Toomas Hendrik Ilves: lõpetame hala, et oleme väikesed ja meist ei sõltu midagi

 (124)
Toomas Hendrik Ilves: lõpetame hala, et oleme väikesed ja meist ei sõltu midagi
Pille-Riin Pregel

President Toomas Hendrik Ilvese arvates peaksime me Venemaa propagandarünnakuid vähem südamesse võtma, sest Euroopas ei arva keegi, et oleme natsid.

•• Härra president, kuidas on elada ja töötada sisuliselt muuseumis?

See on 1938. aasta tubamuuseum, kus me praegu oleme. Kõik on muinsuskaitse all. Esimesel tööpäeval avastasin, et ma ei saa arvutit üles panna, sest 1938. aastal oli vajadus elektri järele piiratud ja siin toas on ainult kaks pistikut, arvutikaablit ei tohi üldse vedada. Sellepärast võtan ma siin suures toas inimesi vastu, ent töötan teises toas, kus aga on väga kole tapeet. Siin elan ma nädala sees ning nädalavahetustel üritan Ärmal olla.

•• Kas poleks siis mõistlik teha presidendile täiesti uus residents, mida soovitas – tõsi küll, eelmise presidendi nn lossiskandaali ajal – peaminister Andrus Ansip?

Ma tahaksin bürood, mitte tubamuuseumi. Selles hoones ei saa korraldada ka korralikke vastuvõtte.

•• Ärmal oli teil plaan hakata pidama külalistemaja. Äkki viib presidendiks valimine selle äri pankrotti?

Eks see nii ole jah, et kui mina Ärmale lähen, siis me külalistemajja inimesi võtta ei saa. Külalistemaja idee tekkis Evelinil kolm aastat tagasi ja ta töötas selle nimel kaks ja pool aastat. Siis valiti mind presidendiks ja nüüd tuleb kõik ümber mõelda. Eks Evelin pea seda asja nüüd edasi viima, sest laenud on ju pangalt võetud ja kuidagi tuleb need tagasi maksta.

•• Teie eelkäija Arnold Rüütel, kellele kuuluvad juba kaks maja ja korter, soovib riigi kulul saada endale veel ühte maja. On see õiglane?

Seadus näeb sellist võimalust ette. Ta ei saa seda maja ju ka endale päriseks, vaid kasutamiseks.

•• Teie esimene sisevisiit viis Ida-Virumaale. Oli see kaval PR-trikk või saab rahvussuhetest üks teie presidendipoliitika nurgakive?

Ma usun, et selle visiidi sõnum oli selge – kõik, kes elavad Eestis ja tahavad siin elada, on meie, mitte Modest Kolerovi (Vene presidendi kaasmaalastepoliitika nõunik – U.K.) kaasmaalased. Nende saatus on osa Eesti saatusest. Oleme rääkinud, et nad peavad eesti keele ära õppima. Õige! Aga ka meie ise peame nende suhtes head tahet üles näitama.

•• Milles see hea tahte väljendamine peaks seisnema, kas kodakondsuspoliitika leevendamises?

Seda mitte, sest meie kodakondsuspoliitika on praegu igati euroopalik. Ma pean silmas suhtumist inimestesse. Näiteks Ida-Virumaa kohta arvavad paljud eestlased, et ega see ikka päris Eesti ole, seal on kuumaastik jne. Asjad on viimase 15 aastaga väga palju muutunud ja Ida-Virumaa on praegu üks kiiremini arenevaid piirkondi. Seega ei olnud minu esimene visiit PR-taktika, vaid minu kindel otsus oli öelda sealsetele inimestele: te olete meie, mitte KGB ja FSB kontori kaasmaalased.

•• Ometigi ei saa te ju eitada, et FSB kontorite ajupesu on väga võimas?

Tõsi, mingeid alaväärsuskomplekse põdevad kagebiidid on välja mõelnud enda arvates hirmus kavala nõksu meie mustamiseks, aga tegelikkuses see ei toi-mi. Mitte keegi Euroopas ei mõtle, et eestlased on natsid. Kui nad nii arvaksid, siis me kuuleks seda. Enamikul EL-i riikidel on Tallinnas saatkonnad ning nad kuulevad ja näevad, mis Eestis toimub. Kui see süüdistus vastaks tõele, siis me kuuleks Euroopalt etteheiteid.

•• Küsimus pole ju ainult Euroopa suhtumises. Rahvuskonflikti üleskütmist on vaja kas või selleks, et mõjutada meie eelseisvate valimiste tulemusi. Et vene partei pääseks taas riigikogusse.

Ma olen rääkinud siinsete venelastega ja küsinud, kas nad usuvad seda, mida Venemaa propagandamasin räägib, ning saanud vastuseks, et ei usu. Kui inimene saab kõrvutada seda, mida talle Moskvast Eesti kohta väidetakse või mida ta näeb iga päev oma silmadega, siis ma kaldun küll arvama, et inimene usub ikka rohkem oma silmi.

Venemaal on praegu palju probleeme. Venemaal elavate inimeste sotsiaalsed probleemid on palju suuremad kui siinsete venelaste omad. Selleks et neilt muredelt tähelepanu eemale juhtida, ongi vaja leida vaenlase kuju. See on ju klassika Goebbelsist saadik. Meie siin Eestis ei peaks neid avaldusi väga südamesse võtma, vaid leppima sellega kui teatud mõttes paratamatusega, mis käib kaasas riigiga, kes ei suuda enda probleemidega toime tulla.

Loe veel

•• Aga kuidas mitte võtta südamesse sinimustvalgete lippude haakristidega sodimist ja põletamist Eesti Moskva saatkonna ees?

Muidugi on see inetu lugu ja tekitab pahameelt. Eesti esitas selle kohta ka noodi, sest ilmselgelt rikuti Viini konventsiooni. Aga mõtleme paar sammu edasi. Venemaa huvi on meid provotseerida ja tekitada meis reaktsioone, mida nad saaksid ära kasutada. Mõne riigiga, kes on hakanud neile provokatsioonidele vastama, läksid asjad veel hullemaks. Kui ka meie välispoliitika hakkaks seisnema reaktsioonides Venemaa provokatsioonidele, siis oleksime tõepoolest Venemaast sõltuvad.

Tegelikult ei ole Venemaa meile nii oluline, kui seda vahel püütakse näidata. Mõned transiidiärimehed hakkavad muidugi vastu vaidlema, sest nende isiklik heaolu sõltub sellest, aga Venemaa ei ole meile majanduslikult oluline. Meie tulevik on Euroopas ja see teeb muret Venemaale, kes ei suuda loobuda mõttest, et tema mõjusfäär aheneb.

•• Te nimetasite ärimeestele eriliste teenete eest kodakondsuse andmist solvavaks siinsetele mitte-eestlastele, kes peavad taotlema kodakondsust tavapärases korras. Kuid kas eriliste teenete eest Eesti kodakondsuse andmist ei võiks sootuks lõpetada?

Minu meelest võiks. See oli vajalik iseseisvuse taastamise esimestel aastatel, kui oli vaja kinnistada meie iseseisvust ja tunnustada inimesi, kes olid sellele kaasa aidanud. Aga anda praegu ilma paiksustsensuseta kodakondsust ei ole minu meelest otstarbekas. Kuskil keegi kirjutas, et näe, USA annab eriteenete eest küll kodakondsuse. Ei anna, võib anda elamisloa.

•• Mis tingimustel oleksite nõus külastama Venemaad ja kohtuma president Vladimir Putiniga?

Külla saab minna siis, kui kutsutakse. Ega rohkem tingimusi olegi vaja kui kutse. Samamoodi on endiselt jõus juba president Arnold Rüütli ajal Venemaa presidendile esitatud kutse külastada Eestit.

•• Kas teil on lähitulevikus ees huvitavaid visiite  või olete mõne maailma riigipea ka Eestisse kutsunud?

Jaapani keiser tuleb maikuus Eestisse. See on oma suurejoonelisuse poolest võrreldav kuninganna Elizabeth II ja Ühendriikide presidendi George W. Bushi visiidiga. Endal on mul  plaanis mitu visiiti, millest midagi esile tõsta ei oskakski. Ahjaa, Eestis olles kutsus George W. Bush mind Ameerikasse Valgesse Majja temaga lõunale. See ei olnud pelgalt viisakusÏest.

•• Lähenevate riigikogu valimistega seoses tegite jõulise avalduse, kus pragasite erakondi, kes käsitlevad valimisi ostu-müügitehinguna. Kas see oli üksik avaldus või hoiate kogu valimiskampaanial silma peal?

Varasematel valimistel oleme näinud n-ö valimisprogramme, mis on tegelikult puhas pesupulbrireklaam. Et minu pesupulber on parem kui sinu oma. Rahva lollitamise eredaim näide oli europarlamendi valimine, kus üks erakond püstitas loosungi “Kaitseme Eesti krooni!”. Euroopa Parlamendil pole midagi pistmist euroga ja seal ei saa Eesti krooni kuidagi kaitsta. Sama hästi võinuks võtta endale valimisloosungi “Muudame füüsikaseadusi!” ja see poleks olnud väiksem valetamine. Inimeste eurohirm on tõsine teema, kuid “kapitaliseerida” oma kampaania sellele oli äärmiselt vastutustundetu. Mis iganes erakond seda eelseisvatel valimistel teeb – mina astun kohe avalikult selle vastu välja. Ma ootaks meie erakondadelt märksa sisulisemaid debatte.

•• Aga nimetage paar-kolm sisulist teemat, mille üle te tahaksite enne valimisi meie poliitikuid kindlasti väitlemas näha.

Esiteks kindlasti haridus. Michael Porter uuris juba 15 aastat tagasi, mis on ühist majanduslikult edukatel riikidel. Ta jõudis järeldusele, et olgugi et need riigid võisid asuda maailma eri paigus, neil võis olla erinev juurdepääs loodusvaradele jne, oli neil üks ühine tunnus: võrreldes vähem edukate riikidega palju kõrgem protsent inimesi, kellel on tehniline või reaalharidus.

Meie praegused popid erialad nagu avalik haldus, suhtekorraldus ja ärijuhtimine võivad küll täna-homme anda tasuva töökoha, aga kui me tahame, et Eesti oleks ühel hetkel samal tasemel mis Soome või Iirimaa, on meil vaja innovaatilisi inimesi. Meil on vaja rohkem füüsikuid, matemaatikuid, insenere ja loodusteadlasi. Aga kui me koolitame ainult avalikke haldajaid, ärijuhte ja suhtekorraldajaid, siis ühel päeval polegi meil seda, mida hallata, juhtida ja mille suhteid korraldada.

Teine asi, mis nagu hariduski vajaks pikemaajalisi visioone, on energeetika. Kuhu me läheme, kuidas vähendame oma sõltuvust? Energiasõltuvus on Eestile julgeolekuprobleem, sest meie kõrval asub riik, mis kasutab energiat välispoliitika instrumendina. Ma tõesti loodan, et meie poliitikud võtaks seekord valimisdebattides kaugema sihi kui ainult üks valimistsükkel.

•• Kuidas suhtute Eesti osalusse Ignalina uue tuumajaama projektis?

Ma arvan, et Eesti osalemine selles projektis on hea idee. See garanteerib meile energiajulgeoleku. Kuna see uus tuumajaam rajataks Leetu niikuinii, on meil kasulikum selles projektis osaleda kui lihtsalt kõrvalt vaadata. Küll aga ei ole ma seda meelt, et Eestis peaks korraldama sel teemal referendumi. Me ei raja ju Eestisse tuumajaama, vaid kaalume oma osalust Leedu projektis. Rootsis ei tuleks kellelgi pähe hakata korraldama referendumit selle üle, kas rajada Soome tuumajaam või mitte.

•• Eestis on vaid üks erakond, kes räägib energeetikast, ja see on värske poliitiline jõud ehk rohelised. Tõsi, nemad taovad vaid taastuvenergia trummi. Millist rolli ja saatust ennustate neile Eesti poliitikas?

Selge on see, et taastuvenergia on osa sellest, millega me peame tegelema. Küsimus on, kuidas ja millises vormis seda kasutada. Puhtalt puidu põletamine reostab ju samuti keskkonda.

Marek Strandberg on olnud mu isiklik sõber juba päris pikka aega. Temaga on huvitav intellektuaalselt mõtteid vahetada, aga kuidas ta hakkab tegutsema poliitikas ja kas roheliste erakond hakkab ka toimima, seda ma tõesti ei oska veel öelda. Eks aeg näitab, millised on nende seisukohad muudes küsimustes kui keskkond ja kuidas nad poliitikas käituma hakkavad.

•• Pärast märtsivalimisi on oluline teie käitumine. Kas teete ettepaneku hakata valitsust kokku panema valimistel enim hääli saanud erakonna esimehele ehk suure tõenäosusega Edgar Savisaarele või käitute nagu Lennart Meri ja teete ettepaneku teile enim sobivale peaministrikandidaadile?

Ma olen seda öelnud ja kordan veel kord – ma teen ettepaneku enim hääli saanud erakonna esimehele. Kui Keskerakond saab enim hääli ja erakonna peaministrikandidaat on Edgar Savisaar, siis teen ma talle ka vastava ettepaneku. Oli viga seda praktikat 1999. aastal mitte järgida. See võtnuks kolm nädalat rohkem aega, kuid koalitsiooni koosseis oleks lõpuks olnud sama.

•• Pärast kohalikke valimisi kutsus Keskerakond sotse Tallinnas koalitsiooni, aga sotsid ei läinud. Usun, et kui Savisaar saab võimaluse valitsust kokku panema hakata, teeb ta alul vähemasti formaalselt ettepaneku Rahvaliidule ja sotsidele. Kui tõenäoliseks peate, et esimest korda sünnib Eestis maailmavaate poolest ühtne koalitsioon?

Maailmavaateliselt ühtset koalitsiooni ei saa Eestis sündida, sest klassikaline parem-vasakskaala Eesti erakondade lahterdamisel ei toimi. Mõni Eesti erakond, kes end vasakpoolseks nimetab, on lähemal vaatlemisel rohkem parempoolne. Samas on näiteks CDU-s (Saksa kristlikud demokraadid – U.K.) vasakpoolsust märksa enam kui meie parempoolsetes parteides.

•• Eesti välispoliitikat iseloomustab praegu kummaline seis. Me kuuleme, et pea- või välisminister toetab näiteks Türgi liitumist Euroopa Liiduga, kuid mingit debatti sel teemal ajakirjanduses ega erakondade vahel ei toimu. Miks see nii on?

Ma soovitan vastuse otsimisel esmalt vaadata ajaloolase Eero Medijaineni raamatut “Maailm prowintsionu peeglis”, kus ta vaatab Eesti välispoliitikat ja rahvusvahelisi suhteid Eesti ajalehtede karikatuuridel aastatel 1918–1940. Kui tõmmata paralleel ja vaadata, kuidas on käsitletud rahvusvahelisi suhteid Eesti ajalehtede karikatuuridel viimase 15 aasta jooksul, siis on pilt üpris kesine. Aeg-ajalt vilksatab mõni joonistus Vene karust ja selle kõrval murumütsis mehikesest, aga see on kõik. Samas kirjeldab see pildivalik üpris kõnekalt meie maailmapilti. Kui ajakirjandus hakkaks rohkem välispoliitikast kirjutama, tunneks inimesed selle vastu enam huvi ja poliitikud omakorda tegeleks sellega sisulisemalt.

•• Enne presidendiametit olite oma artiklites väga kriitiline Eesti välispoliitika ideetuse suhtes. Kas praegu olete sama meelt?

Kui vaadata seda survet, mida EL-i vanad liikmesriigid on avaldanud viimastele liitujatele, on see eranditult väga negatiivne. Me oleme nende arvates populistlikud ja natsistlikud, milles on teatud annus ka tõtt, kui vaadata mõne koos meiega liitunu viimase aja tegemisi. Aga see on toonud taas päevakorda kuue aasta eest esimest korda üles kerkinud tuum-Euroopa idee. Eriti propageerib seda Belgia peaminister, kes tahab luua kahekiiruselist Euroopa Liitu euro baasilt. Tema seisukohalt on see mõistetav, kuid meile oleks see äärmiselt ohtlik. Meie juurdepääs eurotsooni on vähemalt kolmeks-neljaks aastaks, aga võib-olla veelgi kauemaks ajaks suletud, kuigi minu meelest on ka euroga ühinemise kriteeriumid ajast ja arust. Mis tähendab, et kui eurot kasutavatel riikidel põhinev tuum-Euroopa hakkab kujundama ühtset välispoliitikat, on oht, et seda tehakse üle meie peade.

•• Eurot me kiiremini kasutusele võtta ei saa. Millised on siis meie võimalused tuum-Euroopat mõjutada või selle hulka pääseda?

Peame lõpetama hala, et me oleme nii väikesed, et me midagi mõjutada ei suuda. Mõelgem Luksemburgile, mis on Eestist kaks korda väiksem, aga üks mõjukamaid Euroopa Liidu liikmesriike. Väike saab suuri mõjutada küll, kui ta seda ise tahab ja oskab. Minu isiklik kogemus Euroopa Parlamendist ütleb ka seda, et kui sul on tõesti väga hea idee, siis loeb selle idee sisu, mitte see, kas selle peale tulija on pärit suurest või väikesest riigist.

•• Värskest eurobaromeetri uuringust ilmnes, et eestlased on nii Euroopa kui ka iseenda tuleviku suhtes ühed optimistlikumad. Meie majandus kasvab jõudsalt. Ometigi heitis Economist hiljuti Eestile ette, et sotsiaalse kaasatuse poolest oleme Euroopas viimaste seas. Millest selline vastuolu?

Kui suur osa sellest majanduskasvust tuleneb kinnisvaraärist, siis mis sotsiaalsest kaasatusest saame rääkida. Ka edukatel majanduskasvu aastatel tuleb pöörata tähelepanu sotsiaalprobleemidele, mitte uinutada end ilusate majanduskasvu statistika numbritega. Ma loodan, et need teemad jõuavad ka valimisdebattidesse.

•• Kui ma suvel teid presidendikandidaatide debatis intervjueerisin, siis ütlesite, et tahate muuta vabariigi aastapäeval teenetemärkide andmise põhimõtteid. Olete asunud seda plaani teoks tegema?

Presidendi mänguruum on siin palju piiratum, kui arvatakse ja ma ise arvata oskasin. Ministeeriumidele, riigikogule jne on ju antud oma kvoot ja nemad esitavad. Liiati kui tänavune nimekiri oli paljuski juba enne mind valmis. Ma saan küll mõne asja sinna lisada, aga need on väikesed aktsendid.

Mõtlesin suvel ja mõtlen ka praegu, et ebaproportsionaalselt palju teenetemärke jagatakse meil mingist ametlikust staatusest või positsioonist tulenevalt. Ehk me ei tähtsusta mitte niivõrd inimese tegemisi möödunud aastal või eelnevate aastate jooksul, vaid mingit tema formaalset positsiooni. Minu meelest on teenetemärkide andmine olnud siiani liiga kaldu institutsionaalsuse suunas. Aga nii palju kui mul on võimalik seda nimekirja täiendada, tahan ma tähtsustada inimesi, kes on saanud hakkama millegi inimlikuga – pean silmas vabatahtlikku tööd ja kodanikualgatust.

•• Miks te pahandasite välja paljud Eesti tähtsad tegelased ja otsustasite korraldada tuleval aastal vabariigi aastapäeva vastuvõtu Tartus? Juba on kosta hala, et püksid ja kleidid lähevad kortsu ja kas tõesti tuleb Tartusse sõita rongiga.

Kas vabariigi aastapäev on ainult tallinlastele? Või on Tartust, Pärnust ja Viljandist Tallinna sõitnud naiste kleidid materjalist, mis ei lähe kortsu? Või on nüüdsel ajal Tallinnast Tartusse pikem tee kui Tartust Tallinna?

Kui kolmandik Eestist elab Tallinnas ja kaks kolmandikku mitte, siis võiksime mõelda ülejäänud Eestile rohkem. Eriti kui kolimine Tallinna ja selle lähivaldadesse on nii massiline. Minu võimalused seda mõjutada on erinevalt valitsusest piiratud. Tartus vastuvõtu korraldamine on üks võimalus, kuidas ma saan presidendina seda pisutki mõjutada. Ja kui sa ütled, et ma pahandasin paljud välja, siis ma ütlen vastupidi: minu poole on isiklikult pöördunud ainult sellised inimesed, kellele see idee on väga meeldinud.

•• Härra president, meie intervjuu ilmub jõululehes. Kus ja kuidas kavatsete  jõulud veeta ja milline on teie jõulusoov Eesti inimestele?

Sõidan reedel Ärmale. Pühapäeval lähen ma laste ja abikaasaga Halliste kirikusse. Siis tuleme koju, sööme verivorsti ja hapukapsaid ning seejärel avame jõulukingid.

Eesti inimestele soovin ma rohkem hoolivust ja ligimesearmastust!


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare