Toomas Kukk: rohelised ajab tülli noorus

Ajakirja Eesti Loodus peatoimetaja Toomas Kukk ütleb, et roheliste sisemine käärimine on osa nende eneseleidmisest.

 •• Sisetülidest vaevatud Eestimaa Roheliste juhatus heitis teisipäeval erakonnast maine kahjustamise pärast välja 20 siseopositsiooni kuulunud inimest, nende seas ka endise esimese eestkõneleja Peeter Jalaka ja mitu juhatuse liiget. Mis mulje on teile sellest pikalt kestnud siseheitlusest jäänud?

Esimene emotsioon väljaheitmisest kuuldes oli: noored inimesed, huvi on, miks mitte, andke minna – kuigi see meenutab pisut liivakastimängu. Teisalt jääb mul idealistina kripeldama, et aated ei maksa ei enamuse ega opositsiooni poolt vaadates suurt midagi: neist on lihtne loobuda ja samal ajal on võimatu jõuda erakonna sees vaadete nimel kompromissidele.

Küllap oli otsus enamuse poolt vaadates põhjendatud ja oluline. Tõepoolest on raske organisatsiooni juhtida, kui keegi seda seestpoolt õõnestab. Liikme väljaarvamine võib olla äärmuslik, aga ka vajalik samm, umbes nagu purjus autojuhi roolist kõrvaldamine.

•• Samal ajal on nad omavahelise kemplemisega enda „püha ürituse” mainet kahjustanud.

Kasuks see kindlasti ei tule, eriti kui erakonna maine on niigi kehvapoolne või õigemini üsna olematu, jättes suurt osa valijatest ükskõikseks. Olen tõesti roheliste eesmärkide poolt, ent sellest on vähe kasu, kui partei riigikokku ei pääse. Kas tugevates Lääne-Euroopa roheliste parteides sujub kõik nagu õlitatult ja vastuoludeta, ei oska öelda. Kuid olen veendunud, et „roheline” kaubamärgina on üldiselt tugev ja mõne liikme väljaarvamine siin seda vaevalt mõju­tab. Karavan läheb ikka edasi.

•• Nii et tülitsemise asemel on targem tegeleda hoopis olulisemate asjadega?

Tülitsemine on meile kahtlemata igiomane ja armas tegevus, mistõttu ei maksaks seda tingimusteta taunida. Pealegi näitab see erakonna tugevust ja suurust – seal on mitmesuguseid arvamusi, erakond ei karda oma liikmete väljaheitmist ega selle väljahõikamist.

Kui vaadata näiteks keskkonnakaitse valdkonda, siis olulisemaid valdkondi leiab kahtlemata rohkesti: energeetika, põlevkiviga seostuv, elurikkuse kaitse, jätkusuutlik metsandus jne. Ilmselt on loodusele tunduvalt rohkem kasu kas või sitasitikate kaitsmisest kui omavahelisest kanakitkumisest. Samal ajal aga tuleb mõista, et noore erakonnana pole rohelistel tormi ja tungi periood veel läbi ning eneseleidmine on osaliselt alles ees.

•• Kas rohelised on enda olemasolu riigikogus üldse õigustanud?

Kindlasti on. Eelmine kord rohelisi valinuna võin nendega ül­diselt rahul olla. Pealegi võin praegusi rohelisi riigikogulasi tundes vähemasti mõnegi rahvasaadiku puhul kindel olla, et tegemist on ausa inimesega. Opositsioonis olles on neil kahtlemata olnud raske omi eesmärke täita, sest paraku tundub riigikogu endiselt pigem parteipoliitika mängulava.

•• Mis siis juhtub, kui rohelised peaks erakonnana kaduvikku vajuma?

Mis seal ikka juhtuks: eks aktiivsemad rohelised astuksid mõn­da teise erakonda ja viiksid seal rohelist maailmavaadet edasi. Keskkonnakaitse on mingil määral kõikide erakondade eesmärkides sees ning sestap ei saa minu meelest looduskaitses midagi hullemaks minna. Kuid poliitiline mitmekesisus väheneb, mis võib poliitikas olla sama halb kui eluslooduses liikide kadumine.