Tšernobõli veteranid nõuavad hüvitist
“Venemaa võiks täita lubadused, mis alguses meestele anti,” ütles 1986. aastal sunniviisiliselt Tšernobõli saadetud Rein Käsk (42), kes praegu töötab Põlvas arstina. “Tasuta korterid, lastele tasuta lasteaiad, kümme aastat varem pensionile, tasuta transport jne. Kõik see tuleks praegustesse hindadesse ümber panna ja Venemaalt sisse nõuda.”
Käsk lisas, et kuigi täpset arvestust veteranide kohta pole peetud, on neid Eestis hinnanguliselt kokku ligi 3500. “Meil polnud mingit valikut,” ütles Käsk. “Kes ei tahtnud minna, seda ähvardati tribunaliga.”
Tšernobõli veteran Jaan Krinal (48) Pärnust ütles, et riik ei tohiks jätta küsimust õhku rippuma. “Iseasi on, kas me Venemaalt midagi saame või ei, kuid küsima peab,” lausus Krinal. “Peaksime saama vähemalt samad soodustused, mis on praegu Venemaal elavatel Tšernobõli veteranidel.”
Venemaa võimalused piiratud. Tšernobõli veteranide Tallinna osakonna juhataja Jüri Reinmanni (49) sõnul oleks ta rahul, kui Venemaa maksaks talle iga kuu 800 krooni pensioni. “Sellest piisaks täiesti,” ütles vabatahtlikuna Tšernobõli läinud Reinmann. “Raha küsimisel tuleb jääda ikka reaalsuse piiridesse, sest ega Venemaal pole kah seda raha kusagilt võtta.”
Reinmann kinnitas, et niipalju kui tema on veteranidega rääkinud, on kõigi kindel soov Venemaalt hüvitist nõuda.
Siiski on veteranide seas ka eriarvamusi. Tööülesannete tõttu tuumakatastroofi tagajärgede likvideerimisel osalenud siseministeeriumi asekantsler Kalev Timbergi sõnul oli juhtunu küll Nõukogude Liidu tuumaohutuse probleem, kuid tagajärjed puudutasid kogu Euroopat.
Hüvitist ei nõua. “Katastroof mõjutas tervet maailma, mistõttu pakkusid Venemaale abi paljud riigid,” lausus Timberg. “Oluline oli ühiste jõududega ja kogenud spetsialistidega asuda katastroofi tagajärgi likvideerima. Mina osalesin oma tööülesannete tõttu, kuna olen erihariduselt kiirgusinsener. Täitsin tööülesandeid, tegin oma tööd, mille olen ise valinud.”
Timbergi sõnul ta seetõttu ei arvagi, et peaks kompensatsiooni saama.
Samas leiab ta, et Eesti võiks saada Ukrainalt ja Venemaalt teaduslikku abi, milliseid rehabilitatsioonimeetmeid saavad kiirguskatastroofi likvideerimises osalenud inimesed kasutada.
“Arvan, et Tšernobõli katastroofi likvideerimisel osalenud mehed peaksid saama toetust eelkõige Eesti riigilt,” märkis Timberg. “Näiteks on Tallinna linnavalitsus teinud eraldusi Tšernobõli ühenduse liikmetele, et pakkuda neile Tallinnas tasuta sanatoorset ning hambaravi.”
Katastroof Tšernobõlis
Tšernobõli aatomielektrijaama neljas plokk plahvatas 1986. aasta 26. aprillil kell 01.23.
Purunenud reaktorist paiskus õhku suur radioaktiivsete gaaside, aerosoolide ja veeauru pilv, mis hakkas kiiresti levima. Katastroofi hoiti avalikkuse eest saladuses, kuid lõpuks tuli sellest siiski teatada.
Nõukogude võim asus kiiresti tuumakatastroofi tagajärgede likvideerimiseks reservväelasi mobiliseerima. Neile valetati, et nad saadetakse kordusõppustele.
Arvatavalt Tšernobõlis saadud radioaktiivse kiirguse tõttu on paljud 1986. aastal sinna sunniviisiliselt saadetud mehed haigestunud, invaliidistunud või isegi surnud. EPL
