Tuneesiast Egiptuse ja Jeemenini: rahutused on noore vihase töötu mehe nägu
Kas 30 aastat Egiptust raudse haardega valitsenud Hosni Mubarakil libiseb võim käest? Pärast nädalajagu rahutusi, milles peamiselt noored inimesed on söandanud Kairos ja teistes linnades astuda vastu presidendi julgeolekujõududele, võib tunduda küll, et Vaarao – nagu Mubaraki kutsutakse – pole enam endises võimutäiuses.
Esimest korda oli ta sunnitud nimetama luurejuhi asepresidendiks, tõmmates seega kriipsu peale oma pankurist poja Gamali võimujärglaseks määramisele. Ta on pannud ametisse ka uue valitsuse, mille eesotsas on endine lennuväe juht – selles rollis oli Mubarak kunagi ka ise.
Kas Mubarak läheb või mitte? Kas muutused tulevad? Kas koitmas on vabaduse ja demokraatia aeg või läheb egiptlaste elu edasi suuresti nii nagu seni? Analüütikud, tavalised egiptlased, opositsiooniliidrid küsivad, et kui rahvaülestõus Mubaraki lahkumise nõudmisega ei sunni režiimi muudatustele, siis mis üldse sunniks.
Mubarak ei ilmuta siiski selgeid taandumise märke. Pühapäeval saatis ta sõjalennukid Kairo kohale madallennule ning sõjaväe ja tankid linnatänavaile, heidutamaks protestijaid, kuid vahest veelgi enam selleks, et hirmutada elanikkonda režiimivahetuse ohtlikkusega. Ja ka näitamaks seda, kelle käes on jõud.
See on sõjavägi, mis on olnud võimukeskmes 1952. aastast saadik, kui ohvitseride korraldatud riigipööre tegi lõpu monarhiale. Egiptuse relvajõud on maailmas kümnendal kohal, püssi all on 468 000 meest. Pärast rahulepingu sõlmimist Iisraeliga 1979. aastal on Egiptus saanud igal aastal USA-lt 1,3 miljardit dollarit sõjalist abi.
Mõne hea aasta eest võis tunduda, et Mubarak on saanud suuremaks kui sõjavägi. Kuid viimaste päevade sündmused näitavad, et viimases hädas pole tal siiski kellegi muu järele kätt sirutada. Sõjaväelaste määramine valitsuse tippkohtadele näitab, et tema režiimi tsiviilfassaad on langenud. Paljud vaatlejad osutavad ka asjaolule, et kui Mubarak on 30 aastat keeldunud endale järglast määramast ja nüüd seda tegi, siis on ta võim raugemas. See sunnib ka spekuleerima, et sõjaväejuhtkond otsustabki, mis saab Mubarakist.
Eliit on riisunud koore
„Armee on praegu tulipunktis ja otsustab, mida presidendiga ette võtta,” ütles Reutersile julgeolekuanalüütik Faysal Itani. „Armee võib näha Mubarakis probleemi, kuid ei taha ka, et ta peaks põgenema saba jalge vahel nagu Tuneesia president Ben Ali. Ma arvan, et nad tahaksid näha teda lahkumas, kuid korralikul moel.”
„Mu meelest Mubarak läheb, aga mitte homme,” ütles samuti Reutersile kommentaator Rami Khouri. „Kindlasti on Mubarak ise ja kogu tema süsteem raskustes. Uute isikute ametisse nimetamine ei ole julgustav, see ei paista hea välja. Märgid näitavad selgelt, et režiim on tugeva surve all.” Khouri meelest on muutused vältimatud. „Igal tasandil on Egiptus pankrotistunud riik. See on majanduspoliitilise saamatuse tagajärg, kehva poliitika ja võimu kuritarvitamise tagajärg, rahvasse hoolimatu suhtumise tagajärg.”
Seni aga trotsivad egiptlased Kairo tänavatel komandanditundi, eriolukorda ja sõjaväge. Nad nõuavad, et Mubarak peab lahkuma. Kuid mis saab edasi, sellest on vähe aimu.
Enam-vähem sama võib öelda ka piirkonna kohta laiemalt. Kriisile Egiptuses eelnes teatavasti meeleavalduste survel toimunud võimuvahetus Tuneesias ning protestid mitmel pool mujal Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas. Loomulikult on igal pool rahutuste puhkemiseks spetsiifilisi põhjuseid, kuid üht-teist on omane peaaegu kogu piirkonnale.
Vaid mõni päev enne Tuneesiast põgenemist astus sealne president Zine El Abidine Ben Ali üles televisioonis ja lubas paari aastaga luua 300 000 uut töökohta. Mubarak käis välja sellesarnased lubadused, kui rahutused kestsid juba mitmendat päeva nii Kairos kui ka teistes linnades üle maa, kus ligi pool inimestest peab saama hakkama vähem kui paari dollariga päevas.
Neil kriisiolukorras antud lubadustel, olgu nad siis mõeldud täituma või mitte, on veel ühist. Sellega on tunnistatud, et peaaegu enneolematu protestilaine, mis juba mitme araabia maa tänavatel on lahvatanud, on vallandanud aastakümnetega majanduslikus ebavõrdsuses kogunenud viha, kui korrektselt väljenduda. Ehk teisisõnu – poliitiline eliit on riisunud koore ja jätnud enamiku rahvast virelema.
Mubarak ja teised araabia liidrid peavad selle tõestuseks vaatama vaid rahutu Kairo tänavatele. 18 miljonist elanikust on pooled vähem kui 30-aastased, kel pole niipea isegi lootust saada mõni tagasihoidlik ametnikuamet. Märgiliselt mõjus näiteks üks telekaadreis nähtud Kairo meeleavaldaja, kes vehkis käes oleva ülikoolidiplomiga keset pisargaasipilvi ja karjus ühte sõna, mis võtab suuresti kokku araabia maades vallandunud rahutused: tööd!
Majandusliku õiglusetuse narratiiv on ümbritsenud proteste algusest peale. Raev on pöördunud küll liidrite ja režiimide vastu, kuid rahutuste sisuks on lootusetu tulevik. Ja rahutuste näoks ongi noor ülikoolidiplomiga mees, kes ei suuda leida tööd.
Tuneesia presidendi Ben Ali kukutanud meeleavaldused saidki ju detsembris alguse sellest, kui 26-aastane noormees pani end põlema. Tal oli kõrgharidus, kuid elatist pidi ta teenima turul juur- ja puuvilju müües. Viimseks piisaks karikas sai see, kui politsei kauba konfiskeeris. Enesesüütamised levisid kiiresti Egiptusesse, Jeemenisse ja mujale.
Jeemenis, Araabia poolsaare vaeseimas riigis, on sporaadilised mässud sundinud president Ali Abdullah Salehi samuti lubama kiireid majandusreforme ja tegema järeleandmisi, mille hulgas on näiteks tulumaksu vähendamine poole võrra. Peamiste toidu- ja tarbekaupade hind on lubatud hoida kontrolli all.
Hinnakontrolli ja töökohti, niisamuti kui peaminister Samir Rifai tagasiastumist nõuti eelmisel nädalal ka Jordaanias. Kuningas Abdullah on samuti püüdnud pahameelt vaigistada reformilubadustega. Peaminister omalt poolt on kuulutanud, et umbes 550 miljoni dollari eest subsideeritakse kütuse hinda ja selliseid põhilisi toiduaineid nagu riis, suhkur ja lambaliha.
Rahutusi ja rahulolematust araabia maailmas toidab suures-ti üks ja sama – noor ja töötu elanikkond ning kasvanud keskklass, kelle soovid on suuremad kui senistes režiimides võimalik. Siia hulka käib kas või näiteks ligipääs internetile ja välismaistele telekanalitele nagu al-Yazira.
Araabia taassünd?
Samal ajal pole selgeid märke, kus võiksid rahutused veel puhkeda. Süüria autoritaarne režiim paistab hoidvat kontrolli, olles teinud tasapisi ka samme majanduse avamiseks. Jõukate Pärsia lahe äärsete naftariikide puhul mõjutab olukorda asjaolu, et sealne põhielanikkond (st ilma võõrtöölisteta) on suhteliselt väike ja saab riigilt sageli lausa pillavalt toetusi.
Ilmselt oleks vale arvata, et liidrid ei saa üldse aru, mis toimub. Nii näiteks kuulutas Egiptuse endine välisminister Amr Moussa juba mitme nädala eest, et „araabia vaim on murdumas vaesuses, tööpuuduses ja üldises languses”. Tõsi küll, Moussa on praegu vaid Araabia Liiga juht. Siiski hoiatas ta eelmisel kuul Sharm el Sheikhi kogunenud paarikümmet araabia liidrit, et „Tuneesia revolutsioon ei ole meist kaugel” ja „araabia kodanike seas on võtnud maad pretsedenditu viha ja meeleheide”. Moussa kutsus üles araabia taassünnile, mis looks töökohti ja lahendaks ühiskonna kitsaskohti. No mida muud tahtagi.
Eks jääb vaid oodata ja vaadata, kuidas meetmed, mida hirmunud võimuladvik rakendab nii Egiptuses kui ka Tuneesias, Alžeerias, Jeemenis ja Jordaanias ehk rahutustest kõige enam haaratud araabia maades, mõjuvad. Nagu jääb ka oodata ja vaadata, kes võivad võimule saada.
Islamistid on seni hoidunud tagaplaanile. Egiptuses näiteks on radikaalne Muslimi Vennaskond rõhutanud, et neil pole rahutustega mingit pistmist ja kõige taga ongi noorte meeleheide. Kuid vennaskond on olemas ja selle eesmärgiks pole muu kui islami seadustele tuginev riik. Ja meenutada võiks, et revolutsioon Iraaniski algas despootliku šahhi kukutamisest, kuid 1979. aastal kaaperdasid islamiäärmuslased selle kiiresti.
Egiptlane Kairos: kõige austuse juures – Mubarak, sul on aeg minna
Kairos elava 22-aastase Ahmadi kinnitusel tunnustavad egiptlased president Hosni Mubaraki kunagisi saavutusi, kuid juba nädala jagu kestvate demonstratsioonide valguses vajab riik uut algust puhtalt lehelt.
„Mubarak on ametis olnud alates 1981. aastast, ta on omaaegne sõjakangelane ja inimesed tõesti tunnustavad seda, mis ta on meie riigi jaoks teinud. Aga praegu oleme jõudnud sinna, kus asjad lihtsalt ei toimi. Vaesus üha levib ning vahe rikastega on niigi juba määratu ja aina suureneb. Süsteem on korrumpeerunud, noortel ja haritud inimestel pole lootustki tööd saada, kui pole õigeid sidemeid.
Rahulolematus levis tänavatele tänu Facebookile, kui hakati inimesi 25. jaanuaril tänavale meelt avaldama kutsuma. 25. jaanuar on erilise tähendusega – see on politseinike päev, mis omamoodi sümboliseerib korrumpeerunud süsteemi. Keegi poleks järgnevat oodanud. Uskumatult palju inimesi tuli välja reedel, mis on Egiptuses nädalavahetuse päev, ning sel päeval ei suutnud märulipolitsei enam korda tagada. Algasid kokkupõrked ja ka ma ise sain peksa.
Seejärel juhtus midagi täiesti sõnulseletamatut – kell viis õhtul kadus politsei järsku igalt poolt ning kella 18-st kehtestati komandanditund, kuid politseid polnud ja inimesed sellest ei hoolinud. Ühtlasi ilmusid välja vägagi tumeda taustaga inimesed ja kurjategijad, kes suutsid tekitada täieliku kaose. Kuni tänavatele tuli korda hoidma armee, keda rahvas tõesti austab ja armastab. Rahva ning sõdurite vahel toimus täielik vennastumine, mingeid kokkupõrkeid polnud.
Oodatakse miljonit protestijat
Kahjuks oli reedel ja ka laupäeva esimesel poolel sõjaväe kohalolek piiratud ja see tõi kaose: hävitati politseijaoskondi, varastati relvi, põletati hooneid. Ühtlasi hakati ründama elurajoone, mistõttu pidid elanikud hakkama moodustama rahva omakaitserühmi, relvastuma käepäraselt näiteks puutoigaste ja raudkangidega. Õhtuks oli õnneks sõjaväge tänaval juba rohkem ning ka minu tegelikult üsna kõrvalises kodutänavas on mõlemas otsas üks sõjaväemasin valvamas.
Täna (eile – toim) saime siis lõpuks ka teada, miks politsei reedel nii järsku tänavatelt kadus. Ühe opositsioonilise ajalehe andmeil oli siseminister jäänud presidendiga eriarvamusele politsei ja sõjaväe rollist korra tagamisel, öeldes: „Hea küll, las siis sõjavägi ajab asjad korda” ning käskinud politseil oma positsioonid maha jätta.
Üldjoontes on siiski rahulik. Esmatarbekaupa jätkub, ehkki poed ja pagaritöökojad on rahvast pungil, sest valmistutakse võimalikuks kaubapuuduseks. Alates laupäevast töötavad ka mobiiltelefonid, kuid SMS-e saata pole võimalik ning ka internet on mul alates reedest välja lülitatud.
Praegu on Tahriri (Vabaduse) väljakul, hoolimata juba kell 15 alanud komandanditunnist, kella 16 ajal ikka veel kümneid tuhandeid inimesi, räägitakse isegi veerand miljonist. Homme (teisipäeval – toim) oodatakse miljonit. Täna ma demonstratsioonidel ise ei osale, kuna olen oma kodukvartalis valves. Küll aga osalen teisipäevasel üritusel.
Ma väga loodan, et asjad minu riigis lähevad paremuse poole. Halvemaks enam minna ei saa! Me vaatame tulevikku lootusrikkalt. Ja ütlen ka kogu isikliku austuse juures presidendi vastu: loodetavasti tuleb see tulevik ilma temata, sest temaga asjad ei toimi!”
Eestlane Kairos: barrikadeerisime ukse klaveriga, kui rüüstama hakati
Eelmise aasta kevadest Egiptuses elava Saale jaoks said sündmused alguse eelmise nädala kolmapäeval ehk päev pärast protestilaine ulatuslikku algust, kui talle helistati vanema tütre koolist ja öeldi, et lapsed saadetakse varem koju. „Seisin tänaval ja ootasin koolibussi. Samal ajal toodi meie tänavanurgale politseinikke kõvasti juurde,” meenutas koos sakslasest abikaasa ning kahe lapsega Kairos elav Saale eile.
Kairo äärelinnas suure välismaalaste kontsentratsiooniga Maadi linnaosas elav perekond arvas algul, et rahutused nende tänavani ei jõua, ent pärast reede keskpäevast muslimite palvust hakkas rahvamasside skandeerimine kostma ka Saale kõrvu. „Telekat meil ei ole, internet ja mobiililevi olid välja lülitatud. Elasime täielikus teadmatuses,” rääkis Saale. Toast välja minna ei raatsinud ta enne, kui õhtul korraks poodi. „Ainult alkoholipood oli lahti ja seal käis täielik hullus. Pearättidega tüdrukud viisid isegi õllekaste välja.” Poest sai ta veel viimase pudeli veini ning jõudis koju tagasi kella kuue paiku. Väljas oli selleks ajaks juba pime. Samal ajal algas õues paugutamine.
Infot selle kohta, mis sisuliselt oma koduukse ees toimub, sai Saale hoopis lauatelefoni kaudu sugulastelt Eestist ja abikaasa perekonnalt Saksamaal. Järgmisel päeval mobiililevi õnneks taastus. Halva uudisena tabas Saalet aga see, et ka tema linnaossa jõudsid elumaju rüüstavad bandiidid. „Kuna elame esimesel korrusel, hakkas väga õudne. Barrikadeerisime end sisse – aknaluugid kinni, klaver välisukse ja diivan rõduukse ette,” meenutas ta. Laupäeva öösel liikuski marodööride kamp nende tänava ligidalt mööda. „Õnneks oli meie tänaval ka omakaitse koondunud. Kurikatega mehed valvasid öö läbi maja ees.”
Eile seisid Saale sõnul Kairos peaaegu igal tänavanurgal tank ja relvastatud sõjaväelased. Tänavaotsad on siiani barrikadeeritud, et marodööritsevate jõukude autod liikuma ei pääseks. Saale, tema abikaasa ja kaks last sõitsid aga lennujaama, et rahutuste eest Saksamaale põgeneda. „Saksa saatkonnast imestati, et meil õnnestus piletid saada, ning soovitati kindlasti riigist lahkuda.”
