Tunnistajakaitse annab uue elu
See seitse aastat tagasi Ida-Virumaal toimunud tunnistaja kõrvaldamine pole ainus taoline lugu Eestis. Sama Sillamäel toimunud politseiniku ja maavalitsuse autojuhi topeltmõrvaga seoses tapeti mõni aasta hiljem teinegi tunnistaja, kes läks Peipsi järve ääres pimedal õhtul oma kaupluselamust välja, naasis hetk hiljem kuulihaavaga rinnus ja vajus sõnagi lausumata surnult kokku.
Kui selle mehe elule olnuks ilmselt aastad pärast jõhkrat topeltmõrva keeruline reaalset ohtu ennustada, siis neli aastat tagasi teadmata kadunuks jäänud Tallinna ärimehe Vladimir Paškovski suutnuks tunnistajakaitse seadus ilmselt päästa. Lasnamäe linnaosavanema asetäitja Aleksandr Pahmurko vastu kaitsepolitseile tunnistusi andnud ärimees jäi teadmata kadunuks vaevalt mõni kuu pärast talt altkäemaksu väljapressinud Pahmurko vangipanekut.
Kuni kaheksa juhtumit aastas
Pärast riigikogus vastuvõtmist 1. jaanuarist kehtima hakkav tunnistajakaitse seadus annab keskkriminaalpolitseile seadusliku aluse kaitsta võimudega koostööd tegevaid tunnistajaid. Lätis ja Leedus see programm toiminud juba kümmekond aastat, sest neis riikides kippus mõnigi organiseeritud kuritegevuse kriminaalasjade võtmetunnistaja jäljetult kaduma.
Leedus kaitsti paari aastaga tunnistajakaitse programmiga ligi 50 inimest. Eestis see arv ilmselt nii suureks ei lähe, sest organiseeritud kuritegevusega seotud kriminaalasjad pole nii sagedased ja kuriteod jõhkrad. “Aastas kolm kuni kaheksa juhtumit,” ennustab tunnistajakaitse üksust looma hakkav keskkriminaalpolitsei operatiivosakonna direktor Aivar Alavere, kui palju võiks tulla politsei menetlusse juhtumeid, kus tunnistaja vajaks riigi kaitset.
Uus seadus annab keskkriminaalpolitseile olulise tunnistaja peitmiseks seadusliku õiguse ja riigieelarvest raha. Praegu tehakse seda nii-öelda põlve otsas oma võimaluste piirides, peites tunnistaja kohtuprotsessi lõpuni näiteks kuhugi üksikusse metsatallu või korterisse. Paraku lõpeb selline kaitse süüdimõistva kohtuotsuse korral üsna kiiresti.
Uus seadus lubab luua keskkriminaalpolitseisse spetsiaalse tunnistajakaitse üksuse, kelle analüüsida jäävad võimalikud ohud ja korraldada kaitsealuse eluolu – probleemideta piiriületuse tagamine, uue identiteedi andmine, sotsiaalsed garantiid, mõnes välisriigis elu- ja töökoha leidmine jne. Äärmuslikel juhtudel võidakse tunnistajale riigi kulul teha koguni plastiline operatsioon.
Aivar Alaveri sõnul ei lõigataks kaitsealust omastest ja tuttavatest täiesti ära. Kuid seda, kellele ta tohib helistada ja milliselt telefonilt, määrab politsei. “Äärmisel juhul võidakse võtta kaitse alla ka kogu tunnistaja perekond.”
Peab ise soovi avaldama
Tunnistajakaitset võivad saada kolme liiki isikud: mõne raske kuriteo juhuslikud pealtnägijad, organiseeritud kuritegevusega seotud isikud või tööga seoses ähvardusi saavad politseiuurijad, prokurörid või kohtunikud.
Programmi rakendamise otsustab riigiprokuratuur, kuid esmalt peab tunnistaja ise selleks soovi avaldama. Juhul kui tunnistaja ütlused on poolelioleva uurimise jaoks üliolulised, võetaksegi ta kaitse alla.
Seniks kuni käivad aktiivsed uurimistoimingud, jääb tunnistaja ilmselt Eestisse, kus teda hakkavad valvama keskkriminaalpolitsei eriüksuse K liikmed. “Kõigil juhtudel pole pidevat mehitatud valvet ilmselt siiski vaja,” ütleb Alaver. “Piisab lihtsalt inimese ärapeitmisest.”
“Seda, millal tunnistajakaitse lõpetatakse, otsustab meie üksus,” ütleb Alaver. “Kogutakse operatiivinfot, analüüsitakse olukorda ja suheldakse inimestega.”
Välismaale saadetavaid tunnistajaid hakkab vajadusel valvama sealse riigi politsei ja vastupidi – siia saadetavaid välismaalasi Eesti politsei. Valvele tehtud kulutused tasub tunnistaja saatjariik. “Kokkuvõttes võib see olla päris kallis, kuid tuleb hinnata, kas sellele tehtavad kulutused tasuvad ära tunnistajalt saadava info hulga,” räägib Alaver.
Tunnistajakaitse programm võidakse lõpetada juhul, kui kaitstav rikub talle määratud reiimi ja võtab politsei teadmata kontakti kõrvaliste isikutega. Kolmas võimalus programmi lõpetada on inimese enda sooviavaldus.
Inimese kaitse maksab 5000 krooni päevas
Siseministeerium taotleb järgmise aasta riigieelarvest keskkriminaalpolitseile tunnistajakaitse üksuse rajamiseks 4,9 miljonit krooni.
Suurima osa sellest summast – miljon krooni – moodustaks üksuse töötajate palgad. Kaitse-
alusele isikule tehtavate kulutuste suuruseks hinnatakse esimesel aastal veidi üle 800 000 krooni.
Üksuse administreerimise ja autodega seotud kulud küüniksid aastas kokku ligi 1,3 miljoni kroonini.
Näiteks Leedus oli 1996. aastal kaitstavaid isikuid 18, aasta hiljem 42 ning kaks aastat hiljem 39. Kaitstavate arvu vähenemine tähendab, et osa puhul neist julgeolekuoht kahanes ja nad vabastati tunnistajakaitse programmist. Ühe inimese kaitsele kulus leedulastel päevas keskmiselt 4000 kuni 5000 krooni. Seaduse kohaselt on kogu loodavat üksust puudutav teave riigisaladus. RB
Paariks aastaks välismaale peitu
Kui on reaalne oht tunnistaja elule, võidakse inimene saata Eesti riigi kulul mõnda välisriiki – näiteks aastaks või kaheks Norrasse kalale. Välisriiki saatmise tingib standard, et isikut saab anonüümselt peita minimaalselt 200 000 elanikuga linna. Eesti puhul välistab see kõik variandid peale Tallinna.
Olukord, kus mõni tunnistaja peidetakse ära elu lõpuni, on Eesti kuritegevuse puhul siiski vähetõenäoline. Maailmaparktika näitab, et süüdimõistetute kättemaksusoov vaibub üldjuhul kolme aastaga. Pimeda viha taandudes mõeldakse tõsiselt, kas kättemaks tasub ära uut uurimist ja võimalikku vanglakaristust. RB
