Tuletooja Jaan Tätte: tahaksin, et inimesed oleksid avatumad

 (42)
Tuletooja Jaan Tätte: tahaksin, et inimesed oleksid avatumad
Marko Mumm

Laulupeo tule Lohusalu sadamasse toonud jaht Runbjärn tõmbab huvilisi kaile. Neid on palju. Noored-vanad, mehed-naised. Siin rahvasummas ta seisabki – Jaan Tätte. Teda jätkub kõigile.

 Komplimendi saab neiu, kes soovib pilti teha. Kaks head sõna jagub papile, keda huvitab, kuidas reis läks. Habemik, kes tunneb muret valveta Vilsandi pärast, saab maha rahustatud: saart valvab senikaua Tätte proua. Jaanil endal on puhkus ja kes siis puhkuse ajal tööpostil passib! „Ah sina oledki see ajakirjanik! Ma häälest mõtlesin, et vana mees tuleb,” teeb ta minugi relvituks.

Ei imesta, et too sonimütsi ja kaherealise kuuega habetunud mees kõigile lihtsalt meeldib, kõiki ligi tõmbab. Lahkume rahvasummast rannale tõmmatud paatide juurde. Jaan istub, toetab end mugavalt ellingu najale, kuulatab korraks mere vaikust ja rannapeo kära. Märkan, et rahvamehe asemel istub mu kõrval hoopis teine inimene. Väliselt ja passi järgi sama, kuid naeratus on märksa nukram ja pilk tõsisem.

„Küsi,” vaatab ta mulle otsa.

— Kuidas merereis läks?

— Asjad on kokku langenud nii, et võimalust halvasti minna on vähe. Mis on merel kõige tähtsam? Ilm. Selles mõttes täiesti uus kogemus. Polegi peegelsileda merega sõitnud, see on hoopis teistmoodi. Muidu ikka merel mässad ja võitled lainetega. Üldse on selline paradiisis libisemine, ööd on imekaunid. Igasuguseid kummalisi inimesi tuleb laeva. Muusikuid ja… laulavad, tantsivad. Üsna erakordne elamus, mis jääb pikaks ajaks meelde.

Samal teemal:

— Seda hirmu polnud, et ajakavast maha jääte?

— Ei, oleme kogu aeg olnud ajakavast ees. Lisaks imelisele reisile teeme end vähe targemaks, nii et peatume saarte juures, astume maha. Täna olime Pakril, käisime ringi. Kuna pidime igale poole minutipealt sisse sõitma, siis teeme aega parajaks.

Muidu vaatad Eesti kaarti: oi, Pärnu on siin, Tallinn seal ja Kuressaare! Paadiga sõites on Eesti väike. Hakkad sõitma ja oledki varsti kohal. Kahjuks pole meil sadamaid. Muidu ma kutsuks inimesi mereelu elama, kuniks meil seda ilusat suveilma on. Hämmastav on see, et mina olen eluaeg merel olnud ja mõtlen, et kõik inimesed on järelikult merel olnud. Aga kõik muusikud ja lauljad, kes meil laevas on käinud, räägivad, et on esimest korda. See ehmatab. On mereriik ja inimesed pole merel käinud! See asi tuleb ära lõpetada! (Muheleb.)

— Mis sind merele tõmbab, mis ajast?

— Olen merega seotud oma kodu… suve… nüüd juba kodukoha kaudu ja aastast 1973, kui ma üheksaselt esimest korda Vilsandile sattusin. Meri on olnud kogu aeg põhiline.

Aga mis merele tõmbab? Seda ei saagi öelda. (Vaatab lahele.) Meri ise tõmbab. Mõnda tõmbavad mäed. Mõnda tõmbab ma ei tea mis. Meri tõmbab. Tead, et ta on kusagil lähedal ja tahad seal olla. Ikka tõmbab inimest sinna, kus ta hing end hästi tunneb. Kui on üks kindel koht, siis ikka tõmbab ju sinna.

— Kuidas sul muude, maiste kohtadega suhe on?

— Ikka on. Peale kodukandi Puiatus Viljandimaal meeldivad kindlasti jõed, mis lähevad läbi paksu pimeda metsa, kus puud on vee kohal lookas ja jõgi vaikselt liigutab seal oma kollast külma vett. See vaikus, kalmuselõhnad, selle järele on igatsus. Ja rabad, nende avarus.

— Kuidas sa sattusid laulupeotulega koos reisima?

— On puulaevaselts Viikan Haapsalust. Muuseumipoisid. Nad tegid kunagi esimese puulaeva ja me käisime Rootsi kuningale kirja viimas, nagu rannarootslased vanasti. Mul on seal seltsis üks sõber. Ta kutsus kaasa. Sain tuttavaks paljude toredate inimestega. Vahepeal oleme veel sõitnud ja see laulupeotule retk oli loomulik jätk.

— Kas sa oled inimeste ini­mene, ladus suhtleja?

— Ei ole päris nii. Vanasti ma vahest püüdsin kõigiga rohkem suhteid luua. Nüüd olen vana mees (naeruturtsatus) ja valiv. Saan aru, kes on minu inimesed. Mõned hinged ei klapi omavahel. Saan aru, et ei taha temaga rääkida. Ja siis püüan jõuga vältida. Milleks see viisakussuhtlemine? Seda enam ei viitsi teha. Lihtsalt olen hakanud rohkem otsima neid, kellega meeldib koos olla. Kõik.

— Kas Vilsandil üksiolek motiveerib suhtlema?

— Ei.

— Kuu aega üksikul saarel ja tahaks nagu…

Loe veel

— Ei, ei taha. Vastupidi. Kõik see, mis seisundis inimene on, tahab harjumist. Kui harjud üksindusega ära, siis tundubki, et nii on kõige parem. Linnainimesele, kes suhtleb päevas 370 inimesega, tundub, et teisiti ei saa, ja mõtleb, et nii ongi hea päev otsa pläriseda. Oled üksi, harjud ära. Siis tundub, et see on ideaal.

Mul ongi raske olnud. Kui Vilsandilt ära käin, siis ma ei lähe niisama ära, vaid lähen kuhugi laulma, kontserti andma. Satun kohe suure rahva keskele. Alguses on kohmetu tunne ja nõuab suurt kokkuvõtmist, et mõjuda normaalse inimesena.

— Lähed ja laulad. Kuidas sündis su praegune hitt „Sulle tahan hüüda”?

— See telliti. Tantsupeo üldjuht Ülo Luht helistas ja andis mõista, et neil pole seda päris õiget lugu. Sain aru, et tuleb teha selline, mis kõigile meeldiks. Sõitsin Vilsandilt Salava laiu peale, kus kedagi ei ole. Mõtlesin, et olen seal kaua, kas või mitu päeva. Aga nii kui sinna astusin, oli laul olemas.

— Kuidas sa oma lauludesse väe sisse paned?

— Selle tunneb ära. Eks ma kontrollin vahel pere või sõprade peal. Saan aru, kas inimene tajub väge või ei. Mitte väge! Mul on piinlik seda väeks nimetada.

— Hitienergia?

— Jah. Neid laule pole tegelikult palju. Teen laulu valmis ja saan aru, et siin pole seda, mis peab olema. Nad tulevad kohe, pauhh!

Ja on laule, mida ma teen aasta otsa. On üks paljutähenduslik rida. See tähendab mulle midagi, olen rõõmus ja õnnelik. Ja otsin, kuid ei tule teist rida. Teine rida ei tohi olla nõrgem esimesest reast. Mõnikord läheb kuu-kaks, kui tuleb teine rida, ilma et mõtleks selle peale. Siis lõpuks… aeg teeb laulud.

— Muusika?

— Muusikast ei tea ma midagi. Selle ma vägistan sinna kuidagi juurde. Ei oska ma õieti… (Naerab.)

Mul on väike ansambel Udupasun, kes mind toetab. Tegime plaati ja ma sain aru, et mina pilli ei mängi. Mult võeti pill kohe käest. Üksi mõtlen, et oskan. Aga kui päris muusikutega koos mängin, siis saan aru, et muusika pole minu ala.

Pilliga ma viisi ei tee. Ise kuulen, et see, mis pillist välja tuleb, on nii kole. Käin ja ümisen. Tekst ise viskab lõpuks viisi välja.

— Kuidas sai näitlejast poeet?

— See oli vastupidi. Läksin näitlemist õppima sellepärast, et arvasin, et näitlejad on kõik luuletajad ja…

— Viidingu laks?

— Umbes nii. Et kõik on selline rahvas. Kui lavakooli sisse sain – meid oli 17 –, vaatasin seda rivi ja mulle tundus, et olen pättidega ühel kursusel. Mis jama! (Naerab.) Tegelikult olid nad kõik ülitoredad poisid, aga nad polnud luuletajad. Mina olin selline pikkade juuste ja kampsuniga. Arvasin, et lavakool on boheemlaste koht. Aga ei olnud.

— Rividrill ehmatas väga ära?

— Väga.

— Kuidas hakkama said, lõpuni vastu pidasid?

— Eks ma andsin endast maksimumi, mis minu puhul tähendas hindeid kolm ja neli. (Muheleb.)

— Oled kirjutanud päris palju ja enam-vähem mida iganes. Kas mingist hetkest on uue teksti loomine vanade verstapostitekstide tõttu…

— Jaa. Näidenditega kindlasti. Ma ju kirjutaksin jälle näidendi, kui teaksin, mis asi on tähtis. Lauludega on muu asi. Näidendi kirjutan siis, kui tahan midagi öelda, inimestele märku anda. Aga praegu ma ei saa aru, mis see on. Väga imelik aeg on praegu. Igasuguste väikeste vormidega, nagu need tantsupeo vahetekstid, mis minu jaoks midagi ei tähenda, tuleb end kokku võtta ja nad kuidagi valmis teha.

— Ometigi leidub inimesi, kes ütlevad, et Tätte tehtud asjad on kuld. Ütlevad kindlalt, automaatselt, sest see on ju Tätte tehtud… A priori geenius. Ometi sa ise päris nii vist ei tunne?

— Ei tunne. Arvan, et see on nii vale, et ma isegi… ei… ei… ei usu seda kuidagi. Arvan, et see on inimeste lootus, et äkki on keegi geenius. Aga mina pole geenius.

— Milline on suhe fännidega?

— Vanasti olin häbelikum. Kadusin kohe pärast kontserti ära. Nüüd vaatan, et inimesed, kes pärast kontserti ligi tulevad või siingi paati uudistama tulid, nende silmad säravad ju! Põhifännid on mul sellised nelja- kuni kuueaastased lapsed. Neile mu laulud meeldivad. Ju nad saavad must kuidagi aru.

— Kui palju on sinus endas lapsemeelsust?

— Püüan seda võimalikult palju säilitada. Käisin kunagi Tiibetis matkal ega ei teadnud palju budismist. Teadsin, et on olemas ja on põhimõtted. Aga kui ma nägin neid 70–80-aastaseid buda munki, kes lõkerdasid naerda nagu väikesed lapsed… kõik tegi neile nalja! Nii kui keegi midagi ütles: haa-haaa-haa! (Teeb kõrget kõrinaeru.) Kui neid nägin, sain aru, mis on nende usu eesmärk: jääda lapseks ja mitte lasta mateerial, argipäeval end vanainimeseks teha. Vahel ma jälgin, et minuski selline lapsemeelsus säiliks. Vilsandil elamine on selle üks võimalus. Mängin oma mängu.

— Kui palju sul seal külalisi käib, kes nad on?

— Väga lai kontingent. Käivad isegi mingid inimesed, kes helistavad ja küsivad, kas nad võivad tulla, ja tulevad. Sõbrad, sugulased, ühepäevakülalised.

Viimasel ajal on üsna sageli juhtunud, et tuleb mingi kollektiiv, lasteaednikud või sotsiaaltöötajad, kes on ekskursioonil. Siis nad kindlasti tahavad korra minuga kohtuda. Pean selleks ikka valmis olema. Panema selga viisakamad riided. Lähen õue ja laulan paar laulu…

— Oled turismiobjekt?

— Heh! Jah! Mitte, et see mind eriti rõõmustaks. Aga ma ei taha inimestele pettumust valmistada. Tahaksin sisendada avatud ja positiivset suhtumist (hääl tasaneb), tahaksin, et inimesed võtaksid maailma avatumalt. Ei oleks nii kinnised ja kurvad ja närvilised. Elu on üks kord…

— Kui palju su avalik kuvand su olemusest lahku läheb?

— Ei ole suurt vahet. Tahaksin loota, et seda pole. Kuigi ma tean, et see vahe kindlasti… on, kuigi ma tegutsen selle nimel, et ta muutuks väiksemaks. Aga paratamatult pean üleval pidama oma peret, lapsi koolitama ja see paneb mõtlema väheke täiskasvanulikumalt.

— Kuidas sa end tellimuse peale kirjutama mobiliseerid?

— Inspireerivad ühekordsed tellimused. Kindlasti ei tahaks ma järgmisel aastal tantsu- või laulupeole… Tahaksin üks kord proovida, kas saan hakkama. Ja kui olen lubanud, et hea küll, ma teen, siis lükkan algul seda kaugele eemale. Aga ta on kuklas. Kaua-kaua. Siis märkamatult kogun selle kuklashoidmisega midagi. Kui ükskord on aeg, kui saan aru, et ei taha enam kanda tegematajätmise koormat, siis… Siis võtan paberi ja hakkan usaldama intuitsiooni. Ma ei oska välja mõelda… mõtlen ja ootan midagi.

— Kas sind on kerge ära rääkida?

— Järjest raskem. Vanasti ma, lollikene, ei osanud üldse ei öelda. Nüüd oskan. Mis mulle rõõmu ei paku, seda ma enam ei tee.

— Näiteks?

— Need teistkordsed. Mäletan, et kunagi kirjutasin Maarja-Liisi kontserdile vahetekste. Kirjutasin talvest viis-kuus lugu ja arvan, et need tulid päris kenad lood. Järgmisel aastal helistati täpselt sama asjaga: neil on jälle Maarja-Liisiga kontsert, kirjutagu ma veel. Tundsin, et ei-ei-ei, see oleks juba piin.

— Pole huvitav?

— Teist korda pole huvitav. Lauludega on ju samamoodi. Kirjutan terve elu sama laulu. Saan sellest väga hästi aru, et ma ei oska lõputult uusi teemasid võtta. See, mis mind huvitab, on igatsuslik, sõprade järele igatsuslik. Siis jälle proovin.

Tegelikult on see, mis mind praegu, neljakümneviieselt huvitab, kas ma suudan teha veel mõne nii hea laulu, nagu nad kunagi nooruses kogemata välja kukkusid. Mulle tundub, et uue plaadi peal on paar sellist laulu.

— Räägi pisut uuest plaadist. Mis värk on?

— Mingit muud värki ei ole, kui tuli mingi neli-viis laulu, mis mulle meeldisid, kuidagi tulid. Siis tundus… Või mis tundus! Küsitakse ju, millal tuleb plaat. See on väikene kohustus kellegi-millegi suhtes. Mõtlesin, et kui neli-viis on ja teha veel üks kümme laulu... Ma töötasin selle nimel väga. Kui on eesmärk, siis…

— …siis on sul sees värk, mis aheldab meest. Siiski sa teda hoia, sest tema hoiatab sind selle eest.

— Jah!

— Kelle looming on sulle hingelähedane, eesti autorid?

— Kindlasti ma võpatan alati kui kuulen uut In Boili (või mis ta päris nimi on) laulu ja samuti Smilersi parimad laulud. Seal on vägi sees. Ja Johansonid.

— Lemmikkoosseis esinemiseks?

— Tee mis tahad, ma olen Marko Matverega nii palju koos laulnud. Vahepeal oli meil kiire, ei saanud kaua aega kokku. Üks mäng oli kunagi koos. Siis oli mõnus, hea, rahulik, turvaline tunne. Aga ma olen ülipõnevil selle uue bändiga. Meil pole veel ühtegi esinemist olnud, paar laulu oleme laulnud rahva ees.

Nüüd on see plaadimaterjal kokku mängitud ja Andre Maakeril ka kokku miksitud. Ülehomme saan koju, kuulan üle. Siis läheb ilmselt trükki.

Aga jah, ma sain nii palju energiat nendega koosolemisest. Tundsin ennast seal tohutus tahtmises midagi hästi teha. Erinev on see, et nad oskavad midagi teha. Ma pole elus muusikutega – Marko välja arvatud – koos teinud. Kui korraga adusin enda ümber, kuidas kõik hakkab kokku helisema, tekkis veel suurem energia, veel suurem rõõm.

Ma olen alati kartnud. Mul on varem olnud kaks suvel laulmise tuuri, olen kartnud ja pabistanud. Sel suvel tuleb ka, aga ma ootan seda väga suure huviga. Äkki tuleb sellest midagi toredat?

— Kes on su noored bändikaaslased?

— Nad on vist kõik Viljandi kooli taustaga. See, kes minu leidis, kellega me kogemata vastastikku leidsime, oli Silver Sepp, kes mängib bändis trummi. Kontrabassi ma nõudsin. Rääkisime, et teeme bändi, ja tema küsis, mis pillid peavad olema. Ma ei osanud peale kontrabassi midagi tahta. (Naerab.) Mulle meeldib hirmsasti kontrabassi heli. Kontrabassi mängib Marti Tärn. Kõiki toredaid vilesid mängib Kätlin Jaagomägi ja kitarri minu asemel Paul Daniel. Kõik vahvad poisid.

— Kui nõudlik sa oled oma loomingu suhtes, kui see omandab kuju teiste inimeste kaudu? Oled autoritaarne?

— See oli nii, et algul ma mõtlesin, et ei puutu üldse. Usaldan täiega ja usaldasin ka. Neelasin alla isegi need kohad, mis tundusid algul võõrad. Aga õnneks ma ei öelnud, et need mulle võõrad tunduvad. Nüüd tunduvad nad mulle päris omased ja saan aru, et need toetavad konkreetset laulu. Kui see pilli hääl pole nii kole, kui mul endal välja tuleb, siis on midagi valesti. Aga ei. Paar korda ütlesin, et see on nüüd lihtsusest liiga kaugel. Nad said sellest väga hästi aru.

— Aga näidendid, kui jälle tehakse Saksamaal „Ristumist peateega”?

— Seal ma algul käisin natuke esietendustel. Kutsutakse ju. Olin vahel nii pettunud, et enam ei lähe. Need olid nii valusad tagasilöögid minu jaoks. Seda, et saksa inimesele… Nad näevad hullu vaeva, et inimesi teatrisse saada ja mõtlevad igasuguseid nippe välja. No ikka alasti. Aga ma olen näinud ka väga häid ja tean, et osa on olnud suured õnnestumised. Neid „Ristumisi” on Saksamaal tehtud viiskümmend tükki.

Aga siin on ka samamoodi. Kui lähen Eestis oma tüki esietendusele, siis see on kirjeldamatu läbiraputamine. Kõik on enda sees olemas, kõik on läbi mängitud, kõik rollid ja sõnad. Kõik on selge ja teada, kuidas on minu jaoks õige. Siis lähen seda vaatama ja ütlen endale: ükskõik, ikka on väga hea. Samal ajal käib minu sees ümberkeeramine. Siis ma püüan endale selgeks teha, et see võib ka nii olla, see võib ka nii olla (hääl tõuseb), las ta olla! Siis olen tüki lõpuks mitu maratoni läbi teinud. See on raske hetk. Vahel õnnelik, kuid raske.

— Kui palju sa kirjutades oma näitlejakogemust arvestad, mis on tehtav, mis mitte?

— Absoluutselt. Kogu aeg!

— Kogemuseta aga…

— Siis ei oskaks niimoodi. Aga mitte ainult tehtav-mittetehtav. Mõtlen ka selle peale, kuidas publik asja saalist näeb ja kuulab. Ma pole kirjanik üksinda toas, vaid olen mõtetes teatrisaalis ja vaatan asja näitleja ning publikuna. Loomulikult mängin rollid läbi. Ja keelekasutuse, et näitlejal oleks hea öelda.

— Metatasand tekstis?

— See tuleb kogemata, sellele ma ei mõtle. Kui tekstis on metatasand, siis see tuleb kogemata.

Fotograaf Marko Mumm on pildistamiseks valmis. Tätte tunnistab, et tal on kerge kaamera­kramp, rääkigu ma midagi. Küsin: „Kuidas sa laval hakkama said?” Ta vastab, et lava on hoopis teine koht kui võtteplats.

Sadamakaile sammudes tuleb meile vastu minister Rein Lang prouaga ja asub oma autot lahti muukima. Tätte on jälle rahvamees: „No tere, juba minek?” Lang: „Jah, lähme kärbime vaestelt!” Tätte: „Ega see mind puutu?” Lang: „Kõik kontserdihonorarid miinus kümme protsenti!” Ja sõidab minema. Tätte sammub kaile rahva sekka häid sõnu jagama.


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare