Tundeline teekond Laari patronaazhi all

Elevantide poolt ahistatud peaminister Mart Laar kangutas lauluväljaku väravat ja kiitis isamaa ilu

Eesti Päevaleht läbis koos peaminister Mart Laariga kolmekümnekraadises leitsakus tunderohke tuleteekonna Tallinnas, käies-sõites tipptunnil läbi marsruudi, mille läbib laulupeorongkäik 3. juulil.

Põhjuseks oli, et Eesti Meestelaulu Seltsi tuletoimkond valis Laari peotule patrooniks. Eesmärgiks oli kabinettide painest vabastet peaministriga tulelist ja isamaalist juttu puhuda.

"Nad tegid seda meelega!" teatab Laar, kui kohvik Metropoli ees kohtusime ja osutab taevas lõõmavale päikesele, mis soovib meie retkele kriipsu peale tõmmata. Ümberringi leemendab ja puhib kuumashokis pealinn.

Peaministri kondiproov

Tean, et "patrooni" üks tähendus on vabanenud orjade hooldaja, ent millisena näeb Laar oma rolli, uurin peaministrit kui jõulukuuske kaunistades, tema külge diktofoni ja viiemeetrise juhtme otsa mikrofoni riputades.

Laar: Ohh, mulle tegelikult patroneerimised ei meeldi, aga nagu aru sain, on minust mingit kasu loota. Et peaministri isik lisab üritusele auväärsust ja kui saan abiks olla, oleks patt keelduda. Kohustuseks on võimaluste piires tuld saata, vahepeal temaga hellalt Narvas suhelda, Tallinnas vastu võtta. Eelmisel korral peaministrina olen tule ka Pika Hermanni torni tassinud. Ju leiti, et kondiproov tehtud, võib uue ülesande anda.

Ületame tänavat, üks sohver ajab pea autoaknast välja ning jääb hämmastunult Laari vahtima, tekitades peaaegu et avarii. Üks ema harib lapsukest isamaaliselt kostes: "Vaata, see on meie peaminister." Laps arvab, et jäätist tahaks.

Elevandid kiusasid

Kaupluse Laste maailm juures selgub, et nii reporterit kui peaministrit on ahistanud elevandid.

Laar: Kuigi mu vanaema tõi lauluõpetajana palju Viljandi koore laulupeole, on minu kõrva peal tallanud elevant. Ja tõenäoliselt on neid olnud enam kui üks, lausa hulgi. Seepärast pole mulle antud au ja võimalust laulupeol lauljana osaleda.

Sikk: Kas teid vabatahtlik-sunniviisilises korras lastekoori ei pandud?

Laar: Ei-ei-ei, vaene õpetaja sai aru, et lastekooris peab inimene ka natukene viisi pidama.

Sikk: Kuigi minulgi on elevantidega kurvad kogemused, julgen väita – kooris ei pea laulda oskama. Legendaarse rahvatantsujuhi Ullo Toomi abikaasa Vilja Toomi pani mind Tallinna Gogoli koolis lastekoori trummilööjaks, kelle roll seisnes iga laulu lõpus metalltaldrikute kokku virutamises.

Laar: Mul on õnnestunud oma laulmisega lindistusele pääseda. Nimelt malevalaulude CD salvestamisel tuli mõnes kohas hästi valesti laulda. See tuli mul tõesti hästi välja.

Tabame eneselegi üllatuseks, et oleme mõnusasti heietades ja randa ruttavatest rahvamassidest läbi trügides jõudnud juba Viru väravateni. Laar leiab, et asi polegi nii hull ja saadab auto Eesti Päevalehe toimetuse juurde ootama. Kui oleks natukene leebem ilm, läbiksime kogu tee nagu viuhti, arvab Laar.

Protestiv laulurahvas

Trammid kolisevad luust läbilõikavalt kui keskaegsed piinapingid. Hiina piinu võib meenutada ka tuhandete mulgi kuubedes ja villastes seelikutes piduliste marssimine selsamal laulupeoteel, kui temperatuur peaks sama kõrge olema.

Sikk: Millel põhineb väide eestlastest kui laulurahvast? Kas aluseks on laulupeod või tõdemus, et kui eestlasel midagi muud teha pole, hakkab ta laulma?

Laar: Laulurahva traditsioon tuli paljuski tänu laulupidudele. Papa Jannsen suutis Saksamaal rahvuslikus ärkamises olulise laulupeo suunata ka eestlaste rahvusliku liikumise teenistusse. Ja kui sinna juurde panna laulev revolutsioon, ei toimunud lõplik vaimne vabanemine ühegi poliitilise erakonna ega tegelase üleskutsel. Emotsioon ja kokkukuuluvustunne oli see, mis 50 aastat okupatsiooni minema pühkis.

Sikk: Äkki tuleks siis öelda, et eestlane on protestilaulaurahvas. Olid ju esimesed laulupeod ka selleks, et tõestada: oleme sakslastega samaväärsed, oleme isegi paremad kui sakslased Ja siis tulid järgmised protestilaulud, et järgmised võõrad vallutajad minema läheksid ja siis tulid laulud enese täiesti vabaks laulmiseks.

Laar: Ma ei liialdaks ärkamisaega vaadetes protestiga. Seal püüti end teostada ega oldud kellegi vastu.

Higi nõrgub ojadena ja kipub suhtlemist takistama. Laar teeb ettepaneku veidi autoga sõita.

Rahvusroogi lademes

Jätkame oma jalgadel Russalka juures.

Laar putkat takseerides: Kui siin Eesti õlut ei ole, siis ma ei osta. Kui shashlõkki ka võtta, oleks rahvustoit käes.

Putkapidaja rõõmust õhetades: Soovite liha ka proovida?

Laar puude alla astudes: Aitäh, ei jõua praegu. Siin on mõnus jalutada, puhh kui hea, äkki leiame tagantpoolt mõne pingi ka.

Sikk, tagapool, kui pinki ei leita: Millest tuleb tule tähtsustamine? On ju tegelikult tegemist kõigest lihtlabase keemilise reaktsiooniga.

Laar: Tulel on ammune puhastuslik tähendus. Aga kui kõikjal ei õnnestu suurt lõket süüdata, võib püüda väiksemaga läbi ajada. Tuleteekond on osaluse tekitamine. Olin Kolga-Jaanis tähistamas kirikukoori 130. aastapäeva. Esimesele laulupeole Tartusse läks see koor jalgsi. See lõi osalustunde. Praegu, kui kõik tuhisevad kärmelt kohale, loob peotuli osaluse.

Sikk: Aga mida peaks memm ja taat tegema, kui peotuli otse nende värava taga peatub.

Laar: Mina küll ei tea. Kõige parem, kui inimene end võimalikult hästi tunneb, aga kuidas, selleks on erinevaid viise.

Sikk: Avinurme katlakütja näiteks lubas tulest leegi võtta, ahju pista ja vee hästi kuumaks kütta, et kohalik rahvas saaks end pealinna peole minekuks puhtaks kasida. Aga minu jaoks on hämmastav tuleteekonna korraldajate tõdemus, et Ida-Viru mitte-eestlaste rohkeis kohtades ollakse nõus toimkonda igati abistama-toetama. Aga põlistes eesti kantides olevat abi saamisel tõsised arusaamatusi. Mõned eestlased peavad peotule teekonda raha ja aja raiskamiseks.

Laar: Tihtipeale see, kelle jaoks on mõni asi muutunud tavaliseks, polegi nii innustunud kui see, kelle jaoks on tegemist esmakordse kogemusega.

Peost vähe kuulda

Taamal kõrgub tuletorn. Retk läheneb lõpule.

Sikk: Kas laulu ja tantsupidu tuleks televisioonis üle kanda või mitte? Ilmar Moss esitab ikka veel mingeid absurdseid tingimusi.

Laar: Ikka tuleks, ega kõik inimesed ju siia mahu.

Sikk: Mäletan pidude ajast, et Eestimaa sureb kui välja, kõik on telerite juures. Küll tahetakse naabrinaist, küll lapselast ekraanilt näha ja sellise võimaluse äravõtmine on kuritegu.

Laar: Täpselt.

Jõuame tuletorni värava juurde, helistan väljaku direktor Riho Rõõmusele, et ta meid sisse laseks.

Laar väravat kangutades: Väga kindlustatud lauluväljak, kinni kui keskerakonna väravad.

Keskerakonna liige Rõõmus võtmetega kohale kiirustades: Palun värava kinniolekut mitte minu poliitilise meelsusega siduda.

Keegi on väravale kirjutanud DimaSik ja MakSik. Reporter Sikk on nõus vanduma, et need tema sugulased pole. Siis teeb kogu seltskond ähh ja puhh ja ronib trepist üles tuletorni.

Sikk: Narr lugu, et jaanuaris näen juba Metallica kontserdi kuulutusi, aga mitte laulupeo omi.

Laar: Ega laulupeost nagu midagi ei kuulegi, et ta sel aastal on. Tuleb välja, et peotuli teadvustab laulupidu mitu korda enam, kui sihtasutus seda teeb.

Sikk: Kui kokku võtta – mis on laulupidude mõte?

Laar: Laulupeo mõte on l-a-u-l-u p-i-d-u. Ja see mõte on nii eriilmeline nagu igaüks soovib.

Sikk: Nagu jumal, igaühele ise kujuga.

Laar alla vaadates : Ilus on siin küll.

Sikk: Kindlasti on Eestimaal veel palju inimesi, kes on hakanud kahtlema, kas tasub ikka peole tulla ja mis ma selle raha eest saan. Mida kahtlejaile ikka öelda?

Laar: Eestlasele tuleb öelda selgelt eesti moodi: kui ei tule, siis kahetsed!

Laulupeotule süütamiseni Tartus on jäänud kuus päeva. Seejärel teeb Eesti Päevaleht koos oma lugejatega läbi kogu tuleteekonna, et lõpetada seal, kus esmaspäeval seisis patroon Laar – 42 meetri kõrgusel tuletorni tipus.

Tuleteekonda toetab tuletorni müük

Ainukese naisterahvana tegutseb tuleteekonna asjameeste kõrval juba teist korda järjest Elme Väljaste. Ja kui juba meesterahvad peotulest vestes ja selle ümber toimetades emotsionaalseks muutuvad, mis siis veel naisinimesest rääkida.

Eelmise tuletoomise eel tekkis Väljastel mõte, et lisaks kirkaile mälestustele võiks peotule teekonnast järele jääda ka midagi materiaalset.

Mõttest sündis tuletoomise taies. Mõlema teekonna tuletoomise taiese autor on keraamik Irja Kändler.

Tänavune taies kujutab endast laulupeo tuletorni, milles on töötav kell. Elme Väljaste ise on üht sellist taiest juba mitu nädalat oma autos ringi vedanud ning peotule toetuseks taieseid müünud.

Sama on teinud maakondades tuletoomist korraldav Oleg Salundo.

Igaüks, kes loovutas taiese ostuks 6000 krooni, saab mälestuseks unikaalse kunstiteose, mis antakse talle kätte kas Tallinnas enne laulupeorongkäigu algust või siis peotule peatuspaikades simmanitel.

Rein Sikk

TULETEEKONNA TOETUSEKS ON TULETOOMISE TAIESE OSTNUD:

* AS Top, Raimo Kägu

* Eesti Raadio, Ain Saarna, Mart Ummelas

* Eesti Telefon, Jaan Sven Männik, Piret Mürk

* Alarmnet, Indrek Lee

* Urmas Sõõrumaa

* Kultuuriministeerium, Signe Kivi

* Tallinna Kaubamaja, Peeter Tohver

* OÜ Sildest, Vello Väljaste

* Toomas Annus

* AS Ritabell, Toomas Peek

* Eesti Rahvusraamatukogu, Mari Sibul

* Eesti Ühispank, Aare Urm

* Tallinna Pirita linnaosa valitsus, Taimar Org, Enno Tamm

* Finest Hotel Group, Toomas Sildmäe

* Tallinna Linnavalitsus, Peeter Lepp, Monika Salu

* Aadu Luukas

* Tiit Raukas

* Jõhvi linnavalitsus, Aavo Keerme

* Palamuse vallavalitsus, Märt Jallakas

* Jõelähtme vallavalitsus, Taimi Saarma

* Rahvaspordiklubi Loo spordihoone, Jüri Paaval

* Narva linnavalitsus, Eldar Efendijev

* SRV Kinnisvara, Indrek Toome

* Rakvere linnavalitsus, Matti Jõe

* AS Balti Spoon, Jaan Pender

* AS EKE, Rein Tiik

* OÜ EST-STEIN, Kalle Aro

* Saue vallavalitsus, Mati Tartu, Indrek Tiidemann

* Eesti Päevaleht, Kalle Muuli