Tõusen fööniksina tuhast ja valan põlgamise pärast kuumi pisaraid
Tere tulemast tööstuslikust erektsioonist punguvale pinnasele! Ma kasvan siin kui hiiglase sau välja senini viljatust, suhteliselt saastatud maast.
Ma sirgun kui hunnitu meheau surnud pinnasest.
Ja ma pole sugugi ainus. Meid, aina kasvavaid, suuremaks sirguvaid tuulikuid on kokku seitseteist. Me kõik kokku oleme maailma ainus ja seega ka suurim tuhaväljale rajatav tuulepark, asukohaks Narva elektrijaamade tagune. Väikesele eesti rahvale meeldib ju teha suuri ja isevärki asju. See aitab end suuremana tunda.
Juba nad tulevad! Autokummidesse närimiskummina kleepuva asfaldi nagin ja kuumas tuules hõljuvad tolmupilved kuulutavad juba kaugelt ette – mu tükikesi saabub taas. Sillamäe sadamast suurte rekka’dega siia, Narva mere veerele. Autod kolonnina, vilkurid ees, igaühe kukil uus tükk uue tuuliku tornist, mis kui legoklotsid üksteise otsa pannakse, kokku liidetakse. Saksa ehitajad töötavad preisi täpsuse ja ugrimugri rahuga. Ei siin ole tüüpiliste vene tööstusfilmide vilinaid, kõlinaid, kolinaid, hüüdeid ja raginaid, masside madistamist, proletaarset pasjanssi. Mu tuulikvellede sirgumine, kümnetonniste betoonrõngaste tõstmine, hiigelaluste valamine toimub vaevumärgatavalt, stoilise rahuga. Lihtsalt korraga avastan, et taas on mõnele tuulikule lisandunud mitukümmend meetrit.
Aga meel on kurb ja must morjendus piinab mind sellegipoolest.
Mu tööd on naerdud ja imetletud. Lause „Püüa tuult väljal!” tundub ühtaegu nii tobe ponnistus kui ka kättesaamatu unistus. Aga mina olen saanud sellega hakkama. Püüdnud tuule väljalt kinni, teinud jahuks, moondanud elektriks.
Tean oma esiisa nimegi. Aleksandria Heron, kes ei pärinenudki sugugi Aleksandriast, olla mind esimesel sajandil välja mõelnud. Pannud väljal tuult püüdma. Kas inimkonna tähtsuselt teine avastus ratta kõrval?
Eestimaale jõudsin ma 14. sajandil, andes tööd ja leiba nii rikastele kui ka vaestele, panin käsikivid tuule jõul liikuma. Mind on armastatud ja täiustatud läbi sajandite. Minuga on võidelnud maailmakirjanduse üks isepäisemaid kangelasi – Don Quijote. Praegu on Ameerikas kogunisti meie legendaarset võitlust meenutav tuulikufirma.
Angla tuulikuid Saaremaal käivad nüüd kummardamas tuhanded turistid kodust ja väljast. Hollandi tuulikud on sel merealusel maal võitnud merelt hiigelpindasid ja saanud suisa rahvuskangelase staatuse. Siiski pekstakse mind kui purejat peni, kui hullunud hunti. Milles ma siis süüdi olen?
Tühja välja võlu
Autodest veerevad välja kaablirullid kui hiigelema niidirullid. Taamal popsuvad elektrijaama korstnad välja uusi aurupilvi. Elektrijaamad ongi minu – tuuliku – sünnitajad.
Alles hiljuti oli siin viljatu, leeliseline mürgipinnas, mitte kellelegi vajalik tehismägi. See mägi on Eesti oma põlevkivist toodetud elektri hind, tasuta kaasaanne: põlevkivituhk. Nii mürgine, et sellel ei kasva rohi ega puu. Ja kui kogemata kombel kasvab, esimestel eluaastatel veel ei kidu, siis näeme võilillesuurust kaske.
Aga ehitajad ja tulevased haldajad kiidavad. Suletud territoorium, valvuriputka koos hoolega eesti keelt rääkiva kohaliku venelasega lukuks ees. Siia ei tule kutsumata külalisi, keda tuleks peletada. Siia ei kasva soovimatuid taimekesi, mida tuleks niita. Igav liiv ja tühi väli, kostaks seepeale eestlaste poeet.
Räägin oma kurba lugu edasi. Kui Ida-Euroopa inimesed sattusid esimesi kordi läände, jäid nad tihti, suud ammuli, tuulest elektrit väntavaid tuulikuid vaatama. Küll Taanis, küll Saksamaal, küll Hollandis. Vaatasid mu sugulasi ja unelesid kui imedeilmas: milline puhtus, milline odavus. Ja ei mingit saastet! Sina magad kodus, aga tuulik, mille osanik oled, püüab väljal tuult, väntab kaukasse kopikaid, korjab kobedaimaid kroone.
Loomulikult võttis nähtu idaeurooplase ohkima, sest varem oli nähtud ju hiiglaslikke kivisöejaamu, põlevkivijaamu koos saastega, koos põrgu omast mustema suitsuga, koos loodust rebestavate karjääride-kaevandustega.
Pailapsest peksupoisiks
Uued tolmupilved siin koolnud tuhapinnal kuulutavad – aina uued detailid saabuvad. Aga see on veel köömes, vaat kui juulis hakkavad hiigelkiilidena taevasse tõusma tuulikutiivad. Kaheksakümmend meetrit tiibu korraga!
Ent Ida-Euroopas muutus korraga kõik, kui mu hõimlasi tuulikuid hakati sinnagi püstitama. Mitte ainult Eestis, vaid ka Lätis ja Leedus, muudest paikadest rääkimata. Kogunesid külakonnad, tulid kokku kihelkonnad, takkatippu talutaadid. Ja kuis siis meid, tuulikuid materdati! Varjavad vaadet, hirmutavad linde, murravad mesilasi, tekitavad vibratsiooni, mürisevad hullupööra, toovad depressiooni, ju on suisa saatanast.
Materdamisest sai veel vähe. Narva pargi ehitajad teavad rääkida juhtumitest, mil tänapäeva Don Quijoted laotasid öösel maanteedele suuri autokumme purustavaid metallsiile, et detailidevedu nurjuks. Teatakse demonstratsioonidest tuuleparkide väravais, kus rahvas nõudis: andke meile kohe siin tööd ehitajatena. Justkui oleks sajameetriste tuulikute püstipanek sama, mis kolmest lauast välikempsu kokkuklopsimine. Jutuks tulevad ka mujal kogetud pahameeleavaldused, tuulikute hooldamisel töö nõudmine, teadmata, et terve pargitäiega saab hakkama vaid paar meest ning igapäevast hoolt pole üldse vajagi. Meid siin Narvas hakatakse näiteks juhtima Saksamaalt mõne nupulevajutusega. Tegelikult olen ma tuulikuna ise nii tark, et oskan oma pea tuule suunda pöörata, väiksema tuulega tööle hakata ja liiga suurega seisma jääda. Enamat polegi vaja.
Silmis on siiski pisar ja hinges suur arusaamatus. Miks mind, tuulikut, küll nii pekstakse, kuigi peaks armastama? Ja kui meid tõesti vaja pole, siis „sitta kah!” – nagu ütles kuulus Eesti karikatuuritegelane. Eks lülitagu minu vastu protestijad siis oma elekter välja või ajagu seda musta kassi karvast. Või palugu paar tuumajaama juurde ehitada, mõned põlevkivikatlad lisaks konstrueerida.
Või mis kõige parem: tulgu nad siia Narva tuhaväljadele ekskursioonile. Vaadaku oma kuningast silmaga, mõelgu oma presidendist peaga. Mina olen nagunii siin, lehvitan siis taeva taustal oma hiigeltiibu, pühkides vaikses arusaamatuses mõnd pisarat.
