Ja tüdrukutega peab ühes ruumis magama? Ühes ruumis magama…, küsib esimese klassi tantsupeojuntsu kolmandat korda üle, sest see tundub ikka maailmatuma kole küll. Mine sa tea, mida need plikad seal piiluvad, kui poriseid trennipükse vahetad… Ja ega tüdrukute mured pisemad pole, hoolimata sellest, et nende ihuehted on veel tärkamata.

Eile, esmaspäeval muretsesid pisimad pidulised veel kodudes koos vanematega, täna on nad aga juba Tallinna tantsuväljakutel täieõiguslike pidulistena. Noortepidu kerib end Tallinna staadionidele ja tänavatele aina enam lahti, justkui vanaema lõngakera kassipoja käpa all.

Turvalistest tubadest esimest korda peole tulnuile tunduvad paljud asjad ühtmoodi põnevad ja pisikest moodi pelutavad. Isegi kui oled juba teises, kolmandas või kogunisti neljandas klassis. Mis siis saab, kui äkki ei oska suurel väljakul õigesse kohta minna? Mis siis saab, kui toit ei maitse? Mis siis saab, kui ära väsin?

Ja kas tõesti peame laulukaarel tantsima? „Laulukaare all,” lohutab õpetaja.

Aga juba teisel proovipäeval julgetakse bussist ja trammist mõnikord morninäolistele pealinlastele lehvitada. Juba julgetakse teinekord suisa luba küsimata minna kaubamajja eskalaatoriga sõitma või suurde majja lifti proovima.

Mis aga tüdrukutega ühes suures toas magamisse puutub, siis ju hakatakse seda võimalust kümne aasta pärast, näiteks keskkoolirühmade tantsijatena nii hindama, et suisa käskimata magamiskoti ligi tullakse ja unejuttu rääkima hakatakse.

Täiesti muretu oli aga esime­se proovipäeva tõenäoliselt kõige pisem tantsija – kolmekuune Teet Kustav Paarmaa. Tegi lennulisi harjutusi küll ema Triinu, küll isa Tõnu süles, kui need Sõlekese õpetajate rühma tantsijatena väljakut mõõtsid. „Sina jõuad kaugemale, kuni kord ka sina oled muld,” laulis Olav Ehala ja väikseim tantsupeoline õõtsus taktis.