Toomas Hendrik Ilves: mina ei soovi ühiskonda lõhestada
Juhuse tahtel olete viimane presidendikandidaat, kellega Eesti Päevaleht intervjuu teeb. Kuidas hindate viie erakonna ühist valikusõela presidendi leidmiseks?
Raske öelda, kas see on parim lahendus, aga igatahes teretulnud võrreldes eelmiste presidendivalimistega, kus erakonnad umb-usaldasid üksteist ega suutnud kokku leppida. Võib-olla praegune formaalne ja kammitset lähenemine ongi see, mis distsiplineerib erakondi. Ehk ei tule viimase hetke meelemuutusi ja salaleppeid. Ma siiralt loodan, et presidendivalimised ei muutu tänavu selliseks tsirkuseks, nagu nad eelmine kord olid.
Kolme uuringufirma küsitluste järgi olete eelistatuim presidendikandidaat. Eelmistel presidendivalimistel oli eelistatuim kandidaat Peeter Tulviste, kes aga ei jõudnud isegi valimiskogu teise vooru. Kas te ei pelga, et teiega läheb samamoodi?
Ega ma eriti pelga. Ja kui mulle tõesti “tehakse ära”, no mis siis ikka katki on? Minu jaoks ei ole midagi katki. Teisalt, ma ei tea, kui tervistav on see Eesti ühiskonnale, kui valijamehi mõjutatakse ähvarduste ja koolikatuste kaudu. See oli väga kahetsus-väärne, millist poliitikatehnikat üks erakond eelmistel presidendivalimistel kasutas.
Eestis armastatakse öelda, et president peab olema parteide-ülene. Samas ei kujuta ma ette, et president külmutab oma maa-ilmavaate viieks aastaks. Mida see “parteideülesus” teie jaoks tähendab?
Muidugi ei saa maailmavaadet külmutada. Aga kui inimene saab presidendiks ja on siiani kuulunud mõnda erakonda, siis astub ta erakonnast välja. See aga tähendab, et ta ei saa ühelegi erakonnale eeliseid anda. Kui president aga jätkab väga selgelt ühe partei soosimist ja teeb kaasa selle partei kampaaniatuuridel, siis rikub see selgelt parteideülesuse põhimõtet. Ja eriti võigas on, kui mõned tegelased käivad ringi ja kuulutavad, et nemad kuuluvad presidendiparteisse, samal ajal kui president on sellest parteist välja astunud. Sellised inimesed elavad ühes teises ühiskondlikus korralduses...
President peab vaatama tulevikku ja mõtlema pikemas ajaruumis, kui dikteerib päevapoliitika. Kui me vaatame, millega tegelevad erakonnad ja parlament, siis seda võib nimetada järgmiste valimiste ettevalmistusteks. President saab juhtida tähelepanu pikemaajalistele protsessidele ja ohtudele. Näiteks kuigi oleme 15 aastat rääkinud meie demograafilisest kriisist – et Eestisse ei sünni piisavalt lapsi –, siis minu arvates on palju suurem probleem see, kuidas kindlustada, et need vähesedki sündivad lapsed Eestisse jääksid. Ühe hiljutise uuringu järgi tahavad pooled vene ja kolmandik eesti keskkooliõpilasi Eestist ära minna.
Aga mida siis teha, et noored Eestist ei lahkuks? Müüre ju keegi praeguses vabas maailmas piirile ette ehitama ei hakka.
Me oleme siiani rääkinud ainult sellest, et riigid konkureerivad omavahel maksusüsteemidega. Nelja aasta eest ennustasin ma, et tulevikus ei hakka riigid omavahel konkureerima mitte maksusüsteemide, vaid sellega, kuidas meelitada enda juurde kvalifitseeritud tööjõudu. Ja nagu näha, siis on selline võitlus riikide vahel juba käima läinud –
EL-is meelitatakse inimesi teistesse riikidesse. Kõige jõhkramalt on teinud seda Eesti arstidega põhjala riigid, kust käiakse meie ülikoolides ja haiglates lausa värbamisi tegemas.
Meie eesmärk peaks olema muuta Eesti elukeskkond piisavalt ahvatlevaks, et inimesed ei tahaks Eestist ära minna ja need, kes on juba läinud, tahaksid tagasi tulla. Põhiliselt lähevad inimesed ära sellepärast, et võõrsil raha teenida. Eriti dramaatiliselt on see praegu näha Lätis, enne Lätit aga 15 aasta eest Iirimaal, kust iirlased siirdusid massiliselt USA-sse. Kui aga Iirimaal saavutati teatav heaolu tase, lakkas inimeste lahkumine ja juba võõrsile läinud hakkasid massiliselt koju pöörduma. Lisaks Iirimaale on sama kogemus nii Portugalil, Kreekal kui ka Lõuna-Koreal.
See tendents sobib hästi Abraham Maslow’ vajaduste hierarhiaga. Maslow leidis, et kui esmavajadused – peavari, toit, seks – on rahuldatud, jätkatakse järgmiste vajadustega. Sama on ka väljarändajatega. Ehk kui tuntakse, et vajadused on kodus sama hästi rahuldatavad või pole vahe enam nii suur, siis eelistatakse elada oma päris kodus, sest sellega seovad sama keel, vanad sõbrad, lapsepõlvemälestused jpm.
Pärast Eesti pääsu Euroopa Liitu ja NATO-sse on poliitikud asunud Eestile uut suurt ees-märki otsima. Otsivad siiani. Mulle meenutab selline tegevus kangesti seda, kuidas Pipi otsis spunki. Ta ei teadnud küll, mis see spunk on, aga otsis ikkagi, sest leidis, et sõna spunk kõlab kenasti. Kas teile ei tundu, et selline suure, kogu ühiskonda koondava eesmärgi otsimine on tänasel päeval lootusetu ja tarbetu ettevõtmine?
Olen nõus. Kogu see jutt algas minu kunagisest iroonilisest märkusest, et nüüd, mil Eesti on saanud EL-i ja NATO liikmeks, polegi meil nagu uut suurt eesmärki. Paraku võtsid kõik minu märkust irooniata ja hakkasid tõsimeeli uut eesmärki otsima. Kui heita pilk küpsetele Euroopa riikidele, kuhu minu arvates kuulub ka Eesti, siis ei kogune kuskil enam kolmandik rahvast lauluväljakule. Elu on läinud palju mitmetahulisemaks.
Sestap ei ole mulle kunagi meeldinud ka küsimus, mis võiks olla Eesti Nokia. Meenutan, et Nokia oli pikka aega kalossitehas. Ja temast ei saanud tunnustatud tehnoloogiafirma nii, et ühel päeval keegi ütles: ohhoo, hakkame nüüd kalosside asemel mobiiltelefone tegema! Nokia oli kalossifirma, mis 150 aastat arenedes jõudis sinna, kus ta praegu on. Ja selle taga on ikkagi Soome riik, kes järjekindlalt on otsustanud investeerida haridusse. OECD järgi on Soome raudselt Euroopa, aga ilmselt ka maailma parima haridussüsteemiga riik. Selliste tulemusteni nagu Soome praegu ei jõua keegi enne, kui ei investeeri vähemalt ühe põlvkonna jagu haridusse. Ehk kokkuvõtvalt, Nokia ei sündinud kalossivabrikus, vaid Soome koolides.
Soome haridussüsteem on võrreldes Eestiga palju egalitaarsem, s.t ei ole eliit- ja muid koole. Kvaliteetset haridust on võimalik saada nii linnast kui ka maalt.
Just, see ongi võtmeküsimus. Kui sa käid koolis Rovaniemis või Helsingis, siis on haridustase sama. Meil aga on tingimused, milles lapsed saavad hariduse, maal sootuks teised kui Tallinnas või Tartus.
Isegi Ameerikas ei ole ülikoolid rahaliselt kihistunud, pigem siis intellektuaalselt. Eliitülikoolidesse esitatavaid taotlusi vaadatakse läbi ainult akadeemilise tausta järgi. Kui õppima pürgija perekonna sissetulek on aastas alla 45 000 dollari, siis vabastavad nii Harvard, Stanford kui ka Yale ta täielikult õppemaksust. Määrab mitte rahakott või elukoht, vaid andekus.
Ehk kui ma räägin haridusest Eestis, siis näen ma selle põhi-probleemi hariduslikus kihistumises. Kui me tahame peatada linnastumist, siis on väga oluline, et kõikjal Eestis oleks lastele tagatud hea haridus. Teisalt investeerime me liiga vähe haridusse. Võib-olla üldarvud polegi nii väikesed, aga pool haridusraha läheb küttekulude katteks.
Mul on kuri kahtlus, et kui Toomas Hendrik Ilves peaks saama presidendiks, siis tema välispoliitilist kogemust ja ambitsioone silmas pidades tekiks tal pidevalt peaministriga konflikte, kumb esindab Eestit tähtsatel väliskohtumistel. On mul õigus?
Vastupidi. Mina olen avalikult öelnud, et Eesti presidendil ei ole kohta NATO ja Euroopa Liidu tippkohtumistel. Või kui viisakusest teda kutsutakse ehk koht on, siis ei saa president seal midagi otsustada. Ainult peaministril on volitused nii EL-i kui ka NATO tippkohtumistel otsuseid langetada. Põhiseaduse järgi kuulub täidesaatev võim valitsusele, keda juhib peaminister.
Samas ei tähenda see, et president ei peaks välispoliitiliselt pädev olema. Peab ikka – ta peab saama aru välispoliitikast ja mõtlema välispoliitiliselt. Pealegi on tänasel päeval piir sise- ja välispoliitika vahel hägune. Ja sellepärast ei meeldi mulle ka vastandamine, et Lennart Meri oli välispoliitiline ja Arnold Rüütel sisepoliitiline president. Sellist vahet pole olemas. Me ei ela autarkilises maailmas, kus see, mis toimub väljaspool, meid ei mõjuta. Mõjutab, ja väga palju. Ning eestlane peaks sise- ja välispoliitikat palju vähem lahus hoidma kui näiteks ameeriklane. Meenutan, et 1930-ndatel keskendusime me ainult sisepoliitikale, mis viis meid totaalse katastroofini – meil polnud aimu, mis toimub välismaal. Sise- ja välispoliitika lahutamine tänapäeval on nonsenss, ohtlik nonsenss.
Miks te tahate panna kõik ligi 50 000 kunagist kommunistliku partei liiget kollektiivsesse süü-pinki?
Ma ei taha! Ma pole ka seda mitte kunagi ega mitte kusagil nii öelnud!
Aga teie seisukohti nii tõlgendatakse. Näiteks tõlgendab Keskerakond, kelle üks juhtivaid poliitikuid Ain Seppik ütles, et kui Ilves ei lõhestaks ühiskonda endiste ja praeguste vahel, võiks Keskerakond Ilvest isegi toetada.
Meenutan, mida ma tegelikult ütlesin ja öelduga silmas pidasin. EKP-sse kuulus 50 000 eestlast, kellest vähesed läksid sinna vabatahtlikult. Ma ei ole neid inimesi hukka mõistnud ega ole kutsunud nende üle nõiajahti pidama. Aga kui endine Nõukogude nomenklatuur eesotsas praeguse presidendi nõuniku Arno Almanniga hakkas vabariigi aastapäeva eel hooplema, et nemad olid vabadusvõitlejad ja iseseisvuse teostajad, siis on aus öelda, et nende inimeste CV ei alanud aastaga 1988. Meenutan, et mitte ükski KGB repressioon ei 1970-ndatel ega 1980-ndatel ei toimunud EKP büroo poliitilise otsuseta. Seega minu jutt puudutas ainult Nõukogude nomenklatuuri, keda on ehk maksimaalselt sadakond inimest. Ja ma ei nõua muud kui ausust. Mis ühiskonna lõhestamisest siin juttu saab olla.
Võtame ühe hea näite. Paljud pahandasid Indrek Tarandiga, et ta tõmbas selga T-särgi “Kommarid ahju!”. Aga ma meenutan, et Indrek oli laps, kui KGB hakkas teda kimbutama. KGB kimbutas teda tüüpilises sovetlikus stiilis – kuna Indreku isa Andres oli alla kirjutanud “40 kirjale”, siis hakkasid kommunistid Indrekut kiusama sooviga mõjutada tema isa. See ei tähenda, et üks tänane edukas pankrotihaldur peaks kuidagi kannatama, aga avalikuks tuleks teha see, kuidas tema tegevus omal ajal paljude noorte haridustee ära rikkus. Muidugi võime me pea jaanalinnu kombel liiva alla peita, aga muu maailma kogemus näitab, et varem või hiljem tuleb tõde niikuinii päevavalgele. Nii et mul pole küll midagi häbeneda või kaotada, et ma need mõtted välja ütlesin ja nüüd uuesti ütlen.
On küll kaotada, presidendi koht näiteks.
Kui 10 kuni 70 endise aparatiku tegeliku tegevuse ilmsiks tulek takistab ühel inimesel presidendiks saamist, siis on Eestis midagi väga-väga viltu. Omistada mulle soov lõhestada ühiskonda, kui mu jutt puudutas 0,01% ühiskonnast, on ütleja poolt upsakas mõtlemine.
Kogu selle vaidluse mineviku üle põhjustas ametisoleva presidendi otsus anda vabariigi aastapäeval riiklikke aumärke just endistele nomenklatuuritegelastele. Kui teie saaksite presidendiks, siis kellele teie 24. veebruaril aumärke annaksite?
Inimestele, kes on teinud midagi Eesti heaks. Ma ei upitaks parteigenossesid ega devalveeriks ka nende inimeste saavutusi, kes tõesti on Eesti heaks midagi suurt teinud – ent ei annaks aumärke neile, kelle teened Eesti iseseisvuse jaoks on üsnagi küsitavad. Puhtisiklikult eelistaksin ma inimesi, kes pole väga tuntud, kuid kes on oma tööga midagi saavutanud. Ordenite kinkimine – mitte jagamine – peaks kandma ja rõhutama mingeid väärtusi. Näiteks abivalmidust, eneseohverdust, teiste aitamist. Mõistagi tuleb anda ordeneid teadlastele ja kultuuritegelastele, kes midagi suurt korda saatnud, aga minu meelest tuleks tunduvalt rohkem väärtustada meie igapäevaseid kangelasi.
CV: Toomas Hendrik Ilves
Euroopa Parlamendi välisasjade komisjoni esimene
asepresident
Haridus:
1976 Columbia ülikool (USA), BA psühholoogias
1978 Pennsylvania ülikool (USA), MA psühholoogias
Perekond:
Abielus Evelin Ilvesega
Lapsed:
Luukas Kristjan (1987)
Juulia Kristiine (1992)
Kadri Keiu (2003)
Kodu:
Ärma talu Mulgimaal
Hobid:
Välispoliitika, lugemine,
Ärma talu taastamine ja raamatukogu rajamine,
Vahemere köök
Teenistuskäik:
2004 Euroopa Parlamendi
liige
2002–2004 riigikogu liige
1999–2002 välisminister
1998 Põhja-Atlandi instituudi nõukogu esimees
1996–1998 välisminister
1993–1996 Eesti Vabariigi suursaadik Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Mehhikos
1988–1993 Raadio Vaba
Euroopa eesti toimetuse
juhataja (Saksamaa)
1984–1988 Raadio Vaba
Euroopa uurimisinstituudi analüütik ja uurija Münchenis Saksamaal
1983–1984 Simon Fraseri ülikooli eesti kirjanduse ja lingvistika õppejõud, (interdistsiplinaarsete uuringute osakond),
Vancouver, Kanada
1981–1983 Vancouveri kirjanduskeskuse kunstiadministraator ja direktor (Kanada)
1979–1981 avatud hariduse keskuse asedirektor ja inglise keele õpetaja (Englewood,
New Jersey, USA)
1974–1979 Columbia ülikooli psühholoogia osakonna assistent-uurija (USA)
Ühiskondlikud
organisatsioonid:
Eesti üliõpilaste seltsi liige
trilateraalse komisjoni liige
mõttekoja “Friends of Europe” usaldusisikute kogu liige
Eesti välispoliitika instituudi asutaja, juhatuse liige kuni 2002
Eesti Euroopa liikumise juhatuse liige
Läti üliõpilaste seltsi
Austrums auliige
Viljandimaa kogukonna fondi nõukogu liige
Eesti kunstiakadeemia kuratooriumi liige
1997–2004 Eesti eriolümpia president
1996–2003 Tartu ülikooli
kuratooriumi liige
Riiklikud autasud:
Läti Vabariigi Kolme Tähe
orden
Eesti Vabariigi Riigivapi
III klassi orden
Prantsuse Vabariigi Grand Commandeur Legion d’Honeur
