Tselluloosivabrik saab taas jalad alla


AJALUGU Emil Fahle tegi pankroti äärel kõõluvast tselluloosivabrikust eduka ettevõtte
Ülemiste paberivabrik jäi oma tootlikkuse poolest kõvasti alla Venemaa keskmisele tasemele.

Vabrik vahetas mitu korda omanikku ning see tähendas konkurentsivõime vähenemist. Olukorra päästis grupp Tallinna ettevõtlikke kodanikke, kelle eesotsas oli Ernst Osse ja kes otsustasid rajada Ülemiste paberivabriku asemele tselluloosivabriku.

1893. aasta märtsis sõlmiti Ülemiste paberivabriku ostu-müügi leping, millega määrati ettevõtte edaspidine arengusuund. Ettevõte töötas aastaid suure kahjumiga ning 1898. aastal pidi Osse ja Ko äärepealt pankrotti minema.

Fahlel Tallinna tulles vaid 5 rubla taskus

Tselluloosivabriku kriitiline olukord andis soodsa võimaluse energilisele 24-aastasele Emil Fahlele oma võimeid ettevõtte juhatajana proovile panna. Fahle pärines Saksamaalt Westfaalist vedurijuhi perekonnast. 1895. aastal saabus ta Tallinna, 5 rubla taskus, et mõnes kohalikus saksa firmas teenistust leida. Fahle alustas muidugi madalalt ametipostilt, kuid ta paistis kõikjal tubliduse poolest silma ning teda edutati.

Nähes tselluloosivabriku osanike ja võlgnike raskusi ning trööstituid väljavaateid, esitas ta neile oma tegevusprogrammi. Osanikud olid sunnitud loobuma oma osakapitalist, võlgnikele tehti ettepanek, et nende võlasumma arvataks osalt firma uueks osakapitaliks, osalt aga ettevõtte käsutusse viieks aastaks protsentideta laenuna.

10. oktoobril 1899. aastal võttis Fahle Osse ja Ko tselluloosivabriku üldjuhtimise üle. Peale seadmete maksimaalse ärakasutamise ning nende täiendamise rakendas ta ka abinõusid väävelgaaside vähendamiseks ja paremaks filtreerimiseks ning reovete suunamiseks eraldi kanalisse. Sellega tõstis Fahle enda mainet linnavõimude silmis.

Pole kahtlust, et suur osa vabriku edukuse taastamise raskust lasus töölistel. Töölisi võeti tööle ainult tingimustel, mille määras vabrikuvalitsus. Päevatööliste tööpäeva pikkuseks oli ette nähtud 13 tundi. Töö algas hommikul kell 6 ja kestis vaheajata kella 7 õhtul. Vahetustega töötajate tööpäev oli küll 12 tundi, kuid see-eest tuli töötada ka pühapäeviti. Pühapäeval pidi üks vahetus tegema tööd laupäeva õhtust kuni pühapäeva õhtuni, s.o 24 tundi järjest.

Päevapalk oli alaealistel 35, töölistel 65–90 ning meistritel 80–135 kopikat. Töölt puudumise korral võeti palgast maha kahekordne päevapalk, hilinemise või töölt varem lahkumise korral 30 kopikat kuni 1 rubla, kasimatuse, praaktöö ja seaduse rikkumise eest tuli maksta trahvi 50 kopikast kuni 1 rublani, ülemuse korralduse mittetäitmise eest võidi trahvida kuni rublaga.

Juba 1900. aastal kasvas tselluloositoodang ning ühtlasi paranes ka selle kvaliteet. Soodsalt mõjus vabriku arengule Ülemiste raudteejaama valmimine sajandivahetusel ning kitsarööpalise raudtee ühendamine Ülemiste raudteejaamaga.

Tselluloosivabriku suursaavutus oli liidulepingu sõlmimine tollal ülivõimsa ja moodsa Waldhofi tselluloosivabrikuga 1904. aastal. Sisuliselt tähendas see kokkulepe hinnamonopoli. Need uuendused võimaldasid ettevõtet oluliselt laiendada.

Vabrik keskendus paberitootmisele

1909. aastal taotles tselluloosivabrik luba kubermanguvalitsusest paberiosakonna rajamiseks, mille ta sama aasta juunis ka sai. Paberivabrik valmis 1910. aasta märtsis. 22 minutit pärast H. Füllneri firma paberimasina paigaldamist väljus masinast paber, millega jäädi rahule.

Vabriku juhtimine oli väga läbimõeldud, iga uue masina muretsemisega kaasnes selline toodang, millel oli suur turg. Laiendati ka jõujaama. Vanade, veel Tallinnas ehitatud aurukatelde kõrvale muretseti kaks uut Babcock-Wilcoxi aurukatelt.

1912 alustati paberivabriku teise järgu ehitust. Ka sellesse oli kavas paigutada kaks paberimasinat. Esialgu pandi üles vaid üks paberimasin, mis hakkas valmistama tugevat paberit tsemendikottide jaoks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare