Eestimaa looduse fondi metsaspetsialist Kaupo Kohv viitas, et osalt on ohustatud liikide hulk kosunud tänu sellele, et meie looduse uurituse tase on viimase kümnendiga suurenenud ning ühtlasi on teadlastel seeläbi eri liikide ohustatuse kohta rohkem andmeid. „Teisalt on ohustatud liikide arvu jõudsa kasvu taga senised metsade majandamise viisid, mis on viinud populatsioonide kahanemiseni,” nen­tis Kohv.

Tänu raietele on lõviosale haruldustest viimseks pelgupaigaks olevate vanade ehk enam kui sajandivanuste metsade osakaal järjekindlalt vähenenud. Praegu küünib selliste metsade osakaal ligi seitsme protsendini kõikidest puistutest.

Loodusmetsad hävivad

Näiteks kui veel 2005. aastal küündis metsandusstatistika järgi vanade loodusmetsade pindala 122 000 hektarini, siis viimaste andmete kohaselt on nende pindala kolmandiku võrra kokku kuivanud.

Vanade metsade haruldasimate sümbolliikide hulka kuuluvad meie vanu haavikuid asustavad lendoravad, must-toonekured ning samuti mitmed kaitsealused nahkhiired, kellel napib metsades vanu õõnespuid.

Peale selle, et mitmed metsaliigid on löögi alla sattunud vanade metsade kadumise tõttu, on osa neist allakäiku tegemas, kuna laialehised – tammede, saarte, pärnade ja vahtratega – metsad on pärast raiumist muudetud enamasti kuusikuteks. Seepärast on Eestis vähearvukaks muutunud näiteks lehtmetsasid asustavad emeriitpõrnikad, limustest aga sile kedertigu, taimedest omakorda valge tolmpea ja kollane käoking. Lindudest on surmasuhu sattunud näiteks kassikakud ja väike-konnakotkad.

Kohv osutas veel ka n-ö liikide väljasuremisvõlale, mis võib peagi ohustatud liikide hulgas puhastustööd tegema haka­ta. Selle alla kuuluvateks liikideks peavad bioloogid just neid, kellele sobilikud elupaigad on inimese käe läbi juba hävinenud, kuid kes sellele vaatamata kaduvate jäänukpopulatsioonidena hinge vaaguvad.

Eesti puhul puudutab see just vanade ja laialehiste metsade haruldasi asukaid, kellest juba on läinud kaduvikku näiteks hiid-habesamblik ja putukatest suur-võrajooksik.

Kui meie põhjanaabrid arvestavad, et nad kaotavad Lõuna-Soome vanade metsade maharaiumise tõttu tuhatkond liiki, siis Kohvi hinnangul võib sama ka Eestis juhtuda.

Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna peaspetsialist Kadi Kõiv leidis, et kuna igal liigil on n-ö oma lugu, ei saa nende olukorra halvenemise kohta üheseid järeldusi teha.

Kõiv tõi välja, et rangelt kaitstavate metsade osakaal on viimase tosina aastaga tõusnud kümne protsendini kogu metsamaast. „Metsade pindala on suurem kui kunagi varem ning inventuuride andmeil on majandatavad metsad sageli liigirikkamadki kui kaitstavad metsad,” rääkis Kõiv.

Maaomanike huvi on leige

Pooled riigimetsas, pooled eramaal

•• Eesti metsad on täis pikitud kaitsealadest väljapoole jäävaid metsakildusid, mis on haruldasemate liikide esinemise tõttu vääriselupaikadena arvele võetud.

•• Metsaregistrisse on kantud ühtekokku 8546 vääriselupaika (VEP), mille kogupindala küünib ligi 23  000 hektarile ehk protsendini kogu metsamaast. Enam kui pooled neist paljudele ohustatud liikidele viimseks pelgupaigaks olevatest metsatükkidest asuvad riigimetsas, ülejäänud eramaadel.

•• Kui riigimaadel asuvate VEP-ide säilimise eest vastutab riigimetsa majandamise keskus, siis eramaadel toimub nende kaitse maaomaniku ja kesk­konnaministeeriumi vahelise lepingu alusel.

•• Selle järgi hüvitab riik maaomanikule väärtusliku metsaala säilitamise eest 20 aasta jooksul ühtlaste maksetega lepingu sõlmise hetkel VEP-ist saamata jäänud puidutulu.

Samal ajal on maaomanike huvi sellise metsas tiksuva „pensionisamba” vastu leige olnud.

Lepinguid 280

Kaitse all 670 hektarit

•• Viimaste andmete kohaselt on sõlmitud 280 vabatahtlikku kaitselepingut, millega on kaitse alla võetud vaid 670 hektari ulatuses VEP-e.

•• 2006. aastal nii eramaadel kui ka riigimetsas asuvates vääriselupaikades Eestimaa looduse fondi tehtud inventuuri käigus tuli välja, et aastatel 2002– 2005 oli raiete tõttu hävinud seitse protsenti kõigist VEP-idest. Sama tempo jätkudes peaks järgmise paari kümnendiga pooled VEP-idest hävima.