TOOMAS HIIO: Sõda Eestis 1944
Väekoondised ja väejuhid
Punaarmee Leningradi rinnet juhtis kindral Leonid Govorov ja 2. Balti rinnet kindral Markian Popov. Kõrgemat poliitilist juhtkonda esindasid sõjanõukogude liikmetena Andrei ?danov ja Nikolai Bulganin. Nende rinnete koosseisus tungisid Narva suunal peale 59. ja 8. armee ning 2. löögiarmee (ülemjuhataja Ivan Fedjuninski), suvel Lõuna-Eestis 67. armee ja 1. löögiarmee. Balti laevastiku ülemjuhataja oli admiral Vladimir Tributs.
Jaanuarist oli väegrupi Nord ülemjuhataja Walther Model, märtsist Georg Lindemann ja juulist Ferdinand Schörner. Väegrupile allus Eesti lõigus 18. armee, mida juhatas kindral G. Lindemann, märtsist Herbert Loch ja septembrist Ehrenfried Boege. 2. veebruaril eraldati üle Narva jõe taganenud 18. armee vasak tiib armeegrupiks Narva, mida juulini juhatas kindral Johannes Frießner, hiljem Anton Grasser. Läänemere idaosa laevastiku juhataja oli admiral Theodor Burchardi.
Lahingud Kirde-Eestis
Armeegrupi Narva põhijõud oli relva-SSi III soomuskorpus, mis koosnes peamiselt hollandi, norra ja taani vabatahtlike rügementidest (diviis Nordland, brigaad Nederland jm). Veebruaris allutati korpusele veel 20. eesti SS-diviis. Armeegrupile allus ka Wehrmacht’i XXVI armeekorpus. Jaanuari lõpus ja veebruaris toodi täienduseks soomusgrenaderidiviis Feldherrnhalle, 11. Ida-Preisi jalaväediviis jm. Armeegrupp Narva suutis veebruari lõpuks rinde Narva jõel stabiliseerida; Narva linn jäi Saksa vägede kätte, samuti Jaanilinn. Kuid Narvast lõunas tungis 8. armee üle jõe ja moodustas nn Krivasoo (ka Auvere) tugiala, mis püsis septembrini. Kevadel lahingud Narva rindel soikusid.
24. juulil alustas 2. löögiarmee uut pealetungi Narva rindel, samal ajal üritas 8. armee Auvere tugialalt Narvas ja Narvast põhja pool kaitsel olevate Saksa vägede selja taha tungida. Saksa väed jätsid Narva maha ja taganesid uuele kaitseliinile Sinimägedes. Verised lahingud Sinimägedes kestsid 2 nädalat, surma ja haavata sai kümneid tuhandeid mehi. Saksa poolel hukkus Nordlandi diviisi ülem Fritz v. Scholz, samuti said surma hollandlaste, taanlaste ja norralaste rügemendiülemad. Punaarmee läbi murda ei suutnud ning lahingud vaibusid 9. augustil. Saksa väed taandusid Sinimägedest Eesti evakueerimisel septembris.
Lahingud Lõuna-Eestis
Pihkva järvest lõunas olid kaitsel 18. armee põhijõud. 10. augustil murdis 2. Balti rinne läbi kaitseliini Peipsi-Petseri-Al?ksne joonel ja vallutas 13. augustil Võru. XXVIII ja XXXVIII armeekorpuse diviisid taganesid Võrtsjärve lõunatipu suunas, tagalat julgestas Lõuna-Tartumaal 207. julgestusdiviis. 25. augustil vallutas Punaarmee Tartu ja tungis Kärevere juures üle Emajõe. Saksa vägede kaitseliiniks jäi Emajõgi. 26. augustil võttis kaitse üle II armeekorpus kindral Wilhelm Hasse juhtimisel, mille põhijõud olid 87. Saksi-Tüüringi jalaväediviis ning Narva rindelt toodud Relva-SSi ja Wehrmacht’i üksused SS-brigaadi Nederland ülema Jürgen Wagneri üldjuhtimisel. Augusti viimastel päevadel tõrjuti Punaarmee Kärevere juures üle Emajõe tagasi ja lahingutegevus vaibus.
Septembri alguses asendas Punaarmee juhtkond 2. Balti rinde väed Kagu-Eestis Leningradi rinde 2. löögiarmee korpustega, nende hulgas oli ka 8. eesti laskurkorpus. Saksa väejuhatus tõi septembri alguseks Saksamaalt Emajõe rindele 563. rahvagrenaderidiviisi. 17. septembril alanud Punaarmee pealetungi Saksa väed tõrjuda ei suutnud ja taganesid ümber Võrtsjärve Eestist välja.
Eesti evakueerimist oli alustatud 16. septembril. 22. septembril jäeti maha Tallinn, 23. septembril Haapsalu ja Pärnu. Edasi pidas Saksa väejuhatus vajalikuks eeskätt Sõrve kaitsmist, et julgestada kaitsepositsioonide rajamist Kuramaal ja meretransporti. Muhu ja Hiiumaa loovutati tõsisema vastupanuta, kuid Saaremaale paigutati rohkem kui 16 000 meest. Sõrve evakueeriti alles 24. novembril.
Eesti üksused
Jaanuaris võitlesid Peipsi taga eesti idapataljonid 658 ja 659 (A. Rebase ja G. Soodeni juhtimisel). 26. jaanuaril määrati need, samuti politseipataljonid nr 29–32 (endised Omakaitse vahipataljonid) Narva rindele. 33. politseipataljon oli Lõuna-Eestis. Aprillis anti 658. ja 659. pataljon 20. eesti SS-diviisi koosseisu, politseipataljonid saadeti laiali ja nende järelejäänud mehed anti täienduseks eesti politseipataljonidele nr 37, 38 ja 40, mis sõdisid sel ajal umbes Valgevene–Läti piiril.
Veebruari alguses toodi Neveli alt Narva rindele u 5000-meheline 20. eesti SS-diviis, kus see sõdis kuni lahingutegevuse vaibumiseni märtsis. Kevadel täiendati diviisi 6 jalaväepataljoni ja muude üksustega, juunis oli diviisis 15 000 meest. Juulis ja augustis sõdis diviis Sinimägedes, hiljem saadeti osa selle pataljone ka Emajõe rindele.
30. jaanuaril kuulutas Eesti Omavalitsuse juht H. Mäe riigikomissariaadi Ostland kõrgema SS- ja politseijuhi F. Jeckelni korraldusel välja aastakäikude 1904–1923 mobilisatsiooni. Sügiseks kutsuti väkke rohkem kui 30 000 meest, kellega täiendati olemasolevaid eesti üksusi, kuid moodustati ka 6 2500-mehelist piirikaitserügementi ja tagavararügement. 2., 3., 4. ja 6. rügement kaitsesid alates suvest Narva rinde paremat tiiba Krivasoo tugialast lõunas, 1. ja 5. rügement olid Emajõe rindel. Rannakaitseks Kirde-Eestis moodustati politseipataljonid 286, 288, 291 ja 292 (ą ~ 650 meest). Augustis taandusid Eestisse politseipataljonid 37, 38 ja 40. Esimesed kaks osalesid Kärevere sillapea likvideerimisel, Emajõe rindel oli ka 42. politsei-pioneeripataljon. 12. augustil saadeti Lõuna-Eestis rindele viie Omakaitse maleva lahingupataljonid. 19. augustil tulid Eestisse tagasi 1800 Soome armee 200. eesti jalaväerügemendi meest. Üks soomepoiste pataljon saadeti Emajõe rindele, kus osales vapralt Kärevere lahingutes.
Sakslaste taandumise ajal algasid nende kokkupõrked eesti sõjaväelastega, kes soovisid vastupanu jätkata. Wehrmacht’i sõjapäevikud teatavad tulevahetustest eestlastega Tallinnas, Haapsalus, Pärnus ja mujal. 18. septembril nimetas Jüri Uluots ametisse Otto Tiefi valitsuse. 21. ja 22. septembril lehvis Toompeal sinimustvalge lipp.
20. eesti SS-diviis (sealhulgas suur osa soomepoisse), 37. ja 38. politseipataljon taganesid Eestist välja. 27. septembril anti korraldus kõik pääsenud eesti üksused Saksamaale viia. Üle poole Saksa väkke võetud eestlastest oli selleks ajaks Eestisse jäänud.
Punaarmee 8. eesti laskurkorpuse põhijõud toodi augustis Emajõe rindele. Korpuse eelüksus sisenes 22. septembril sakslaste poolt maha jäetud Tallinna. 17. septembril Emajõel ning 20. ja 21. septembril Avinurme ja Porkuni lahingutes võitlesid korpuse vastas Saksa sõja-väe eesti üksused. Hiljem osales laskurkorpus Saaremaa lahinguis.
Pärast Punaarmee jaanuaripealetungi algust kavatses väegrupi Nord peakorter Eesti maha jätta, et mitte siin kotti jääda. Saksamaa poliitiline juhtkond nõudis Eesti kaitsmist: nii Soome sõjas hoidmiseks ja Balti laevastiku Läänemerele pääsemise takistamiseks kui ka Eesti põlevkivitööstusest saadava kütuse pärast. Ka eestlased ei soovinud nõukogude võimu tagasipöördumist. 1944. a talvel loodeti veel punaväe tõrjumist ja koguni Eesti iseseisvuse taastamist. Sellepärast, vaatamata oma opositsioonile Saksa okupatsioonivõimudega, toetasid ka eesti rahvuslased 1944. a mobilisatsiooni.
Toomas Hiio, ajaloolane
