto, Arnold Rüütel ja kaitseväe juhataja kohalt tagandatud kindral Aleksander Einseln. Väljendades muret Balti riikide võimaliku sattumise pärast halli tsooni, tehti selles ettepanek sõlmida Balti julgeolekupakt, kuhu kolme Balti riigi kõrval kuuluksid USA, Saksamaa, Venemaa, Rootsi, Poola, Soome ja Taani. See pakt pidi tagama Balti riikide julgeoleku kuni nende astumiseni NATO liikmeskonda. Samaaegselt pakti loomisega pidi kulgema ka Balti poliitilise ja julgeolekuliidu loomine.
Tegemist oli oluliselt uute terminitega, sest 2. detsembril 1995 Tallinnas toimunud Balti Assamblee istungjärgul oli välja käidud idee Balti kaitseliidust (Baltic defence union), mis lohaka või tahtliku tõlkevea tõttu paisati avalikkuse ette kui Balti sõjaline liit (Baltic military union).
Võin detailidest rääkida, sest olin tollal riigikogu Balti Assamblee delegatsiooni juhi Arnold Rüütli asetäitja ja osalesin kõigi dokumentide formuleerimisel. Resolutsiooni “Kaitsealasest koostööst” projekt ringles veel enne istungjärku, ent sattus tähelepanuorbiiti siis, kui istungi avapäeval läks kõnepulti BA parempoolsete fraktsiooni esindaja, kes lausa nõudis resolutsiooni vastuvõtmist. Ilmselt parempoolsete pressikonverentsilt läkski käibele mõiste “sõjaline liit”, ehkki resolutsiooni enda tekstis oli juttu vaid kaitsest ja julgeolekust.
Tõukudes Balti Assamblee varasematest deklaratsioonidest ühtsusest ja koostööst ning BALTPAT-i arendamise edust, tehti resolutsioonis Eesti, Läti ja Leedu valitsustele ettepanek kaitsealase koostöö laiendamiseks ning ettevalmistusteks Balti riikide kaitselepingu sõlmimiseks. Täpsemalt öeldes palus Balti Assamblee saada valitsuselt teavet progressist kaitselepingu ettevalmistamisel. Väidan, et vastava sõnastuse pakkusid välja Leedu opositsiooni esindajad (nemad olid toona ka agarad Balti poliitilise liidu propageerijad), ehkki parempoolsete ettepaneku kandis Balti Assamblee täiskogule ette riigikogu liige Valve Kirsipuu.
Venemaa huvid
Tegemist oli kõva poliitilise sõnumiga ja paraja ülepakkumisega (ei tea, et keegi oleks kaitselepingut kirjutanud), ent ei maksa unustada Venemaa Föderatsiooninõukogu avaldust ja valimiseelset õhkkonda Venemaal.
Kui eelnevalt viitasin tõlke tahtlikule moonutamisele, siis kasu lõi-kasid sellest just Vene poliitikud, kes hakkasidki valijaid hirmutama Balti sõjalise liiduga. Venemaa välisministeerium aga käitus vastupidiselt oma ootuspärasele hoiakule, sest näiteks Venemaa suursaadik Soomes Juri Derjabin soovitas Balti riikidel järgida Soome ja Rootsi mitteühinemispoliitikat ja mainis, et NATO-sse astumise kõrval on võimalik saada ka ühiseid julgeolekugarantiisid Venemaalt ja NATO-lt.
Eestis endas võtsid sündmused ootamatu pöörde – 3. detsembril 1995 ehk päev pärast Balti Assamblee istungjärku võttis president Lennart Meri kokku riigikaitsenõukogu ja teatas seal kaitseväe juhatajale Aleksander Einselnile, et vabastab ta ametist. Et Einselni ootamatu tagandamine oli seotud Balti kaitselepingu ideega, jäägu tema enda ja teiste tollal Kadriorus viibinute selgitada. Samas on teada, et kindralil ja presidendil oli palju erimeelsusi ühenduses Eesti ja Balti riikide julgeoleku tagamisega.
Einseln esitas oma tervikliku nägemuse regionaalsest julgeolekust kaheksa kuud hiljem koos Arnold Rüütli ja Enn Tartoga. Kolme poliitiku ühisavalduse saatusele vajutas pitseri käimasolnud presidendivalimise kampaania – dokumendi avaldasid vaid teisejärgulised ajalehed, peamised hääletorud aga andsid sellele hävitava hinnangu.
Reformierakond, kes varem oli olnud üks Balti kaitselepingu toetajaid, astus nüüd kiirelt kriitikute leeri. Peatees oli lihtne – kolmiku plaan segavat Balti riikide astumist NATO-sse, kuna seal võetavat asja nii, et baltlased võivat olla nõus ka n-ö aseainega. Lätlased oli algul küll valmis arutama kolmiku avaldust Balti Assamblee järgmisel istungjärgul, ent selleks ajaks oli Arnold Rüütel kaotaja mees ja tema nimega seotud plaan jäi ajalukku.
