Toomas Paul: missioonipreemia pidanuks minema minu naisele

 (6)
Toomas Paul: missioonipreemia pidanuks minema minu naisele
Toomas PaulFoto: Rauno Volmar, Eesti Päevaleht

Eile Aadu Luukase missioonipreemia saanud vaimulik ja teoloog Toomas Paul (72) räägib usust ja ebausust.

Loe veel

Toomas Paul, soovin teile õnne missioonipreemia puhul. Kui teie elule tagasi vaadata, siis teist sai 1960-ndate algul pastor. Kuidas te sellise otsuse toona, sügaval Nõukogude ajal langetasite?
Ma olin olnud kooliajal rahvavaenlase poeg. Mu kirikuõpetajast isa oli süüdi mõistetud, ta sai 25+5 aastat Siberis ja üks süüdistusi oli näiteks see, et ta oli kirjutusmasinal paljundanud Tagore’i luuletust, mis ütles, et antagu mulle jõudu mitte painutada põlvi jultunud võimu ees. Jultunud võim tundis end järelikult selles luuletuses ära. Mina olin siis, kui isa ära viidi, 12–13-aastane.
Lõpetasin 1958. aastal Tallinna polütehnikumi. Kui mu isa üsna varsti pärast Siberist naasmist suri, läksin tema järel Ridala kirikuõpetajaks.
Aastad 1955–1957 oli muide Eestis kiriku jaoks tippaeg. Aktiivsus oli sõjaeelsel tasemel – palju leeritamisi, laulatusi. Kirikusse tulid Siberist tagasi pöördunud. Hruštšovi sula viskas kirikusündmused lakke. Kuid kirikus oli alles vaid kolmandik sõjaeelsest kaadrist. Kolmandik oli lahkunud läände, kolmandik viidud Siberisse.
Aga see kirikuskäimise aktiivsuse tõus tõi kaasa ränga vastureaktsiooni. Piiriks oli aasta 1960. Kiriku jaoks olid need vaikse kägistamise aastad. 50-ndate lõpust 60-ndate lõpuni võis iga kuu lugeda ajalehtedest inimeste nimesid, kes olid „tabatud laulatuselt”. Tudengitele tähendas see eksmatti. See võimude oli küll kaootiline, kuid ometi tõhus.
Ja praegu on Eesti üks vähem religioossemaid Euroopa riike.
Vastupidi. Nii nagu mina aru saan, on Eesti üks usklikumaid Euroopa riike. Kiriku positsioon on järjest väiksemaks jäänud, aga tulnud on see uus vaimsus, „new spirituality”. See ei ole enam üksikute friikide teema. Räägitakse energiasammastest, auradest, tähtkujudest. Isiklikule elule mõtte otsimisel klammerdutakse hädalahendustesse.
Maailmas on absurd endastmõistetav. Ja selle absurdi tõrjumiseks tulevadki appi igasugused astroloogid, kinnitades inimestele, justkui tähed hooliksid neist! Kui vanasti näitasid tähed kuningatele sõda alustada, siis nüüd nad näitavad igale kontoripreilile ka. Kes usub, et universumil ei ole muud teha kui kätte näidata äritehinguks soodsaid päevi, uskugu siis.
Räägime usust kui taimeriigist: Eestis toimunud kesakünd hävitas kultuurtaimed. Üksikutel nisutaimedel, mis veel jäänud on, läheb halvasti. Aga nisust saab saia, maltsaseemnest ei saa. Sest tegelikkuses tühja kohta ei jää. Inimene ikka tahab millessegi uskuda. Füürerisse. Sellesse, et Eesti saab vabaks, nagu varem. Teadusesse. Selle uue vaimsuse eripäraks on see, et ta ei pane inimestele erinevalt religioonist kohustusi. Sa saad oma elamused kätte, aga sul pole kohustusi.
Eestis on kriitilist mõistust kahjuks vähevõitu. Uskumisvõime on inimestel samal ajal kohutavalt suur.
Kui kiidate skeptitsismi, siis kas skeptik saab uskuda jumalasse?
Just tema saabki. Aga meil on sadu sensitiive-imeravijaid ning kõigest 70 luteri pastorit.
Aga kas viga pole selles, et kirik on ise ajast maas? Rootsis tegutseb juba aastaid näiteks naispiiskop, kes elab registreeritud partnerluses naisega. Eestis aga arutatakse veel selle üle, kas usk ja seksuaalvähemused käivad kokku. Meenutame kas või kaht kirikutegelaste manifesti. Äkki on Eestis kirik ülejäänud ühiskonnast liiga kaugel?
Kui ma vaatan kogu oma elutööd, siis mõlemad need manifestid tunduvad nii lapselikena. Nende tähtsus on väike.
Minu jaoks on ime, et kirik üldse veel olemas on. Täiesti normaalne oleks, et teda Eestis enam poleks.
See kujutlus, et kirik peaks käituma nii ja naa või mingeid kohustusi täitma lõpeb seal, kus lõpeb sunduslik kirikumaks (näiteks Saksamaal kogub riik kirikumaksu maksuameti kaudu – toim). Meil tugineb kogu kirik vabatahtlikele annetustele. Vaadake, kuidas maalt lähevad ära viimased apteegid, postkontorid, koolid pannakse kinni – aga viimase 10–20 aasta jooksul pole ühtegi kogudust suletud! Mina suure skeptikuna ei suuda seda ära imestada, et meil on kirikud ikka veel lahti. See on imede ime.
Millega te seda siis seletate?
Kes mina olen, et seletada, mis see saladus on. Vabandage vulgaarsust, aga võiksime ju küsida, et mis seos on seksil ja armastusel. Et mida see, kes armastab, seksist rohkem saab? Mida sa saad sellest, et sa armastad? Aga ometigi need inimesed armastavad. Ja armastavad ka siis, kui enam ei olegi seda füüsilist külge. Ikka armastavad veel. Need, kellel on armastus jumala, koguduse ja kiriku vastu ei loobu sellest kergekäeliselt.
Aga muidugi ma mõtlen selle peale, et mis maakogudustest edasi saab. Praegu on kirik maal veel üks väheseid asju, kus omavahel kohtutakse. Kui enam ei ole seltsimaju, postkontoreid. Aga maal elab rohkem vanu inimesi. Kui neid enam ei ole, nad üksteise järel maha maetakse, mis siis edasi saab?
Aga kas pastoritel on piisavalt järelkasvu? Väidetavalt on mõnigi kogudus raskustes isegi miinimumpalga maksmisega pastorile. Aga elama peab ju millestki.
Minu jaoks oligi mu 25 aastat elu külapreestrina selline. Ega see kerge ei ole. Eks siis tuleb võtta niisugune naine, kes üleval peab. Nagu minu naine. Muidu ei oleks mu elutöö üldse võimalik olnud, kui mul ei oleks olnud sellist naist, kes 17 aastat töötas sigalas. Nii et missioonipreemia tulnuks talle anda. See on alati ebaõiglane, et kes saab preemia ja kuidas saab.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare