Toomas Liiv – meisterlik teenäitaja

 (15)
Toomas Liiv – meisterlik teenäitaja
Toomas Liiv. 30. detsember 1946 — 20. detsember 2009Priit Simson (EPL arhiiv)

Liivi ei olnud võimalik alati üheselt mõista. Oli raske tajuda, kust algas müstifikatsioon.

Pühapäeval suri luuletaja, kirjandusteadlane ja kauaaegne Tallinna ülikooli eesti kirjanduse professor Toomas Liiv. See tähendab ühe erakordse isiksuse, särava õpetlasevaimu, revolutsionäärihingega professori, poeedist kirjandusuurija teekonna lõppemist.

Õppisin Tallinna ülikoolis eesti keelt ja kirjandust aastail 1997–2002 ja magistriõppes kirjandusteadust 2002–2004. Kõik need seitse õpinguaastat olid minu jaoks tihedalt seotud Toomas Liiviga. Esmalt muidugi loengute kaudu. Ta andis eesti filoloogidele loenguid eesti kirjanduse ajaloost ja kirjanduse historiograafiast, samuti kirjandusteemalisi valikaineid. Aga kui 1997. aasta esimese kursuse seast kerkis esile noorte kirjandushuviliste rühm, sai Liivist neile üks suuremaid toetajaid ja kaasaelajaid. Ja nende jaoks sai Liivist õppejõu asemel õpetaja.

Ma ei saa praegu teisiti, kui pean meenutama tema loenguid. Oo, need olid imelised! Toomas Liivi loengu juurde kuulus vääramatult tema hilinemine. Loengu algusest oli möödas akadeemiline veerandtund või 20 või koguni 25 minutit, enne kui ta saabus. Siis hakkas ta millestki rääkima. Tüdrukud võtsid konspektid lahti, et usinalt konspekteerida. Aastaarve ja nimesid ja kirjandusteaduslikke fakte, mida eksamil on vaja. Aga just nimelt aastaarve ja nimesid ja kirjandusteaduslikke fakte ei jaganud Liiv oma loenguil kunagi! Ta rääkis millestki muust. Ta viis kuulajad kirjanduse sisse ja taha. Kes olid selleks valmis.

Esimene loeng, mida ta minu kursusele andis, oli kirjanduse historiograafiast. Esimesed paar kuud ei suutnud ma mõista, millest see loeng täpselt rääkima peaks. Isegi tüdrukute konspektid ei andnud sellele mingit vastust. Liivi loengud ei allunud talletamisele, tuima näoga märksõnastamisele. Aga ma ei puudunud ühestki loengust, kui vähegi võimalik.

Paeluvad etteasted

Ma nägin Toomas Liivi käes vanu kirjandusõpikuid, täpsemalt kirjanduslugusid, Kampmanni ja Sanderi ja Ridala ja Sõgla ja Muru omasid. Ma mõistsin, et neis pool sajandit ja veel rohkemgi vanades kirjanduslugudes peab peidus olema mingi tõde. Mingi saladus, mingi võti loengute juurde. Hakkasin neid antikvariaatidest kokku otsima, uurisin neid hoolega. Kõndisin tänaval, sõitsin bussis, silmad ahnelt neelamas vanu kirjanduslugusid. Ja siis ma tajusin kuidagi, et tõde tasub otsida ka vanadest kirjandusajakirjadest, ja ostsin kõigepealt kolm köidetud aastakäiku ajakirja Eesti Kirjandus, aastad 1920, 1922 ja 1925.

Ja ma vist sain selle tõe kätte. Lugesin, kuidas Aavik rappis Visnapuud, Jürgenstein rappis Siurut, Alle rappis Underit ja Sõgel rappis nii Visnapuud, Siurut kui ka Underit, ja sain aru, kus me Toomas Liivi juhatusel käinud olime. Me olime käinud Meistri teejuhatusel Kirjanduse Ajaloos. Ja Meistri sõnum oli: kes tahab kirjandust akadeemilisel tasemel mõista, peab perfektselt tundma kirjanduse ajalugu. Selle tundmise puudumist ei korva ükski maakeelde väänatud Derrida tsitaat. See, mida me peame täna faktiks, võis alles eile olla hoopis midagi muud, ja võib homme olla midagi muud. Ja eksamil nõudis ta juba aastaarve ja nimesid ja kirjandusteaduslikke fakte. Vähemalt neilt, kellelt ei olnud põhjust muud nõuda. Mina, salaseltslane, sain kõik tema eksamid viied.

Derridaga oli Toomas Liivil oma suhe. Aga milline – olgu ma neetud, kui ma seda praegu täpselt teaksin. Liivi ei olnudki alati võimalik üheselt mõista. Raske oli tõmmata piiri, kus algas iroonia, irriteerimine ja müstifikatsioon. See oli samuti üks asju, mis tegi tema etteastetest paeluvad esitused. Me saime aru, et kirjandusteadus ei ole see, kui kirjutatakse võimalikult täpselt, üheselt mõistetavalt, kuivalt, impersonaalselt. Kirjandusteadus on üks poeesia vorme, see on mõttemäng, vabaks lastud fantaasia. Kirjandusteadus on mäss, revolutsioon, valmis saamise pidev edasilükkamine.

Meie, kes me õppisime Tallinna ülikoolis aastatuhande vahetuse paiku, käisime Toomas Liivi juhatusel oma salaretkedel kirjanduse ajaloos ja naasime neilt loengu lõpuks kummalises lummuses, olime veendunud: sellist eesti kirjanduse ajalugu ei õpetata mitte kuskil mujal ja teist sellist kirjandusprofessorit ei ole ühelgi teisel ülikoolil.

Loe veel

Ühel semestril rääkis Liivi asemel meile eesti kirjandusest keegi vähe tuntud naisõppejõud. Teemaks oli just üks kõige põnevamaid ajajärke eesti kirjanduses: 1920-ndad. Kõik said konspekteerida aastaarve ja nimesid ja fakte. Visnapuu kogu see ja see, ilmus sel ja sel aastal, rääkis sellest ja sellest. Meie, salaseltslased, olime nördinud: eesti kirjanduse ajalugu ei õpetata niimoodi! Ma sain selle eksami nelja. Aga ma teadsin, et see ei tähenda midagi. Ühes hilisemas intervjuus nimetas Toomas mind, Jürgenit ja Ivarit oma õpilasteks.

Luuletaja ja teadlase väärikas panus

Eesti filoloog

Debüteeris proosas

•• 1970. aastal lõpetas Toomas Liiv Tartu riikliku ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna eesti filoloogina. Liiv debüteeris 1965. aastal ilmunud proosapalaga „Jõe ääres” ja äratas luuletajana tähelepanu tsükliga „Kase põlemine”, mis ilmus 1971. aastal.

Luulekogud

Viljakas kriitik

•• Liivi sulest on ilmunud luulekogumikud „Kurbus vikerkaarest”, „Achtung”, „Fragment” ja „Luuletused 1968–2002”. Teadlasena keskendus Liiv 1920. ja 1930. aastate eesti novelli uurimisele. 2003. aastal pälvis ta kultuur­kapitali kirjanduspreemia.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare