Törtsuv traktor kuulutab kevadet
Neidised teevad pesa kaubakeskuse juurde, siblivad, tsillivad. Traktorid podisevad põllul, peavad plaani võsaveere ülaste juures, konutavad viljalasti ootel kivikuhila kõrval.
“Ega ma liiga vara tõuse, nii kuue, poole seitsme ajal,” ütleb Viru-Nigula Aasukalda farmi peremees Kalev Tauer suure vuntsi varjust. Lükkab käed seljale ja ringutab põllu veeres klassikalist künnimehe ringutust, et ristluudest kangus välja saada. Ringutab mõnusasti, ihust ja hingest.
Neljateistkümne aasta eest ütles ta üles töökoha Kunda tehases, hakkas farmeriks. Krista nimega poemüüjast sai perenaine. “Küll on lehma kaelas nutetud ja kirutud, et piim nisast õigesti välja ei tule,” meenutab Krista. Tollasest kahest piimaandjast on saanud nelikümmend, kes söövad oma talu vilja – nisu, otra, kaera, rapsist rääkimata. Piim sõidab Tallinna. Ühe Kundast ostetud traktoriloksuga alustanud Kalevil on nüüd viis masinat. Viimane, tuttuus, Zetor nimeks, tuli tallu sügisel.
Paljad ja untsus
Naisterahvad nutavad aasta ringi: midagi pole selga panna. Traktorimehi painab aastaringne mure – masin täitsa p...s. Aga samuti kui naised, kel pole midagi selga panna, ilmuvad välja sellistena, et võtab vaatajal jalad nõrgaks, jõuavad kevadel kõik p...s olevad traktorid põllule ja lasevad lõokestega võidu törtsuvat laulu.
Kolks. Paganama kivid! Paeplaat teise taga kinni, nagu oleks põllule paest kõnnitee ehitatud. Ja kisu kive põllust välja, uuel aastal kasvavad asemele. Kalevi pojad rassivad kivikorjamisel. Ei ole õnneliku näoga.
Kolks, kolks käivad kivid külviku ketaste vastu, lükkavad ketta kõrvale, jätavad seemne mulla peale. Võsaveerel sirutavad tiibu haned, va viljaõgardid. “Nad teevad järelnoppimist,” kostab Kalev vuntsi alt pahuralt. Ja see kuivus ka. Põld tolmab hullemini kui Sahara kõrb. Millal küll vili idanema hakkab? Põllult tulles on silmad-riided nii tolmu täis, et nimeta mehi või ebasündsalt tolmuahvideks. Ja söö sa suppi või putru, ikka hamba all krigiseb.
Kui naine hangib uue ja uhke riidehilbu, on sõbrannad seltsis ümber: kust said? kust said? Sama juhtub, kui külamees uue masinaga välja ilmub: ikka kust said? kust said? Ja samuti kui näitsikud katsuvad näpu vahel sõbranna seelikuriiet, unistav-õnnis naeratus näol, patsutavad ja kudistavad mehed traktorit kui pudulojust, enesel silmad unistavalt vilevil.
Imemasin – kivipurustaja
Kalvi mõisa töömees Illar Lukken särab oma imemasinat tutvustades kui vastses seelikus neidis. See on kivipurustaja ehk kivikombain, otse Taanist, üks esimesi Eestis. Purustaja teeb kividest pudru ehk killustiku, lõugab ja ragistab niimoodi, et isegi põllutaguse talu poolkurt memm kikitab kõrvu. Pisikesed kivid jäävad spinatipõllu mulda, lupjavad seda. Teised külvimehed käivad Illari kivipurustajat vaatamas, kiidavad, kahtlevad ja patsutavad masinat. Viimast kohe kindlasti.
Nagu naine ei leia iial õiget rätsepat ega õmblejat, on külamees hädas õige sulase saamisega. Sulane suure tähega on maal defitsiitsem, kui oli krimpleenkangas vene aja poes. Ja nii nagu krimpleeni polnud saada, aga ometigi seda kanti, nii pole ka sulaseid saada, aga töö saab nende abiga tehtud, kas või nui neljaks. Mõnedele sulastele meeldib lisaks töötegemisele hundijalavesi ja odraleotis. Ja kui mekkimiseks läheb, pole sulasest asja. Peremehed leiutavad imenippe, et sulast mekkimisest parajal kaugusel hoida. Et mekkija saaks mekkimised mekitud, aga töö ei kannataks. Peremehed imestavad, mis pagana tööpuudusest linnas loratakse. Tööd maal nagu kevadtolmu, kui vaid mehi leiaks.
Kestla potipõllumees Endel Mägi on nii traktoriks kui ka külvajaks. Veab järel endatehtud atra. Kaks sammu edasi – puhh, oeh. Paar sammu tagasi. Sedasama sada korda, ongi kartulipõld mugula ootel. Natuke küüslauku ja sibulat ka, palju siis pensionärile vaja. Selja teeb valusaks, aga hakkama saab Endelgi.
Talvel mugivad linnaneidised Eesti viljast saia, joovad Eesti piima peale, talumees aga võtab kogunisti terve nädala puhkust, sõidab naisega Hiinasse reisile. Rahul kõik. Uue kevade uue rahmeldamiseni.
