Seal, võlvlagedega hämaralt valgustatud ruumis esitleb Hiina-reisi raamatut keegi Eric Enno Tamm, tumedapäine ja asjalik-sümpaatne ning etiketikohaselt musta ülikonda riietunud noor mees. Olen kohale tulnud, sest mind huvitab Hiina. Teiseks intrigeerib mind kirjaniku eesti perekonnanimi Tamm.

Et tema telliskivipaksusel raamatul on pikk pealkiri Vene spioonist, mingist läbi pilvede kappavast hobusest ja Siiditeest, tekitab see peas paraja segapudru. Asi muutub veelgi segasemaks, kui Soome suursaadik haarab jutuotsa enda kätte ja hakkab rääkima hoopis Carl Gustaf Mannerheimist, kõigi aegade suurimast soomlasest.

Tuleb välja, et kõigi aegade suurim soomlane, Soome president parun Mannerheim ongi raamatu alapealkirjas mainitud Vene spioon Siiditeel, kes on omakorda ka Hobune, kes kappas läbi pilvede! Selle viimase kohta vabandab kirjanik Tamm naerdes, et Mannerheimi pseudonüümi Hiinas – Ma Dahan – pidas ta vajalikuks pealkirja jaoks veidi ilustada – see tähendab hiina keeles pigem kohale jõudvat ja vaprat hobust. Pilved lihtsalt kõlasid Tamme jaoks toredamalt…

Jäi tagaplaanile

Ka lubab ta peamiselt soomlastest koosnevale publikule, et kevadel Soomes ilmuv raamatutõlge saab pealkirja kindlasti ka lugejahuvi garanteeriva Mannerheimi nime, mis Põhja-Ameerika lugejate taustateadmisi arvestades Kanadas ilmuval raamatul tagaplaanile jäi.

Ausalt öeldes polnud mul aimugi, et Mannerheim Vene tsaari Nikolai II heaks Hiinas spioneeris. Kuigi Mannerheimi ilusa käekirja ja joonistega reisipäevikud on avaldatud 1940-ndail ka inglise keeles ning Mannerheimi Aasia-päevikute rootsikeelsed uustrükid on esitatud Soome Info-Finlandia 2010. aasta raamatuauhinnale, ei kajasta need just pikalt tema retke sõjalise info kogumise vaatevinklit.

Olgu pealegi ajalooline tõsi-asi see, et ründamishimuline Tsaari-Venemaa vajas aastal 1906 pärast sõda Jaapaniga põhjalikku sõjalist ja arengualast infot ka Hiina kohta, ning see, et Mannerheim saadetigi Vene sõjaväele tollase Qingi dünastia tugevusest infot koguma. Ning et kaheaastase reisi tulemusena valmis tuhandeid fotosid, reisi-päevikuid, mitmeid memosid, huvitavaid skeeme ja kaarte...

Hoopis teine ja vahvam asi aga on see, et kahe magistrikraadiga Tamm tegi täpselt sada aastat hiljem, aastal 2006, läbi sama teekonna: Peterburist rongiga Lõuna-Kaukasusse, Aserbaid-žaanist Türkmenistani, läbi Usbekistani ja Kõrgõzstani Hiinasse, kus reisis uiguuride juures, külastas Kashgari, käis Sise-Mongoolias ning jõudis lõpuks Pekingisse. Ta ajas näpuga Mannerheimi fotokogus, päevikutes ja memodes järge ning avastas keisri-Hiina ja puna-Hiina arengus silmatorkavaid paralleele.

Ma olen vaimustunud – kui hiilgav raamatuidee! Tamme detailirohke slaidiprogramm, mida ta oma edeval Macil mõ-nekümnele saali kogunenud Põhjamaade ja Soome-sõbrale näitab, on ajalooliste paralleelide tõmbamisel esmaklassiline. Ning mõned tema fotod on võetud täpselt samast paigast, kus Mannerheimi ülesvõtted sajandi eest!

Just tänu Mannerheimile teab ta, et saja aasta eest toimusid täpselt sama mõõtu reformid Qingi dünastia aegse Hiina moderniseerimiseks. Tamm arvab, et väga vähesed Hiina-eksperdid panevad tänapäeva Hiina arengu ja esiletõusu ajaloolisse konteksti. „Paljud ütlevad, et see, mis Hiinas praegu toimub, on enneolematu. See ei ole päris täpne – sajandi eest toimusid Hiinas samasugused reformid ja sama hüppeline areng,” ütleb Tamm. Ta näitab ingliskeelsete raamatute pealkirju, nagu „Hiina enneolematu tõus” või „Hiina müstiline areng” ja seletab, et need ilmusid sada aastat tagasi. Nii nagu Mannerheimgi, avastab ta, et kui edusammud hariduse, majanduse ja tervishoiu alal on Hiinas silmapaistvad – siis poliitilised reformid Hiinas on jäänud kas tegemata või välditakse neist rääkimist. „Noortel hiinlastel on soov kiiresti rikkaks saada, poliitika ei huvita praegu suurt kedagi,” ütleb Tamm tänapäeva hiinlaste kohta.

Kummalisel kombel ei tõstata Mannerheim poliitilise reformi teemasid. Aadlikuna ja kommunismivastasena ta kas ei märka või ei taha märgata sellealaseid võnkeid Qingi dünastia lõpu eel Hiina ühiskonnas.

15 000-kilomeetrise teekonna, mille läbimine Kesk-Aasias ja Hiinas võttis Mannerheimil aega kaks aastat, läbib kurioosselt puhta triiksärgiga Tamm rongi, praami, bussiga ja hobuse seljas seitsme kuuga. Ta reisib üksinda, palgates oma teekonnal tõlke ja giide, ning kasutab Mannerheimi-sarnaselt valeidentiteeti. Paaril korral arreteeritakse ta riikides, mille „diktaatoreid finantseerivad naftadollarid”.

Kui Vene spioon Mannerheim esitles Hiinas ennast etnograafina, kaasas tänapäevaks hindamatut infot pakkuv üllatavalt moodne fotoaparaat, siis Kanada läänerannikul, Vaikse ookeani kaldal sündinud ning käitumise poolest tüüpiliselt sõbralik põhjaameeriklane Tamm reisib Hiinasse eestlasena.

Hiina konsulaat keeldus nimelt mitmel korral Tamme Kanada passi viisat andmast, sest ta oli Vancouveris Falun Gongi liikmeid intervjueerides endale Hiina ametnike meelepaha tõmmanud. Tam, muide, on väga populaarne kantoni-hiina perekonnanimi: Vancouveri telefoniraamatus on üle 200 perekonnanime Tam, kuid vaid mõned Tammed, kes on kas eesti või rootsi päritolu, seletab Eric Enno, keda peetakse Kanadas pelgalt nimekuju põhjal tihti hiinlaseks. Tamm sai Hiina viisa hoopis Eesti passi.

Mõtlen, kas Tamme eesti päritolu on raamatulegi ehk teatud fookuse andnud. „Mu poliitilist meelsust on osaliselt kindlasti kujundanud isa jutud, kes teenis Eesti ajal Omakaitses. Tihti rääkis ta ka Mannerheimist, Soome iseseisvuse kaitsjast ja 40-ndail Eesti iseseisvuse taastamisele pöialt hoidvast Soome presidendist.” Just sellepärast vaatleb ta Hiinaski ennekõike seda, kuidas väikerahvad ja nende keeled teadliku hiinastamise tagajärjel kaovad, kuidas suurrahvas koloniseerib piirialasid, neid sõjaliselt kindlustades, ning kuidas natsionalism võib saada uueks Hiina religiooniks.  

Ent lisaks sellele teemale peegeldub raamatust vastu ka Tamme tegevus keskkonnaaktivistina. Ta pea hakkab kunagisel Siiditeel, mis tuleks tema meelest ümber ristida Tahma-, Plasti-, Gaasitoru- või Polüestriteeks, õhusaastatuse tõttu nii iseloomulikult valutama; ta köhib ja läkastab ning muutub Hiina suhtes üha kriitilisemaks.

Kahtlustan, et Tamm peab kuhjuvaid keskkonnaprobleeme üheks võimalikuks komistuskiviks, mis moodsat Hiinat lisaks poliitilistele probleemidele peagi käpuli suruma hakkab. Ta ütleb: „Kui Põhja-Ameerikast vaadates tundub Hiina nagu kivisöel töötav hiigelsuur tööstusdraakon, mis neelab maailma ressursse ja vallutab järjest uusi turgusid, siis lähedalt vaadates näeb Hiina tegelikku haprust. Ma ei karda enam Hiinat, vaid ma olen hakanud Hiina pärast kartma. Paljud Hiina probleemid on nii läbipõimunud, et kriis ühiskonna ühes osas vallandaks kohe mujalgi probleeme, ja nende omavaheline sõltuvus võib viia laialdase sotsiaalse krahhini.”

Kasvav ebavõrdsus, keskkonnareostus ja korruptsioon on Tamme meelest üsna samasugused 1900-ndate alguse keiserliku Hiina murede ja väljakutsetega: areng on ebaühtlane ja katkendlik ning riigi paranoilised liidrid ei tea varsti, mida peale hakata oma üha harituma kodanikkonnaga. Mitmel puhul ütleb Tamm, et raamat on justkui hoiatus ajaloost õppimiseks. Kui ta mainib Konfutsiuse mõttetera „Õpi tundma minevikku, et ennustada tulevikku”, mõtlen ma, kas ajalooline fakt, et Qingi dünastia leidis oma otsa juba 1912. aastal, tähendab tõesti seda, et paari aasta pärast – nii umbes 2012 – peaksime tunnistajaks olema mingile suurele katastroofile Hiinas?

Kanadas jääb vajaka

Alles järgmisel päeval avastan, et raamatu autor on seesama Eric Enno Tamm, kauaaegne disainiajakirja Wallpaper ajakirjanik, kes käsitlenud oma artiklites Põhjamaade arhitektuuri, disaini ja innovatsiooni sümbioosi, millest Kanadas tänapäeval nii vajaka jääb.

Kui ma paar päeva hiljem Tammega kokku saan, et raamatu teemal heietada ja ohvitseride majas esitlusel jagatud Mannerheimi teekonna kaarti lähemalt uurida – kus täpselt elavad uiguurid – heidan ette vastuolu südamelähedase keskkonnateema ja läikiva paberiga Wallpaperi-perioodi vahel. Kas tegu on ikka sama inimesega?

Tõele au andes näeb Eric sel päeval oma robustse, varrastel kootud villase kampsikuga välja hulga rohkem keskkonnaaktivisti kui elustiiliajakirjaniku moodi elitaarsest Wallpaperist. Selles on tõesti vastuolu, nõustub ta – kogu trükimeedia, Wallpaperiga alustades ja kvaliteetajalehtedega lõpetades, seisab sama keskkonnateemalise dilemma ees.

„Paradoksaalselt arvan ma, et kui tänapäeva materiaalsus ei anna inimestele paljureklaamitud õnne – õnneks on vaja pigem lähedasi ja spirituaalsust –, siis uue põlvkonna nutikas materiaalsus võib lõpetada Põhja-Ameerikas nii tavalise prügi tekitamise ja ühekordse tarbimise kultuuri, mis teeb keskkonnale tõesti halba,” räägib Tamm.

Just läikivale paberile tükitud Wallpaperi-periood pani teda Põhjamaade kvaliteeti ja erioskusi hindama. „Kuigi tippdisain on kallis, tasub see pikas perspektiivis hulga rohkem ära. Me elame ühiskonnas, kus inimesed ei väärtusta ostetavate asjade kvaliteeti ja disaini. Me ostame enamasti Hiinas valmistatud asju hetketuju ajel ja kui nad lähevad katki või moest, viskame need ära. Me peaksime üha enam koguma raha pigem kallimate asjade jaoks, et need vajaduse korral ka oma lastele edasi anda. Põhja-Ameerika võiks Skandinaaviast paljuski õppida.”

Just loodushoiu dilemma tõttu ei annaks Tamm oma raamatut enam paberil välja – kui vaid saaks aega tagasi keerata –, vaid koostaks telliskivi asemel puutetundliku ja interaktiivse e-raamatu. Millise just, annab aimu tema vinge veebileht http://horsethatleaps.com/.

Kuna Tamm mainib ise mitmel korral oma raamatu hoiatuslikku iseloomu, uurin, mida tema Hiinaga peale hakkaks või seal ette võtaks, kui tal vaid voli oleks, näiteks ee… Eesti suursaadikuna Hiinas.

„Esiteks,” kirjutab Tamm mulle hiljem, „ei ole ma kindel, et hiinlased mu ametissenimetamise kinnitaks, arvestades, et ma olen Hiina asjadest nii kriitiliselt kirjutanud. Ma peatun oma raamatus mitmelgi poliitiliselt tundlikul teemal alates Tiibetist ning lõpetades poliitilise reformiga. Enamik riike keskendub Hiina-suhetes majandusele, sest just Hiina on maailma tootmistehas, kuid Hiinal pole palju abi majanduse valdkonnas vaja. Isegi pärast 2008. aasta finantskrahhi on Hiina majandus endiselt heal järjel.”

Tema keskenduks kolmele alale, mida paljud Hiina-suhetes ignoreerivad. „Esiteks soovivad paljud hiinlased innovatsiooni valitsemises. Eesti on e-valitsuse liider maailmas, ning kuigi see võib olla tundlik ja ebamugav teema, soovib Hiina kommunistlik partei siiski paljusid probleeme parema valitsemise kaudu lahendada.

Teine võimalik koostöö on haridus, mis on Hiinas väga prestiižne. Nutikad riigid seavad Hiinaga sel alal head suhted sisse, sest praegused tudengid saavad järgmise põlvkonna ühiskonnaliidriteks ja teadlasteks. Suhted ehk hiina keeles guanxi on Hiinas hulga tähtsam kui raha.”

Kolmandaks keskenduks Tamm Hiina-suhetes avatud ühiskonna ja kodanikkonna arendamisele. „Usulised organisatsioonid, muinsuskaitse, kultuuriühendused ja keskkonnaorganisatsioonid on Hiinas küllalt uued nähtused ning need vajaksid hädasti rahvusvahelist koos-tööd ja teiste kogemust.”

„Valitsusel, mille toetus püsib tänu majandusedule, on vaja siiski valada demokraatlikuma ühiskonna vundament, enne kui võimalik majanduslangus tekitab õigustatud küsimusi valitsuse legitiimsusest. Ajalugu on meile ju õpetanud, et režiimid lagunevad kiirelt ja ootamatult,” tuletab ajaloohuviline Tamm meile meelde lähiajalugu.

Eric Enno Tamm on valmis eestlasi harima

•• Ajakirjandust USA-s ja Euroopa poliitikat Rootsis õppinud Tamme esimene raamat „Beyond the Outer Shores” räägib ameerika ökoloogist ja filosoofist Ed Rickettsist, kes mõjutas tugevalt ka John Steinbecki loomingut. „Ta on ilmselt ainuke teadlane, kelle järgi on nimetatud 15 loomaliiki ja ööklubi,” sõnab Tamm. 

•• Kanada läänerannikul Briti Columbias sündinud kirjanik, ajakirjanik ja analüütik Eric Enno Tamm on väliseesti kogukonnas ehk vähetuntud, kuid tema ajaloo- ja poliitikahuvile andsid kindlalt hoogu eestlasest isa Teise maailmasõja jutud ja sellepärast teab ta, kui isiklik võib olla maailma ajalugu.

•• Kui küsin Tammelt hüpoteetiliselt, kas ta oleks huvitatud „Talendid koju” kampaaniat arvestades jagama oma Hiina-kogemust ja -visiooni põgusalt ka Eesti tudengite, riigiasutuste või mõttekodadega, peab ta sellist võimalust väga meeldivaks. „Kui vaid mu puudulik eesti keel takistuseks ei kujune,” on Tamm tagasihoidlik.

•• Mannerheimi ajaloolist teekonda Hiinas kordasid 2006. aastal ka soome ajakirjanik Tony Ilmoni ja hobusekasvataja Kristian Nyman, kes läbisid 6000-kilomeetrise teekonna ratsa. Nende huvi oli nomaadide elustiili ja riigiaparaadi suhete uurimise kõrval ratsaekspeditsiooni vintsutused. Samuti huvitas neid misjonäride tegevus tänapäeval. Hiina moderniseerumist uuriv Tamm kohtas soomlasi Kõrgõzstanis ja Kashgaris.

Raamat

Läbi pilvede kappav hobune

Eric Enno Tamm

••    Lugu spionaažist, Siiditeest ja tänapäeva Hiina tõusust

••    Kaks eepilist teekonda mööda Siiditeed, minevikus ja olevikus, on hoiatav lugu Hiina hingematvast tõusust.

••    Traagiline lugu repressioonidest ning tiibeti, mongoli ja muslimi piirialade brutaalsest koloniseerimisest.

•• „Tamm on kirjutanud suure hooga kaasahaarava jutustuse… täis metsikuid tegelasi, karme kohti ja ajaloolisi üllatusi.” Wade Davis, National Geographic

••    Spiooni terane pilguheit kunagisse Hiinasse tõstatab murettekitavaid küsimusi selle tulevikust.

••    Lugu Siiditee taasärkamisest ja Hiina üleolekuotsingutest Sise-Aasias. Reis mööda Hiina Tahmateed.