TUDENGILT: Tervist, Eesti!

Anders Berg, Kopenhaageni ülikool/Eesti Humanitaar-instituut, õpib kuuendat aastat inglise filoloogiat

“Nii, seal peaks olema väga odav, seega säästad sa palju raha,” oli minu pere ja sõprade peamine reaktsioon, kui rääkisin neile, et lähen Eestisse üheks semestriks õppima. Reaktsioon tuli muidugi pärast seda, kui olin vastanud tavapärastele “miks?” ja “kuhu?” ja isegi mõnedele ”kas oled arust ära?” küsimustele.

Vajasin uut. Minu jaoks polnud valik sugugi nii raske. Tahtsin oma tudengiellu uusi väljakutseid ja kogemusi, välismaale minek täidab need soovid ülihästi. Kuigi Eesti pole inglise filoloogi jaoks vast kõige loogilisem valik, saabusin ma jaanuari lõpul Tallinnasse, vaim valmis õppimiseks ja keha külmetamiseks.

Minu üliõpilaselu Kopenhaagenis oli täidetud kõige muuga peale õppimise, näiteks tööga – mõnikord töötasin isegi kolmes kohas korraga. Üliõpilasesindus, näitlemine teatris ja loomulikult tudengi suurepärane oskus juua õlut ja lõbutseda võtsid minu aja. Kõiki neid asju olnuks Eestis raske teha (kuigi selles olin kindel, et õllejoomine oli üks asi, mida ka siin edukalt harrastada saab), seetõttu otsustasin olla hea tudeng ja ükski kord elus eksamid ja esseed õigeaegselt ära teha.

Valisin kokku kuus loengut, mis enam-vähem täitsid nii humanitaarinstituudi kui Kopenhaageni ülikooli nõudmised. Ma tõesti ootasin pikisilmi, et saaksin süveneda sellistesse tegelastesse nagu Platon, Swift, Joyce ja Greene... ja avastasin varsti, et pean iga päev üle 300 lehekülje läbi lugema, saades tegelikult hakkama vaevu sajaga neist.

Keelega igavene jama. Mõistsin peatselt, et asi kasvab üle pea. See on mind pannud väga aupaklikult eesti tudengitesse suhtuma. Ma ei tea, kuidas suudavad nemad käia loengutes, valmistada end ette, elades selle kõige kõrvalt veel ka oma elu.

Kopenhaagenis koosneb tudengi nädal tavaliselt kolmest tunnist loengutest ja 200–300 leheküljest kodulugemisest.

Ülejäänud osas on minu tudengielu Eestis olnud sama nagu Taanis. Loen ja valmistan end ette oma kahe allesjäänud loengu tarvis. Otsin esseede tarvis raamatuid, mis muide on siin raskem ülesanne kui see, millega olen harjunud Kopenhaagenis.

Ainus suur takistus, millega pidevalt maadlen, on keel. Terve esimese kuu oli supermarketis käimine võrdne luupainajaga. Otsustasin, et ostan ainult neid asju, mille nimest aru saan.

Pärast seda aga, kui mõistsin, et minu toit koosneks ainult maisihelvestest, Ajaxi puhastusvahenditest ja Coca-Colast, otsustasin sisseostude tegemises vilunuks saada. Nüüd lähevad asjad palju paremini, kuigi avastan mõnikord, et söön kala, kui tegelikult pidanuks see olema kana.