Tööõnn tähendab rahuldustpakkuvat eneseteostust, kõlab tööõnne definitsioon karjäärinõustaja Tiina Saare sõnastuses. Teisisõnu, inimene tunneb rõõmu sellest, mida ta teeb.

Tema ütlust mööda on tööpsühholoogid avastanud, et inimeste pühendumus on suurem, kui neil on tööl head suhted, kui nad tunnevad autonoomsust, kui nende tervise eest hoolitsetakse, kui nad saavad piisavalt infot toimuva kohta ja tunnevad, et arenevad edasi.

Tööõnne valem

Saare sõnul on tööõnne valem välja koorunud karjäärinõustamisse tulnud klientide kogemustest.

Esimene komponent on nn südame-komponent – inimesed soovivad, et töö, mida nad teevad, aitaks reaalselt inimeste elukvaliteeti tõsta. Eelisseisus on kõik õpetavad, abistavad, ravivad, nõustavad jms maailma paremaks muutvad ametikohad.

Teine on mammuti-komponent – inimesed soovivad, et nende tegevustest jääks loovpraktiline jälg. Seepärast minnakse sageli õppima näiteks kutsekoolidesse, et omandada nn virtuaalsete ametikohtade kõrvale ka praktilisi oskusi. Inimesi teeb õnnelikuks, kui nad saavad näiteks maastikku kujundada, aidale uut katust panna, mööblit restaureerida, keraamilisi kausse vormida, heliplaati välja anda vms. „Olen kogenud, et siin on asjalikel ja kvaliteetsetel tootmisettevõtetel ka väike eelisseis teiste ettevõtete ees. Luuakse midagi, mis on silmaga nähtav,” tähendab Saar.

Kolmas on ise-komponent. Inimestel on – kui mitte enne, siis kolmekümnendatest eluaastatest alates – ootus olla oma töökohal sellisena, nagu nad on. Koos oma tugevuste, unistuste, arenguruumi ja väärtustega. Nad ei soovi end suruda vormi, kuhu nad ei mahu ja mis neile ei vasta.

Kas siis, kui igaüks saaks just omale meelepärast tööd valida, leiduks üldse neid, kes teeksid ära need nn kõige madalamad tööd? Tegelikult on inimestel üsna isesugused eelistused – ühele meeldib üks, teisele teine töö.

Tiina Saar märgib, et sageli aga karjäärinõustaja abi ei kasutata, valikud tehakse hetkemõjutuste ajel. Nii võivad inimesed töötada aastaid alal, mis kunagi oli popp või sai valitud emotsioonist lähtuvalt, aga mis tegelikult rahulolu enam ei paku. Ent hirmust tundmatu tuleviku ees ei julge inimesed muutusi ette võtta.

Sageli arvatakse, et töö on midagi, mida tuleb lihtsalt teha selleks, et elatist teenida. Mis õnne seal ikka taga ajada. Samal ajal võtab see meie elust enamiku ärkveloleku aega ja kui seda sisustada millegi vastumeelsega, mõjutab see inimese elukvaliteeti tervikuna.

„Mul on olnud kliente, kelle pühapäevad on rikutud, sest nad ei soovi esmaspäeval tööle minna. Või on töö nii kurnav, et inimesed on valinud lõõgastamiseks alkoholi, sigaretid, muud sõltuvuskäitumised. See omakorda kandub edasi lähedastele ja kahjustab inimese vaimset, emotsionaalset ning füüsilist tervist,” tõdeb karjäärinõustaja.

On ekslik arvata, et inimene suudab ukse kinni panna ja töömuresid mitte koju kaasa kanda.

„Kui olen palunud inimestel öelda, mis tööd teeksid nad siis, kui raha poleks oluline, leiavad mõned, et nad ei teekski tööd – oleksid rantjeed. Aga väga paljud teeksid midagi, mis maailma paremaks muudab ja neile endile rõõmu ja rahuldust pakub,” vahendab Saar.

Palk on hügieenifaktor, s.t see peab olema õiglane ja väärtustama tehtud tööd ja töötegijat. Saar nendib, et kui see on olemas, on palgaga otseselt töötajat motiveerida raske, eriti teadmuspõhistel ametikohtadel. „Seal on olulisem töötulemus, mida inimene loomas on, ja tunnustus,” ütleb Saar. „Nn füüsilise töö puhul siiski kehtib see, et mida suurem tasu, seda rohkem inimene on valmis pingutama.”

Kolm elamise viisi

Positiivse psühholoogia paradigma rajaja Martin Seligman on kirjeldanud kolme elamise viisi. Rahuldav elu on see, kus inimene teenib elatist selleks, et tagada endale eluks vajalik ja lubada ka võimaluse korral hüvesid, mis meele rõõmsaks teevad. Hea elu on see, kus inimene saab rakendada oma tugevusi nii eraelus kui ka töös ja nautida seeläbi elu. Tähenduslik elu on see, kus inimene rakendab oma tugevused millegi suurema hüvanguks kui ta ise.

„See on sama, mida Mihhail Lotman ühes hiljutises intervjuus mainis: kui inimene miskit asja elus ajab (tema rääkis küll ainest ja õpetamisest – Eesti Päevaleht, 25.08.2012), peaks ta püüdma olla teerajaja selles. Et inimesel võiks olla vastutus oma valdkonna edendamise eest. Nii et isegi kui teha tööd vaid elatise teenimiseks, tasub seda teha pühendunult ja andes endast parim,” ütleb Tiina Saar.TööTöid võib nende iseloomu põhjal jagada kolmeks

••Esiteks – elu köögipoolega tegelevad tööd, nagu näiteks kriminalistika, sotsiaaltöö, osa meditsiinivaldkonnast, võlgade sissenõudmine jne.

••Teiseks – neutraalsed tööd, kus tegeletakse olemasoleva süsteemi ülalhoidmisega, nagu ametnikud, pangatöö, teenindavad ametikohad jne.

••Kolmandaks – maailma paremaks muutvad, uut loovad tööd, nagu kunsti- ja kultuurivaldkond, heaoluteenused, teadustöö, IT, luksusvaldkonnad jne.

••Elu köögipoolega tegelevad ametid on kõige stressirohkemad.

••„Ei ole hea olla kogu elu sellistes valdkondades, tekib kibestumus. Asi, mis vahel aitab, on mõelda, mil moel minu töö tegelikult maailma paremaks muudab,” soovitab Tiina Saar. Näiteks vangivalvur ei peaks mõtlema, et tegeleb vihkamist väärt kontingendiga, vaid seda, et tänu temale on ühiskond loodetavasti turvalisem ja eetilisem.Kas teadsid, et...••eriala saab õppida ka siis, kui puudub põhiharidus. Eesti kutsekoolides on võimalik õppida 21 põhihariduse nõudeta eriala. Nende seas näiteks abikokaks, ehituspuusepaks, autotehnikuks või siseveelaeva juhiks.