Traumajärgne šokk Kiievis

Ehkki president Janukovõtš nõustus eile ennetähtaegsete üldvalimistega, ei pruugi isegi see enam meeleavaldajaid rahuldada.

Maidanil kõndides läheb ligi tund, enne kui mõistan, mis täpselt nii kummaliselt mu hinge kriibib. Mitte see, et barrikaadid algavad Hreštšatikul väga palju kaugemalt kui detsembris, mil neid viimati läbisin. Mitte ka nuiade, kiivrite ja kuulivestidega tahmanäolised valvurid. Pärast kohutavat verevalamist oleks kummaline, kui neid poleks. Kividest puhtaksroogitud tänavad, must pigine põhi meenutamas siin äsja lõõmanud autokumme – kah ei midagi erilist. Isegi uriini ja kõrbelõhna segu pole midagi, mis nina kirtsutama paneks.

Päike paistab. Üksik must suitsupilv kerkib ainult presidendipalee poolt. Inimesed seisavad, kuulavad laval seisva eidekese kõnet, milles korduvad fraasid: „Meie kangelased, meie kangelased!”