„Tuli iso jytky”: persu’d lõid Soome parlamendivalimistel sealse poliitika sassi
Üks võitis ja kõik ülejäänud kaotasid. Põlissoomlaste ehk Perussuomalaiste (rahvapäraselt persu’de) juht Timo Soini suutis vahepeal varjusurmaski käinud väikepartei nelja suurima jõu hulka tõsta. „Tuli iso jytky” („tuli suur tõuge”), kasutas ta valimisõhtul oma toetajate keskele saabudes maavärina termineid. Persu’d tõukasid küll võimult oma põlisvaenlase Keskpartei, kuid Soome poliitiline kord elab ka selle maavärina üle. Suurima partei koht jäi ligemale protsendipunkti kaugusele, kolmanda jõuna parlamendis pole neil aga erilist võimalust peaministri kohale pürgida.
Nüüd algas argipäev ehk tuleb leida riigile toimiv valitsus. Rahvusliku Koonderakonna juht, senine rahandusminister Jyrki Katainen võib endas oluliselt kindlam olla. 20,4 protsenti häältest oli küll miinimum, mida ta ootas, aga ajaloo esimene suurima jõu positsioon Eduskunnas ei olnud just väike saavutus 92-aastasele erakonnale.
Koonderakonna valimisloosung „Peruuttamalla ei pääse eteenpäin” („tagurdades ei pääse edasi”, selge vihjega Põlissoomlaste nimele) ei andnud loodetud tulemust, sest ta peab leidma ühise keele just sotsiaaldemokraatide ja Põlissoomlastega, paraku oma rahvusvahelisi ambitsioone tagasi tõmmates. Kataise elu esimene peaministri koht seisab veel vägagi keeruliste valitsuskõneluste taga kinni.
Valimised näitasid, et Koond-erakonna esimees Katainen on oma parteis teine number – Timo Soini enam kui 40 000-sele häältesaagile suutis vastata hoopis koonderakondlasest välisminister Alexander Stubb. Katainen pidi Uusimaa ringkonnas leppima nende järel kolmanda kohaga, kuid Soini laineharja murdmiseks oli seal tõesti vaja mõlema, nii Stubbi kui ka Kataise hääli.
Uusimaal ilmnes ka nähtavasti nende valimiste suurim vastasseis – elitaarne „rahvusvaheline mees” Stubb jäi napilt alla rahvalikule maamatsile Soinile.
Sotsiaaldemokraatide ehk demarite juht Jutta Urpilainen kandideeris oluliselt vaiksemas Vaasa ringkonnas. Keskpartei juht Mari Kiviniemi kindlustas aga oma partei ainsa mandaadi pealinnast Helsingist. Kunagise Maaliidu jaoks on Helsingi linnast saadav mandaat juba põhimõtteline küsimus, maakohtades kaotasid nad aga ridamisi hääli.
Demarid saavutasid teise koha, ning Urpilainen võib loota uude valitsusse pääsemisele, võimalik peaministri koht seisab aga Kataise ebaõnnestumise taga kinni. Kiviniemi oli kaotusest löödud ja lubas juba opositsiooni minna, kus ta leiab eest ka senise valitsusliitlase, Anni Sinnemäe juhitava Rohelise Liidu. Põlissoomlastele vastu hakanud rohelised olidki Keskpartei kõrval nende valimiste suurimad kaotajad.
Riigi neljandaks häältemagnetiks ei kerkinud mitte Urpilainen ega Kiviniemi, vaid hoopis Vasakliidu juht Paavo Arhinmäki Helsingist kogutud enam kui 17 000 häälega. Vasakliit suutis tõrjuda ka roheliste rünnaku, säilitades oma viienda koha Eduskunnas.
Poliitbroilerite ralli
Katainen (39) on tüüpiline poliitbroiler, ülikoolist parteitööle haaratud mehest sai 1993 Siilinjärve vallavolikogu liige, seejärel Koonderakonna noorteühenduse asejuht, 2001. aastal partei aseesimees ja 2004. aastal esimees. Eduskunna saadik on Katainen 1999. aastast, rahandusminister 2007. aastast peale. Ja Financial Times valis Kataise 2008. aastal Euroopa parimaks rahandusministriks.
Ja ka Soini (48) on tegelikult poliitbroiler. Ta astus Soome Maapartei (SMP) liikmeks 1979. aastal, juhtis 1984–1992 selle noorteorganisatsiooni, 1989. aastast oli SMP aseesimees ja 1992. aastast kuni partei pankrotini peasekretär. SMP pankrotipesast 1995. aastal ehitatud partei Põlissoomlased valis ta 1997. aastal oma esimeheks. Eduskunnas on Soini istunud 2003. aastast alates, 2006. aasta presidendivalimistel kogus Soini enam kui sada tuhat häält (3,4 protsenti), 2007. aasta Eduskunna valimistel oli Soini aga suuruselt kolmandaks häältemagnetiks. Ja 2009. aastal valiti Soini europarlamendi liikmeks.
Üks asi on ühine nii Kataisele, Soinile kui ka demarite juhile Jutta Urpilaisele: kõik nad on kaitsnud magistrikraadi, Urpilainen (35) on siiski enne poliitikat ka töötanud, nimelt kooliõpetajana. Urpilainen on olnud Eduskunna liige 2003. aastast, parteijuhiks sai ta aga 2008. aastal, sest senine esimees Eero Heinäluoma ei suutnud parteid valimisvõiduni viia. Kuid Urpilaise tulevik on nüüd selgelt kinni selles, kui edukaks osutub ta uutel valitsuskõnelustel.
Valimiste suurim kaotaja, peaminister Mari Kiviniemi teatas kohe, et kavatseb neljaks aastaks opositsiooni jääda. Niisiis võttis üks neljast suurimast parteist end kõnelustelaua tagant välja. Koonderakond peab aga suutma leida ühise keele oma peaaegu et ideoloogiliste vastaste demarite ja Põlissoomlastega. Kahest suurimast parteist valitsuse moodustamiseks ei piisa, isegi rootslaste partei kaasamine ei annaks neile enamust.
Kataisel on küll olemas selge eeskuju, tema parteikaaslane Harri Holkeri moodustas 1987. aastal valitsuse just koos demaritega ja Põlissoomlaste eelkäija SMP-ga. Ka siis oli neljandaks jõuks rootslaste partei. Ja üleeile valitud uues parlamendis on nende nelja partei päralt 135 kohta.
Koonderakond, sotsiaaldemokraadid ja Põlissoomlased leiavad kergesti ühise keele uute tuumajaamade ehitamise küsimuses, nende maksupoliitikad ei olegi väga vastuolus, ettekujutus heaoluühiskonna parandamisest on neil samuti ühendavaks sillaks.
Eestipärane tasavero (ehk siis ühtse protsendiga tulumaks) on nende kõigi jaoks aga midagi kohutavat: ikka tuleb rikastele suurem ja vaestele väiksem maksukoorem seada. Kuid Brüsseli suunal muutub Soome poliitika ähmasemaks.
Lahkhelid on pigem eelarvamuslikul tasemel – tüüpilise euroopaliku vasakparteina pelgavad sotsiaaldemokraadid kolkapatriootlikke Põlissoomlasi. „Natsionalism” ja „paremäärmuslus” on sõnad, mis kummitavad ka Soome poliitika kohal, ükspuha, et Põlissoomlaste programmis polegi midagi äärmuslikku ega isegi riigi keskmist konsensust rikkuvat. Oma juurtelt on Põlissoomlased tüüpiline talunike partei, lüües 1950. aastatel lahku Keskpartei eelkäijast Maaliidust.
Välisminister Alexander Stubb, kelle Pepsodendi-naeratus on saanud juba euroopaliku välispoliitika sümboliks, on teinud Koonderakonna lipukirjaks aga rahvusvahelistumise. Põlissoomlaste euroskepsis on miski, mis Stubbile üldse ei meeldi, ja Põlissoomlastega tehtav valitsusliit oleks tema jaoks ilmne tagurdamine. Järjepidevuse säilitamine kujuneb nüüd Soome poliitika peamiseks küsimuseks.
Kes saab välisministriks?
Kui Katainen saab peaministriks, tekib kohe välisministri probleem. Traditsiooniliselt peaks see isik tulema mõnest teisest parteist – näiteks võiks ametisse naasta sotsiaaldemokraat Erkki Tuomioja või sellele kohale asetuda mõni rootslaste esindaja, näiteks kultuuri- ja spordiminister Stefan Wallin. Kuid paremuselt teise häältekoguja Stubbi välisministeeriumist mujale kolimine polegi nii lihtne, kui võiks arvata.
Nüüd avaneb küll ka Eduskunna esimehe koht. Senine esimees, Koonderakonna eksjuht Sauli Niinistö lahkub parlamendist ja on veel ebaselge, kas ta kavatseb 2012. aastal riigi presidendiks kandideerida, 2006. aastal jäi ta ju Tarja Halosele teises voorus alla. Nüüdne suur häälte arv võib paremleeri presidendikandidaadiks tõsta hoopis praeguse välisministri Stubbi. Presidendiks pürib arvatavasti ka Soini, samal ajal kui vasakul tiival pole ikka veel näha sobivat järglast ametist lahkuvale Tarja Halosele.
Sotsiaaldemokraadid on viimastel aastatel nihkunud selgelt vasakule, võrreldes Paavo Lippose ajaga, kui nad viimati valitsuses Koonderakonnaga koostööd tegid. Kuid Lippose nn vikerkaarekoalitsioon (Koonderakond, SDP, rohelised, rootslased, Vasakliit) võiks olla isegi nüüd taastatav, juhul kui Põlissoomlased jäetaks koos Keskpartei ja kristlike demokraatidega opositsiooni.
Kui Koonderakond valitsust moodustatud ei saa, on taastatav ka Kalevi Sorsa aegne (1983– 1987) laiendatud „punamuld” – SDP, Keskpartei ja Põlissoomlased ning rootslased. Seega ei tasu isegi Urpilaist või Soinit veel peaministrikandidaadina maha kanda.
Peotäis liiva eurot hoidvasse masinavärki
Kaks peamist jõudu kolmest ei taha võlakriisis liitlastele niisama lihtsalt toetust jagada.
Läks nii, nagu kardeti ja mille juhtumata jäämist loodeti. Euroskeptilise Põlissoomlaste partei tohutu edu lööb laineid üle euroala ja kaugemalgi, kui pidada silmas asjaolu, et euro kurss läks peljatud valimistulemuste eel ja nende selgudes langusse muugi maailma börsidel.
Kuid mitte see pole peamine, vaid küsimus, kas Soome toetab Portugali päästekava ehk uute laenugarantiide andmist nii praeguse finantsstabiilsuse tagamise skeemi (EFSF) kui ka tulevase stabiilsusmehhanismi (ESM) kaudu.
Kui peale jääksid üksnes Põlissoomlaste ja nende liidri Timo Soini seisukohad, siis kindlasti mitte või vähemasti senisel kujul mitte. Kuid valimiste võitja saadud parlamendikohtade näol oli ikkagi Koondpartei eesotsas senise rahandusministri Jyrki Kataisega ehk päästekavade pooldajad.
Siiski on selge, et sugugi mitte mäekõrguse võidu saanuna valitsust moodustama asuv Katainen ei saa täielikult ignoreerida vaid napilt kolmanda tulemuse saanud Põlissoomlasi ja seega ka väga suure osa soomlaste arvamust.
Muidugi ei andnud soomlased Soinile ja tema kaaslastele hääli üksnes euroala päästekavasid silmas pidades. Kuid vastumeelsus maksta kinni Kreeka, Iiri, nüüd veel Portugali ja kes teab kelle vead on laiemalt kui Põlissoomlaste valijaskonnas levinud. Senisel kujul ei soovi aina uutes päästeoperatsioonides osaleda ka teise tulemuse saanud sotsiaaldemokraadid. Praegu on Soome andnud EFSF-i tagatisi kaheksa miljardi euro ulatuses.
Tõsiasi, et rahva meelsus on kinnimaksmise vastu (hoolimata sellest, et tegelikult ju ei makstagi rahas, vaid esialgu ikka antakse tagatisi), oli selge ammu enne valimispäeva. Mida kõrgemale aga tõusis Põlissoomlaste toetus, seda enam kaldusid kõik teisedki peamised parteid selles küsimuses laveerima.
Solidaarsus löögi all
Katainen jäi päästeskeemide pooldajaks, aga hakkas rohkem rääkima, kuidas teda ikka väga pahandab, et oma finantsidega mitte hakkama saanud riikide nimel peavad teised rohkem riske võtma.
Peaminister Mari Kiviniemi ja tema Keskpartei püüdsid rõ-hutada, et paljud küsimused on veel lahtised ja et tuleks uurida ka muid võimalusi peale tagatiste suurendamise. Sotsiaaldemokraadid eesotsas Jutta Urpilaisega leidsid, et uued laenud või tagatised ei sobi, kui investorid ja pangad ehk erasektor osa riske enda peale ei võta.
Seni ei ole seda varianti võimalikuks peetud. Euroala liidrid kordasid veel möödunud kuul, et erasektor ei saa osaleda päästeskeemis enne kui 2013. aasta keskpaigas, mil käivitub alaline abifond, Euroopa stabiilsusmehhanism (ESM). Viimastel kuudel ongi toimunud paralleelselt kahe päästeskeemiga tegelemine ehk tulevase ESM-i osas kokkuleppimine ja praegu toimiva EFSF-i täiendamine. Erinevalt viimasest tuleb ESM-i asjaosalistel ka reaalselt rahaga panustada. EFSF-i osas aga soovitakse riikide antud tagatiste suurendamist, et oleks võimalik rahaturgudelt rohkem raha saada ja abivajajatele laenata.
Kui Soome peaks otsustama jääda kõrvale EFSF-i turgutamisest või hääletama vastu Portugali päästekavale, tähendaks see tõsiseid probleeme euroalale. See paljastaks tõsiasja, et solidaarsuse põhimõte on läbi kukkunud. Tõenäoliselt tuleks siis ümber vaadata kogu finantstoetuste režiim, mis mõne viimase aastaga on EL-is üles ehitatud, sest see on tuginenud üksmeelele. EFSF-i tuleks muuta nii, et otsuseid ei peaks enam vastu võtma ühel häälel, vaid mingil moel kvalifitseeritud häälteenamusega.
Hüpoteetiliselt võib Soome jääda Portugali toetamisest kõrvale, mis tähendaks seda, et ülejäänud osalised peavad suuremad tagatised välja käima. Portugali abipaketi rahaline maht ei ole küll täpselt teada, kuid kui see on umbes 80 miljardit eurot, siis oleks Soome osa umbes 1,4 miljardit. Tegelikult ilmselt väiksem, sest Portugali abistamiseks ei kasutataks ainult EFSF-i, vaid oma osaga panustaks ka Rahvusvaheline Valuutafond (IMF).
Kuid reaalses elus tähendaks Soome kõrvalejäämine hullemal juhul kogu päästesüsteemi kokkuvarisemise algust, süvendades nii poliitikute kui ka investorite peades, aga enamgi veel avalikkuses kahtlusi, kas praegused skeemid siiski lõpuks töötavad. Avalik arvamus Saksamaal on ilmselt määrava tähtsusega ning nii seal kui ka näiteks Hollandis, Austrias, Slovakkias ollakse aina enam üha uute ja uute finantstoetuste jagamise vastu. Milline oleks aga arvamus siis, kui need riigid peaksid Soome loobudes veelgi rohkem välja käima, pole vist raske oletada.
Kulissidetagused läbirääkimised
•• Ühtlasi ilmnes probleem Soome näol ajal, mil järjest rohkem liigub spekulatsioone, et eriti just Kreeka ei pääse seniste meetmetega kriisist välja ning peab ikkagi minema võlgade restruktureerimise teele.
•• Saksa ajakiri Spiegel kirjutas juba üle-eelmisel nädalal, et Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ei usu enam, et Kreeka senistest säästumeetmetest ja rahvusvahelisest finantsabist piisab riigi väljatulekuks finantsmülkast.
•• Ajakirja väitel peab IMF kulissidetaguseid läbirääkimisi, sundimaks Kreeka valitsust minema laenude restruktureerimise teed. IMF-i esindajad rääkivat Euroopa valitsuste esindajatele, et Kreeka praegu 150 protsendini SKT-st ulatuvat laenukoormust tuleb vähendada. See tähendaks, et laenuandjad kas kaotavad osa rahast või saavad selle tagasi pikema aja jooksul ja väiksema intressiga.
•• Eilne Kreeka ajaleht Eleftherotypia aga väitis, et Kreeka on juba kuu algul teatanud IMF-ile ja EL-ile, et soovib võlgasid re-struktureerida ja et vastavad läbirääkimised algavad juunis. Lehe andmeil olevat vähemasti laenude ajatamise meelt ka USA rahandusminister.
•• Nii IMF-i, Euroopa Komisjoni kui ka Kreeka esindajad eitasid selliste kõneluste toimumist. Kuid paljude analüütikute arvates on asi vaid ajas. „Niipea kui teised riigid on ohust pääsenud, tuleb Kreeka riigivõlg restruktureerida,” ütles Spiegelile ka endine Euroopa Keskpanga peaökonomist Otmar Issing. „Sellest pole pääsu, ükskõik kuidas kalkuleerida.”
•• Siin võib aga peituda ka võimalus Soome probleemi lahendamiseks, sest kui Katainen kaasab valitsusse sotsiaaldemokraadid, siis nemad on just öelnud, et uusi tagatisi on võimalik anda siis, kui toimub restruktureerimine. Selline kompromiss – ehk osa taagast langeb pankadele ja investoritele, mitte ainult lüpstavatele põhjamaalastele, kui kasutada Soini sõnu – võib sobida ka Põlissoomlastele.
