Tulviste manifest: president kui sillaehitaja /lisatud tänane foto/
Vahel öeldakse, et Eestis on presidendil põhiseaduse järgi nii vähe võimalust riigi asjusse sekkuda, et kui presidendikandidaat lubab ametisse saades neid ühes või teises suunas mõjutada, siis ta hämab.
Ma ei ole selle väitega nõus. President saab mõjutada. Oleme seda näinud. Selleks peab presidendil olema selge ning pädev arusaam praegusest ja kujutelm tuleviku Eestist, sellest, kust me tuleme, kuhu oleme jõudnud, kuhu liigume. See nägemus olgu tal silme ees niihästi siis, kui ta täidab põhiseadusega selgelt just tema peale pandud ülesandeid, kui ka siis, kui ta lükkab ühiskonna tähelepanu keskmesse Eesti jaoks parasjagu kõige valusama probleemi ja algatab selle lahendamise.
Järgnev on minu arusaam sellest, kuhu me oleme praeguseks jõudnud ja mis meil edasi tuleb teha.
Peeter Tulviste
Ehitame silla!
Vabaduseaastate kiire areng on kaasa toonud palju probleeme. Lõhed inimeste vahel on ohtlikult suurenenud. Nende ületamiseks peame õppima taas ühte hoidma nagu varem.
Tosin aastat tagasi, kui maa oli poole sajandi võõrvõimu järel jälle enam-vähem vaba, hakkasime üheskoos liikuma tuleviku Eesti poole. Vahel hoidsime üksteisel seejuures koguni käest kinni. Ei olnud palju juttu sellest, kuhu on minek. Tundus endastmõistetav, et tahame elada niisugusel maal, nagu oli Tammsaare sõnadega öeldes meie mälestuste – ja mälestuste mälestuste – sõjaeelne Eesti. Meie oma riik, mille mälestus aitaski rasked ajad üle elada, olgu kodus, asumisel või paguluses. Teiseks eeskujuks olid muidugi televiisorist nähtud Soome ja muud maad, mis erinevalt meist olid kogu aeg saanud vabalt areneda.
Esmased ülesanded olid riik üles ehitada ja majandus ümber orienteerida toodangule, mida maailm ostaks. Need kaks tegevust on meil ka jõudsasti edenenud. Saavutused on näha nii meile enestele kui teistele.
Samas on kiire arengu tagajärjel praeguseks tekkinud hulk probleeme. Karavan, mis tosina aasta eest liikuma läks, on veninud lubamatult pikaks. Eeskõndijail on siht endiselt silme ees ja nad tunnevad rõõmu jõudsast edasiliikumisest. Mahajääjad seevastu on sihi silmist kaotanud ega saa enam aru, kas ka nemad on tuleviku Eestisse oodatud. Side esimeste ja viimaste vahel on katkenud. Ühiskond on lõhestunud.
Meie häda pole ühiskonna diferentseerumine, vaid selle diferentseerumise ülemäärasus. Põhjamaades tunnevad ka majanduslikult vähem kindlustatud end siiski ühiskonna liikmena. Meil tunneb aga liiga palju inimesi end kõrvalejäetuna. Meie ühiskonna ülemäärane lõhestatus ohustab meid kõiki. Seda peangi praegu Eesti kõige valusamaks probleemiks. Tuleb taastada inimestevahelised sillad.
Samas on mõistlik meeles pidada, et kõik need riigid, kelle sarnast Eestit me tahame, on niisuguse lõhestatuse üle elanud. Nad kõik on leidnud tasakaalu rahvusliku ühtsuse ja sotsiaalse diferentseerumise vahel. Leiame meiegi.
Õpime!
Kõik inimesed ei ole uutes oludes kohanenud ja see pole nende süü – vabas ühiskonnas ja turumajanduses elamist tuleb õppida.
Kuidas lõhestatusest jagu saada?
Enamikul meist puudub ettevalmistus sellises ühiskonnas elamiseks. Peame kõik kooli minema. Vaba ühiskonna ja turumajanduse kooli.
Paar näidet. Tartu Tammelinnas elav vanem proua kaebab, et ei jaksa maja pidada. Samas elab ta oma suures majas üksinda. Kui ta mõned toad tudengitele välja üüriks, oleksid rahamured murtud. Paraku pole tal ei pealehakkamist ega ka mitte aimu sellest, kuidas lepinguid nii sõlmida, et tema huvid kaitstud oleksid.
Paaritunnilisest konsultatsioonist tema asjade korraldamiseks piisaks ja tegelikult ei ole ta ju mitte vaene pensionär, vaid jõukas kinnisvaraomanik.
Vahel tundub inimesele, et tema majanduslik olukord on lootusetu. Ta ei leia otsa, kust uuesti alustada. Kasuks võib tulla jutuajamine majanduslikult hästi mõtelda oskava inimesega, kes asetab ennast tema olukorda ja oskab näha sealt väljapääsu. Seda abi võib saada palgaliselt konsultandilt, aga miks mitte ka edukalt ärimehelt, mõnest telesaatest või mujalt.
Nõukogudeaegse sundkollektiivsuse tagajärjel pelgavad paljud inimesed ühistegevust, mida vanasti tehti talgute või ühistute vormis. Täna tehakse üksi. Eelarvamusest ühistegevuse suhtes tuleb üle saada. Ühistud peavad saama sama tähtsaks, kui nad olid esimese iseseisvumise aegu.
Teiseks on väga vaja, et hakkaksime jälle üksteisega rääkima. Ühiskondlik lepe kujuneb välja just omavahelise rääkimise käigus. Kus ei räägita, seal tekib võõrandumine. Abieluprobleemide puhul soovitavad psühholoogid: rääkige teineteisega. Rääkige iga hinna eest. Alustama peab sellest, et valitsus õpib oma kodanikega rääkima. Meil on valitsusele kümneid küsimusi, aga me ei saa neile vastust.
Niisamuti on tarvis üle saada võõristusest, mis valitseb erisuguste poliitiliste jõudude vahel. Asjade otsustamisel pole tähtis mitte see, kes mida ütles, vaid see, et iga poolt- ja vastuargument läbi kaalutaks. Erinevuste kõrval peab kõigepealt olema selgelt määratletud erakondade seisukohtade ühisosa, millele toetuda.
Just president saab neid dialooge algatada ja alal hoida.
Anname ja võtame tööd!
Tööpuudus on nii riigi kui üksikisiku probleem. Valitsus peab looma eeldusi tööpuuduse leevendamiseks ja üksikisik peab end töö saamiseks vormis hoidma.
Tööpuudus on meie ühiskonnas uus nähtus. Viiskümmend aastat ei tehtud meil vahet töö ja sotsiaalabi vahel. Nagu paljusid probleeme tuleb tööpuudustki vaadelda eraldi ühiskonna ja üksikisiku tasandil.
Niihästi sõjaeelses Eestis kui ka teistes maades, kelle moodi tahame olla, jaguneb ühiskond tööandjateks ja töövõtjateks, peremeesteks ja sulasteks, rikasteks ja vaesteks. See mõte tundub paljudele meist pärast poole sajandi pikkust vägivaldset sundvõrdsust võõras. On aga ülim aeg see mõte omaks võtta. Niipea, kui olen teadmiseks võtnud, et minu roll on parasjagu olla töövõtja, seangi end vastavalt sisse. Muuhulgas uurin välja, mis on minu kui töövõtja õigused, ja hakkan nende eest seisma. Ja täidan oma kohustusi.
Muidugi on tööpuudus seotud tootmise ümberorienteerumise ja automatiseerimisega ning riik peab hoolitsema selle eest, et ettevõtjad tahaksid ja saaksid luua uusi töökohti. Aga see ei võta inimeselt tema isiklikku vastutust selle eest, et ta oleks tööturul oma oskuste, teadmiste, töössesuhtumise, aususe jm poolest konkurentsivõimeline. Teiste sõnadega – töö leidmise eest vastutavad niihästi valitsus kui inimene ise, mitte ainult üks kahest, nagu meil kumbki pool kaldub arvama. Lisaks majanduslikele meetmetele tuleb siingi asju seletada neile inimestele, kes kasvasid üles ühiskonnas, kus riik oli ainuke tööandja. Ühiskonna kiiresti muutuvate vajadustega kohandatud väljaõppega saab leevendada niihästi tööpuudust kui ka tööjõupuudust.
Teeme oma haridussüsteemi!
Eesti tulevik sõltub sellest, missuguse haridussüsteemi me üles ehitame. Peame vaimult suureks saama.
Eespool oli juttu sellest, et peame kõik uue ühiskonna asjus koolitust saama. Üldse sõltub Eesti tulevik väga suurel määral sellest, missuguse haridussüsteemi üles ehitame. Selles asjas saame leiutada midagi uut ja toredat, sest tänapäeva nõuetele vastavat haridussüsteemi pole esialgu veel üheski maailma riigis. Miks ei võiks meie esimesed olla?
Olulisimad päevaprobleemid meie hariduses on süvenev hariduslik ebavõrdsus ja kutsehariduse korraldamatus. Oleme läinud oma hariduspoliitikas ülikoolide kolledþite ja kutseõppekeskuste rajamise teed, mis elavdavad vaimuelu linnades ja maakondades. Mõnikord on küll targem rakendada koolibusside süsteemi ja vedada lapsi kooli kodust kaugemale, kui pakkuda neile haridust, mis eluks või ka ülikooliks halvasti ette valmistab.
Sellegipoolest peavad head koolid paiknema ühtlasemalt üle maa. See on regionaalselt tark samm.
Kogu Eesti tuleb täita eluga!
Regionaalpoliitika olgu jõuline. Ääremaa mõiste peab kaduma.
Me kõik teame, et Eesti on liialt Tallinna poole viltu. Liiga suur osa rahvastikust, investeeringutest, rahast ja muust on kogunenud ühte linna. Valitsus peab ajama jõulist regionaalpoliitikat. Ennekõike saab ta seda teha riigiasutusi ümber paigutades, nagu sündis haridusministeeriumiga.
Teiseks tuleb valitsusel hoolitseda selle eest, et kõikjal oleks olemas korralik teedevõrk ja infrastruktuur. Elu saartel tuleb doteerida, et see poleks inimese ega ettevõtjate jaoks kallim kui elu mandril, praamid peavad saareelanike jaoks olema vaid maantee pikendused.
Tähtis on toetada ja edendada ka kohalikku eneseteadvust kodupaiga ajaloo tutvustamise, kodulooseltside loomise ja teiste vahenditega. See sisendab inimestesse uhkust.
Valitseme oma asju ise!
Omavalitsustel peab olema selgelt piiritletud tulubaas. Omavalitsusjuhtide teadmisi ja kogemusi saab riigi elu korraldamisel senisest paremini ära kasutada.
Viimastel aastatel on palju vaieldud omavalitsuste funktsioonide ja haldusjaotuse üle. Paraku on otsustamata ja sellepärast muidugi ka inimestega läbi arutamata tulubaasi probleem. Omavalitsusjuhina ja inimesena, kes on viimastel kuudel rääkinud sadade omavalitsustegelastega, väidan, et haldusreformi rahalised aspektid on sootuks läbi töötamata ja sellepärast on lubamatu reformiga kiirustada. On vaja, et omavalitsusjuhtide häält suurte asjade otsustamisel palju enam kuulda võetaks ja arvestataks. Omavalitsusjuhid ja maavanemad tunnevad Eesti kohalikke probleeme paremini kui keegi teine. Just sellepärast on vaja, et nad saaksid regulaarselt neid probleeme ja oma seisukohti ning soovitusi tutvustada presidendile, Riigikogu ja valitsuse liikmetele. Peaks olema endastmõistetav, et president peaks olema isiklikult tuttav vallavanemate ja volikogu esimeestega. Ta peaks igal aastal Eestile ringi peale tegema, külastama kõiki maakondi.
Elame maal ja linnas!
Valitsus peab tulema maarahva juurde. Maaelu korraldamisel võtkem julgemalt eeskuju põhjanaabritest.
Pidime Eestis viimase tosina aastaga üles ehitama rea valdkondi, mida meil varem üldse olemaski polnud.
Põllumajandus ja maaelu jäid tähelepanu alt välja, sest – need olid ju siiski olemas. Nüüd on ülim aeg toetada neid inimesi, kes kogu selle aja on raskuste kiuste hoidnud elu maal. Valitsus peab esitama maaelu hoidmise ja edendamise kava. Mitte maainimesed ei pea Toompeal käima, kesikud kaasas, vaid valitsus peab tulema mäe otsast alla rahva juurde. Tahan siin taas korrata nõuet, et iga Riigikogu liige, minister ja kõrgem ametnik peab üksipulgi tundma olukordi ja inimesi vähemalt ühes kohalikus omavalitsuses – mida kaugemal Tallinnast, seda parem – ning oma otsustamist ja tegevust selle tundmise taustal vaagima.
Maaelu korraldamises ei ole vaja jalgratast leiutada. Tahame ju, et meilgi elataks maal nagu Soomes või Rootsis. Järelikult vajame enamvähem samasuguseid seadusi, asutusi, organisatsioone – ja samasugust riigi rahalist sekkumist ning tagatisi nagu neis riikides. Ühekorraga kõike ei saa, aga põllumajanduspoliitika peab olema selge ja järjekindel.
Põhitoidus peab tulema omalt maalt, nagu tulevad praegu piim ja piimasaadused.
Just maaelu probleemid peab uus president kõige pealt ühiskonna tähelepanu keskmesse nihutama. See ei puuduta mitte ainult maainimesi. Me kõik oleme maalt.
Eestlasi juurde!
Me peame eestlaste arvu vähemalt säilitada suutma. Selleks on tarvis peredele edasisi soodustusi.
Väike sündivus on soome-ugri rahvastele alati probleemiks olnud. Parim näide sellest, et targa poliitikaga saab siin asju muuta, on Soome, kus sõja järel rahvastik tänu tähelepanule ja toetusele on suurenenud peaaegu poolteist korda.
Ka meil peab tegema nii, et võrdeliselt laste arvuga kasvaks riiklik abi nende kasvatamiseks. Isad ja emad tahavad tunda, et valitsus ja ühiskond peavad neist lugu laste pärast, keda nad ilmale toonud.
Kui parim enne on möödas
Põlvkondade vahele ei tohi tekkida lõtku. Vanemate inimeste unikaalne kogemus vajab jäädvustamist tulevastele põlvedele.
Eriti üksijäetuna tunnevad ennast meie praeguses ühiskonnas vanemad inimesed. Eluviis on muutunud. Töötaval inimesel jääb tänapäeval vähe aega vanematega või vanavanematega rääkimiseks. Kuna olud ja eriti tehnoloogiline keskkond on kiiresti muutunud, siis tundub noorematele inimestele, et nad tunnevad maailma asju vanematest paremini ega pea vanainimeste tarkusega arvestama. Tõrjutus häirib vanemaid inimesi niisama palju kui pensioniraha väiksus.
Igaühel meist on mõistlik meeles pidada, et meie vanemal põlvkonnal on ainulaadne ajalooline kogemus, mis väärib jäädvustamist ja niihästi kodu- kui ka välismaal tutvustamist. Meie vanem põlvkond ei tunne kommunismi ja natsionaalsotsialismi mitte telekast nagu õnnelikuma saatusega inimesed, vaid on need omal nahal läbi ja üle elanud. Meie kohus on maailmale sellest kogemusest rääkida. Ja – midagi ei saa ehitada tühjale kohale, eelmiste põlvkondade kogemusi arvesse võtmata.
Edendagem riiklikku identiteeti!
Lojaalseid eestivenelasi ja teisi rahvusgruppe tuleb hinnata ja aidata.
On aeg võrrelda seda, kuidas nägime Eestis elavaid venelasi tosina aasta eest ja kuidas näeme neid praegu. Tollal lootsime, et kui võõrvõim on otsas, lähevad võõrad minema. Meil oli püha õigus seda loota. Nüüd teame, et minejaid oli vähe. Teame sedagi, et paljud siinsed noored venelased pingutavad selle nimel, et Eestis elada.
Paljud neist on siin elades saanud eurooplaseks ja ka lojaalseks Eesti kodanikuks. Peame neile mõlemas asjas toeks olema. Eestil on õigus oodata siiajäänutelt lojaalsust meie riigile ja ühtlasi kohustus seda lojaalsust kinnitada ning arendada.
Vene haridus peab meil olema korraldatud nii, et selle tulemuseks on inimene, kes tunneb vene, eesti ja euroopa kultuuri ning valdab vähemalt kolme keelt.
Ühiselt peame pingutama selle nimel, et siinsed venelased ei jääks Moskva poliitika pantvangideks, kes justkui vastutavad kohapeal nõukogude kuritegeliku okupatsioonipoliitika pärast, mille eest uus Venemaa ikka veel pole pidanud vajalikuks vabandust paluda.
Kaitseme kodu!
Eesti sõjalisi struktuure tuleb arendada ja propageerida. Kaitsetahe tugevneb ühes peremehe- ja omanditunde tõusuga.
Eesti elanike valmisolek oma riiki kaitsta on viimasel ajal kasvanud, ehkki jääb veel kõvasti alla mõne naaberrahva tasemele. Eesti kaitseväge, Kaitseliitu ja teisi vastavaid struktuure peab majanduslikult ja moraalselt toetama, nii et neis teenimine ja nende tegevuses osalemine oleks senisest veelgi prestiiþikam. Ohvitserkond kuulub normaalselt arenenud riikides traditsiooniliselt haritlaskonna hulka.
Riigi kaitsmise tahe tugevneb koos peremehetundega. Kui inimesel on elus pide, kui talle on tema kodukant kallis, siis ta tahab seda ka kaitsta. Niisamuti tahab inimene kaitsta oma omandit.
Paraku ei ähvarda meid mitte üksnes väline hädaoht. Ühiskonna muutumisega alati kaasas käiv kuritegevus ei ole veel taltunud. Meie kuritegevus sarnaneb üha rohkem kuritegevusega nendes riikides, kelle sarnased muidu tahame olla. See tähendab, et peame ümber korraldama ka oma ennetus- ja karistuspoliitika vastavalt nende maade eeskujule.
Eesti on väike maa ja inimesed tunnevad üksteist. Peame senisest palju rohkem rakendama kogukondlikku kontrollimehhanismi.
Oleme põhimõttelised ja ka pragmaatilised!
Euroopa Liit ja NATO on Eesti julgeoleku parimad garantiid.
Kuni Venemaa pole oma minevikule silma vaadanud, oleme ettevaatlikud.
Oleme teinud suuri pingutusi, et kiiresti jõuda Euroopa Liitu ja NATOsse. Peame võimalikult ruttu jõudma niikaugele, et piir Eesti ja Venemaa vahel oleks ühtlasi piir Euroopa Liidu ja Venemaa ning NATO ja Venemaa vahel; kuni Venemaa ei ole nende struktuuridega liitunud. Paremat garantiid Eesti julgeolekule ja regiooni stabiilsusele ei ole.
Suhetes Venemaaga võib eristada põhimõttelist ja pragmaatilist külge. Põhimõtteliselt saavad Eesti-Vene suhted paraneda siis, kui Venemaa on selgel sõnal tunnistanud ja kahetsenud nõukogude okupatsiooni Balti riikides. Kuidas võiksime usaldada riiki, kes ei suuda tunnistada oma eelkäija enam kui poole sajandi eest aetud poliitika kuritegelikkust? Mis puudutab n-ö pragmaatilisi suhteid nagu kaubavahetus Venemaaga, koostöö piirikaitse, tolli, politsei ja muis asjus, siis neid saab ja tuleb edendada muust sõltumata.
Oleme huvitav Põhjamaa!
Tuleviku Eestis peab valitsema traditsioonilise Põhjamaa jõukus ja turvalisus, samas aga peaks ta säilitama uuendusmeelsuse ning kiire ühiskondliku reageerimisvõime.
Oleme Põhjamaadele nende kaasabil järjest lähenenud. Need on maad, mis paistavad silma kõrge elatustaseme ja stabiilsusega nii sise- kui välispoliitikas.
Loodetavasti jõuab kätte päev, mil räägitakse Balti-Põhjamaadest.
Tihti nimetatakse Põhjamaid igavateks. Selle igava all mõistetakse tavaliselt oma maja aia sees, turvalisust, head haridust, sotsiaalseid garantiisid, pensionäripõlves laevade ja lennukitega mööda maailma rändamist jms.
Ehk õnnestub Eestil kümne-viieteistkümne aasta pärast, kui oleme ka niikaugel, mainitud stabiilsuse kõrval alles hoida niipalju uuendusmeelsust, et meid hakatakse nimetama “huvitavaks Põhjamaaks”. Riigijuhid peavad oma riigi kõrval hästi tundma ka seda muutunud maailma, mille osa me nüüd jälle oleme.
Globaalne eestlus
Peame oma kasuks pöörama tõsiasja, et mitte kõik eestlased ei ela Eestis. Poliitilisi pagulasi enam ei ole, aga alles on nende rajatud keskused organisatsioonide ja Eesti Majadega.
Eesti Majad peaksid edaspidigi jääma paikadeks, kus eestlased, Eesti huvilised ja Eesti toetajad kohtuvad.
Värsket verd tooks sinna näiteks Eestist välismaale õppima siirdunud, keda edaspidi kahtlemata aina rohkem on.
Eesti asi on otse toetada eestikeelset koolitust mis tahes maailma riigis.
Vaatame ka kolmekümnendatesse!
Meile annab meie praegusel teel kindlust teadmine, et sama teed käies on juba kümned rahvad endale parema elu loonud.
Vahel võib tunduda, et meie praegused probleemid on küll teistsugused kui nõukogudeaegsed, aga mitte väiksemad. Nii see osaliselt on, ehkki näen kahte põhimõttelist erinevust. Esiteks saame neid probleeme vabade inimestena vabalt arutada.. Teiseks olid nõukogude ühiskonna probleemid ühe eluks kõlbmatu, lootusetu ja pretsedenditu ühiskonna probleemid. Seevastu praegu rajame niisugust ühiskonda, nagu enne meid on rajanud juba kümned riigid. Teame, kuhu läheme, probleem on selles, kuidas sinna jõuda ü h e s k o o s.
Võib ka öelda, et maadleme nende probleemidega oma ajaloos juba teist korda. Kui vaatate 1930ndate aastate alguse ajalehti, siis kohtate seal kõiki meie tänaseid probleeme ja meeletut võõristust oma noore riigi suhtes – nagu praegugi. Mõni aasta hiljem, 1930ndate keskpaigas olid asjad korras sellele vaatamata, et arengu taustaks oli ülemaailmne majanduskriis, mis andis ka Eestis valusasti tunda. Nüüd kriisi pole, seepärast peaksime seekord lihtsamini toime tulema, säilitades seejuures oma noore parlamentaarse demokraatia.
Vaatame ka teisi!
Eesti arengut hinnates tuleb end võrrelda riikidega igast ilmakaarest.
Oma elatustasemele mõeldes kaldume end kõrvutama põhjanaabrite ja mõne teise lähisriigiga, mis paraku kuuluvad mitte ainult meie regiooni, vaid kogu maailma jõukamate maade hulka. On hea, et need riigid on meile eeskujuks, aga kindlasti läheb veel aega, enne kui saame end nendega tõsiselt võrrelda. Rohkem kasu saame praegu enda võrdlemisest näiteks Ungari või Poolaga, kellega meil on hulk ühiseid probleeme nagu teistegi postkommunistlike maadega. Tahaksin aga eraldi rõhutada seda, et isegi nende maadega võrreldes alustasime meie tosina aasta eest palju madalamalt. Erinevalt Ungarist või Poolast ei olnud meil oma sõjaväge, diplomaatiat ega musttuhandet muud asja, mis neil riikidel oli. Praeguseks on kõik need asjad meilgi olemas. Me oleme pingutanud palju enam. Võime uhked olla.
Niisugune on praeguseks meie riik, mida oleme saanud kümmekond aastat taas oma käe järgi korraldada. Kiirete edusammude kõrval on tekkinud ka hulk uusi muresid. Riik on ühiskondlik kokkulepe. Ta on ühing, kus igal inimesel, olgu vaesel või rikkal, edukal või alalhoidlikul, on üks hääl. President hoolitsebki selle eest, et igaüks, kel on head tahet, tunneks end osalisena ja teaks, et temagi häält võetakse kuulda. President olgu see, kes oskab kõige paremini inimesi kuulata, inimestega rääkida, inimeste vahele sildu rajada.
EPL/MEGA
