Tühi kõht sundis Voitkad kuritööle

VILJANDI Kurikuulus lindprii Ülo Voitka kinnitas eile tema üle käival kohtuprotsessil Viljandi maakohtus, et ei soovinud vend Aivariga kellelegi paha teha, vaid neid sundis kuritegudele tühi kõht.

Ülole süüks pandavale viimasele kuriteole, Giti Männi ja Juhan Lapi vangistamisele Viljandimaal Rõika järve ääres sundis kohtualuse väitel neid nälg. "Toit oli mitu päeva otsas ja mu organism oli üpris kurnatud," rääkis Ülo. "Vennas ütles, et toiduhankimiseks oleks autot vaja."

PANGAARVE JÄI TÜHJAKS TEGEMATA. Lapile kuuluva Opel Vectra hõivanud Voitkad said naise pangakontolt kätte ka 9000 krooni, kuid jätsid arvele alles 18 000 krooni. "Me lubasime, et ei puutu neid (pantvange–toim), sest meil on toidu hankimiseks vaja raha," rääkis Ülo. "Nad pakkusid alguses meile 300, hiljem juba 6000 krooni. Jutt meie poolt tehtud vägivallaähvardustest on nende väljamõeldis."

"Ma ei usu seda juttu," ütles prokurör Heino Tõnismägi. "Näljas inimene varastab pätsi leiba ja ei võta teise inimese pangakontolt kolm korda kolm tuhat krooni."

Voitka sõnul käisid nad ka poodides vargil just nälja tõttu.

"Urvaste kaupluses käies olime jälle näljas. Ütlesime müüjale, kes me oleme ja mida tahame. Tema ei keelanud meil midagi," rääkis ta relvastatud poeröövist, millega vennad tekitasid 9263 krooni kahju. "Kahju oli väiksem, kokku ehk 4300 krooni," väitis Voitka eile kohtus.

ÜLO END KÕIGIS KURITEGUDES SÜÜDI EI TUNNISTA. Ülo Voitkale süüks pandavast kümnest sissemurdmisest viies ta end eile kohtus süüdi ei tunnistanud. Samas ei välistanud Voitka, et nende röövidega võib olla seotud vanem vend Aivar, kes Ülo väitel oli enamiku kuritegude eestvedajaks.

Ülo Voitka rääkis eile kohtuprotsessil, et ei teadnud nagu olnuks vendade poolt relvituks tehtud Andres Sinimeri ja Ahti Olesk politseinikud.

"Esimene neist (Sinimeri – toim.) meenutas välimuselt rohkem kantpead, kes tegeleb metsaäriga," kirjeldas Ülo mullu 2. juunil Viiratsi vallas Mäeltkülas aset leidnud ootamatut kohtumist.

Kriminaalpolitsei komissar Sinimeri tuli metsa koos oma äiaga, kes kahtlustas, et tema metsas lõket tegevad Voitkad on metsavargad.

Metsavargustele uurimisele spetsialiseerunud juhtivinspektor Ahti Olesk hiilis samal ajal Voitkade laagriplatsile eemalt kaarega ligi.

"Me nägime neil relvi. Välimuselt sarnanesid nad rohkem väljapressijatele, nad ei öelnud alguses, et on politseinikud," rääkis Voitka. "Seda saime alles lõpus teada."

METSAAMETNIK HAISES ALKOHOLI JÄRGI. Sarnast juttu kordas Ülo seitse aastat tagasi nende poolt relvituks tehtud Valga politseikonstaabli Kunnar Vahi kohta. "Ta näitas oma ametimärki kaugelt ja ma ei näinud, et see on politsei oma," rääkis Ülo Voitka.

Voitka väitel võtsid nad relvaga ähvardades Vahilt ära teenistusrelva Makarov, et kindlustada oma julgeolekut.

Põlvamaa metsaameti peametsaülema Jaanus Kala lühiajalist pantvangistamist mullu aprillis Võhandu jõe ääres põhjendas Voitka samuti enese julgeolekuga.

Ülo väitel oli neid röövpüüdjateks pidanud Kala juua täis ja nad ei aimanud, et tegu on metsainspektoriga.

"Seljas oli tal sportsärk, jalas laigulised püksid. Alkoholilõhn oli kohe tunda," kirjeldas Voitka. "Ta hakkas mobiiliga kuhugi helistama, vennas ütles mul, et ei maksa nii teha ja käskis tal autosse istuda."

Täna jätkub kohtuprotsess kannatanute ülekuulamisega.

SAMAL TEEMAL

Voitkade metsaelu

Aivar ja Ülo suundusid koos vanema venna Aavoga metsa elama 1986. aasta 21. märtsil, sest vendi oli nende väitel töörügamine ära tüütanud ja nad tahtsid vabalt elada.

Metsaaastate jooksul ehitatud kümnekonnasse punkrisse ise elektrivoolu vedanud Ülo iseloomustas metsaelu virelemisena. "Igatahes oli see vale otsus, et me ei tulnud Eesti Vabariigi ajal metsast välja," rääkis Ülo eile kohtus. "Mõnikord olime mitu päeva näljas. Kui toit oli otsas, käisime süüa otsimas. Vanemal vennal oli rohkem õnne."

Ülo Voitka kinnitusel tarbisid nad metsaelu jooksul alkoholi ainult ravimina. "Me ei tahtnud end seal täis juua, mine tea kuhu oleksime purjuspäi relvaga läinud," rääkis ta. Ülo sõnul kartis ta metsast välja tulla venna Aivari pärast. "Ta oli emotsionaalsem, mine tea, millega ta võinuks hakkama saada." Ülo väitel elasid nad aegajalt metsas ka lageda taeva all. "Kõige pikem periood oli neli kuud järjest telgis elada."

1987. aasta 4. juulil olid Voitkad vahistamisele väga lähedal, kuid neil õnnestus pääseda. Samal sügisel jäid vennad peatuma Võrumaale, kus talvitusid 1989. aastani. Venemaal peatusid vennad oma metsaelu jooksul vaid mõned nädalad. "Seal meile ei sobinud," ütles Ülo.

1993.-95. aasta talved veetsid vennad samuti Võrumaal. Seejärel redutasid nad Räpina lähistel mahajäetud taluhoone küünis. Tänavu 29. veebruaril vahistati vennad Viljandimaal Viiratsis kodutalus.