Traagiliselt hukkunud Poola president oma võitluse vilju enam ei näinud
Lõpuks ometi õnnestus Vene telekanalites näidata režissöör Andrej Wajda filmi Katõni veresaunast, lõpuks ometi on Venemaa juhtkond hakanud avalikult omaks võtma, et 1940. aasta Poola ohvitseride massimõrv ei olegi kellegi võõra ja tundmatu süü. Kuid selleks oli vaja mitut kriisi. 2005. aastal oli vaja tõmmata üleilmset tähelepanu põhjustele, miks Eesti ja Leedu president Moskvasse ei läinud. Oli vaja pronksiööd Tallinnas 2007. aastal ja Baltimaade presidentide ühist lendu koos Kaczynskiga Gruusia sõja keskele 2008. aastal. Ja nüüd paraku ka Kaczynski enda hukkumist. Poola riigipea ja veel 95 tema kaasmaalase hukk täpselt 70 aastat pärast veresauna Katõnis on enam kui sümboolne.
Lennuõnnetusi uuritakse tavaliselt põhjalikult ja esialgu on veel vara oletada, kas Poola presidendi lennuk kukkus alla piloodi või lennujuhtide süül, tehnilise rikke tõttu või veel mõnel seni märkamata põhjusel. Kuid üks on kindel: Moskvale ei meeldinud, et Lech Kaczynski kavatses 10. aprillil Katõnis kõnet pidada. 17. septembril 2007. aastal „hüppas” Kaczynski peaaegu samal moel Katõni, et meenutada 1939. aastal toimunud Nõukogude armee kallaletungi Poolale. Tollal keeldus president Putin temaga seal kohtumast. Veel 2004. aastal läks Putin hoopis koos Valgevene diktaatori Aljaksandr Lukašenkaga külastama Valgevenes asuvat Hatõni memoriaali, mis on ilmselt ehitatudki selleks, et kustutada mälestust Katõni veresaunast.
Kutsumata külaline
Kuid nüüd on Venemaagi hakanud murenema. Peaminister Vladimir Putin kutsus 7. aprilliks külla oma Poola ametivenna Donald Tuski ja tunnistas lõpuks ometi 1940. aasta suurt kuritegu. Valitsusjuhid käisid koos Katõni memoriaalis, ent Putin püüdis praegust Venemaad ikka veel veresüüst puhtaks pesta. Ja reedel pääses esimest korda Venemaa telekanali Kultura eetrisse 2007. aastal Andrej Wajda tehtud dokumentaalfilm Katõni massimõrvast. Seda küll ajal, mil enamik vaatajaid meelitati kaema hoopis menufilmi „Piinakamber”. Eile Wajda filmi ka korrati telekanalis Rossija 1. Venemaa rahvusvahelisi suhteid juba 20 aastat rikkunud sündmustikust on diskussioon Moskvas aga alles algamas. Seni on Poola tõeotsingud põrganud pigem ametkondade ringkaitsele. Kui Poola president teatas, et ta saabub ikkagi ka ise Katõni, jäi Venemaa välisministeerium tõrksaks. Veel märtsis polnud kindel, kas Kaczynski üldse saab viisa. Ministeerium põhjendas viivitusi formaalsete probleemidega, väites, et Poolast pole tulnud piisavalt selget programmi, mida president Kaczynski kavatseb Katõnis teha.
Ühtegi kõrget Venemaa ametnikku poleks me seegi kord Kaczynski kõrval näinud. President Dmitri Medvedevi 10. aprilli päevakavva Katõni-reis ei kuulunud. Kui Kaczynski oleks pidanud kõne Katõnis, oleks see kahtlemata kõigutanud ka Venemaa retoorikat 9. mai paraadil, millega üritatakse just esitleda Nõukogude relvajõudude võitmatust. Kaczynski oli juba märtsis teatanud, et nõustub sõitma 9. maiks Moskvasse, siis tuli aga vastulöök – Moskvasse kutsuti nimelt ka inimsusvastaste kuritegude eest kohtu all olev eksdiktaator Wojciech Jaruzelski. Presidendi jaoks muutus sõit seetõttu avalikult probleemiks. Ja enam seda ka ei toimu, paraku. Seevastu suundus Kaczynski justkui kutsumata külalisena Katõni. Tema lennuk purunes maandumisel, võttes elu mitte ainult Poola presidendilt, kõrgemailt armeejuhtidelt ja mitmetelt poliitikutelt, vaid ka ühenduste juhtidelt, kes on tegelnud aastaid Nõukogude armee roimade uurimisega. Tseremooniale sõitis Poolast erirongiga veel 700 inimest, enamikus Katõnis hukatud sõjaväelaste pereliikmeid. See rong jõudis üleeile õhtul oma reisijatega Poola tagasi, leinama läinud rahval oli nüüd juba kahekordne põhjus kurvastada.
Lilled sai küll Katõnis maha asetatud, kuid oodatud tseremoonia jäi ära – korraldajad olid lennukatastroofis kaotanud oma elu. Katõni mälestusürituse organiseerijaks oli Poola võitluste ja kannatuste pärandi kaitse nõukogu, Poola Moskva-saatkond oli võtnud kontakti ka Venemaa inimõigusühinguga Memorial, et selle liikmeid Katõni tõe avaldamise eest ordeniga autasustada. Kuid Kaczynski jälg pole maha jäänud mitte ainult Venemaa ühiskonda. Paraku võeti tema eluajal Poola presidenti ka Lääne-Euroopas vastu peaaegu avaliku vaenuga. Poola hakkas käituma Euroopa Liidus nagu suurriik, nõudes endale sama tähtsat rolli kui teistel nn vana Euroopa suurtel ja tugevatel. Nood aga ei olnud valmis uut tulijat enda kõrvale võtma.
Kaczynski jalajälg Euroopas
Rahvaarvult on Poola EL-is kuues riik, majanduselt peab aga veel tegema hiigelsamme, et ületada sotsialismi ajal tekkinud mahajäämus. Mullu oli küll Poola ainus Euroopa riik, mis majanduslangusse ei kukkunudki. See oli siiski pigem juba peaminister Donald Tuski teene. Katse pikendada Pariisi-Berliini telge Varssavini jäigi vaid ühekordseks ettevõtmiseks. Saksamaa kantsler Angela Merkel on üritanud end edaspidigi Poola sõbrana esitleda, kuid Euroopa Liidu tasandil on riigi positsioonid Prantsusmaad ja Saksamaad pigem häirinud. Lissaboni lepingu allkirjastas 2007. aastal küll peaminister Tusk, kuid president Kaczynski oli nõus selle ratifitseerima alles siis, kui Poola oli saavutanud ühe väikese erandi. Varssavi põikpäisus pahandas seega Euroopa Liidus paljusid.
Poola on olnud ka ägedamaid Nord Streami gaasijuhtme vastaseid koos kolme Balti riigiga, kuid Saksamaa otsustas ikkagi, et neil on seda torujuhet vaja. 2006. aastal oli just Poola see, kes blokeeris lihatüli tõttu Venemaa partnerluskõnelused Euroopa Liiduga. Kuid järelehüüded olid loomulikult vaid ülistavad. „Lech Kaczynski armastas oma maad ja oli vapper eurooplane. Ma teadsin, et ta oli kogu oma elu Poola ja Euroopa vabadusele pühendanud,” teatas Saksamaa kantsler Angela Merkel. „See tragöödia toob meelde need erakordsed sõprussuhted, mis ühendavad Prantsusmaad ja Poolat, prantslasi ja poolakaid,” teatas oma veebilehel Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy.
