Tunnustamata kangelased: Teletorni töötajad jäid pantvangi
Pole ka ime, sest tema pilgu ja kontrolli all teletorn valmis ning selle ülemaks oli ta esimesed kakskümmend aastat. Muu hulgas ka 1991. aasta augustisündmuste ajal.
Eelmisel aastal avati nende ärevate päevade mälestuseks presidendi osavõtul teletorni juures mälestuskivi. Georgi Morozovit sinna ei kutsutud, kuigi tema ja ta alluvad olid just need, kes alustasid sõjaväelastega dialoogi, et aega võita, ja hoidsid ära edasised rünnakud. Toona sai Morozov tänukirja ja 800 rubla preemiat, millest arvati tulumaks maha. Georgi läks kivi avamisele ikkagi.
Juba 1991. aasta 20. augusti õhtul oli teada, et Pihkva dessant-
väelased on Tallinnas. “Juba õhtul ajasin ma teletornist kõik inimesed minema ja jäi ainult kaks inimest valvevahetusse – vahetuse vanem insener Anatoli Tisˇtsˇenko ja vanemelektromehaanik Tõnu Vetela. Hoiatasin naisvalvureid, et kui rünnak tuleb, ärgu nad siis oma “pistoliga” midagi tehku,” meenutab Morozov.
21. augusti öösel kell veerand viis sai teletorni ülem telefonikõne vahetuse vanemalt, kes teatas, et sõdurid tungisid teletorni. “Helistasin kohe raadiokeskuse peainsenerile Rein Ruudile. Tema võttis ühendust endise sideministri Toomas Sõmeraga. Ruudi helistas mulle kümne minuti pärast tagasi ja ütles, et Toomas palus mul kohe sõita teletorni ja teha selgeks, mis seal toimub.”
Morozovil endal autot ei olnud, seepärast võttis ta takso ja sõitsin nii kiiresti kui sai, valgusfoore vaatamata, teletorni juurde. Kuna raadiost oli selleks ajaks juba teatatud, et teletorni juures midagi toimub, siis oli sinna ka paarkümmend inimest kogunenud.
Lülitas raadio sisse
Sõdurid seisid ümber territooriumi valves. Vahetus oli välja toodud ja nende sõnul kästi välja lülitada saatjad ja elekter. Tornis selle enda töötajaid enam ei olnud, oli vaid releeliinide vahetus 22. korrusel koos politsei ja kodukaitse meestega, kuid neist ei teadnud sõjaväelased midagi.
Morozov sai töötõendit näidates üksuse juhini, alampolkovnikuni. “Ütlesin, et lasku mind sisse, mul on seal dokumendid ja raha, sest palgapäev oli just olnud. Tema kutsus ühe automaadiga sõduri ja ütles: “Lähete koos temaga. Kakskümmend minutit ja siis välja.” Läksin oma kabinetti. See oli teisel korrusel, sealsamas, kus fuajee ja vitraazˇ. Sõdur igatahes väsis ära ja läks minema,” kirjeldab Morozov.
Kabinetis selgus, et telefonid töötavad ja Morozov teatas Ruudile, mis olukord on. Seejärel suundus ta kontrollima esimese korruse aparatuurisaali, et näha, mis seal toimub. “Kõige tähtsam nii vahetusele kui ka mulle oli aparatuur, et keegi seda ei puutuks. Et saaks edastada informatsiooni. Vilniusest oli kogemus olemas, seal lõhuti aparatuuri, tulistati,” selgitab Morozov.
Osa sõdureid puhkas konverentsisaalis teisel korrusel. Seal oli ka söökla, kust midagi eriti leida ei olnud – või, munad ja Värska vesi. Sõdurid tegid sellest siis endale seal süüa.
“Tegin komandörile ettepaneku, et lülitame elektri sisse, sest kanalisatsioon ei tööta, veevärk ei tööta. Ta nõustus minuga. Koos läksime 21. korruse restorani. Ma kartsin, et sõdurid võivad seal midagi paha teha, viina otsima hakata. Komandör pani kohe sinna valveposti. Seal oli võib-olla paar pudelit leti taga,” arutleb Morozov.
Tegelikult oli olemas ka restorani ladu, aga see oli seitsmendal korrusel ja seda sõdurid ei leidnud. Teletornis on erinevaid ruume kokku 12 korrusel.
Morozov oli tornis sõjaväelastega üksinda kuni kella kaheksani hommikul. Siis tuli uus vahetus värava taha ja ta leppis komandöriga kokku, et neid sisse lastaks, sest muidu ei jõua aparatuuri valvata.
Tööle tuli ultralühilainetsehhi ülem Igor Lukas, peainsener Ants Erendi, vahetuse vanem Jaanus Hiis, elektrik ja santehnik. “Kell kaheksa lubati sisse lülitada Kesktelevisioon, kuid sealt midagi ei tulnud. Me näitasime siis tabelit, et näidata, et teletorn ikka töötab. Vaikselt, ilma et sõjaväelased aru said, lülitasime sisse ka Vikerraadio saatja,” räägib Morozov.
See sai ka saatuslikuks, sest raadioeetrist käis korduvalt läbi teade, et mehed on 22. korrusel. Kusagil lõuna paiku tormas Morozovi kabinetti Matrossovi polgu polkovnik ja kärkis: “Mis teil on kahekümne teisel korrusel? Miks te ei lase sinna sõdureid?”
“No mis seal on, kommunikatsioonid lähevad. Need ei ole meie ruumid,” vastas Morozov talle. Polkovnik lubas seepeale ukse granaatidega maha lõhkuda. Morozovi sõnul olid sinna juba palju varem Savisaare korraldusel pandud spetsiaalsed rauduksed.
Plaanide puudumisel ei teadnud sõjaväelased ka seda, et tegelikult viib 22. korrusele veel üks trepp. See-eest helistasid aga Morozovile inimesed interrindest ja nõudsid, et ta sõduritele ütleks, kuidas üles saab.
“Meie ei ütelnud neile midagi. Kuigi raske oli valetada, et me ei tea, mis seal on. Õnneks tulid vahepeal linnasaadikud värava taha ja siis ma teatasin polkovnikule, et temaga tahetakse kohtuda,” kirjeldab Morozov, kuidas igal viisil aega püüti võita.
Sisuliselt olid teletorni töötajad pantvangid ja 22. korrusel olevad mehed lihtsalt lõksus. “Olime sõduritega pidevalt kontaktis ja suhtlesime. Kogu jutt oli meie poolt segane ja ebatäpne, iga samm tehti aja venitamiseks. Konverentsisaali panime sõduritele teleri, et nad näeksid, mis Moskvas toimub,” räägib Morozov.
Ühest sööklast toodi teletorni terve hunnik viinereid. Torni peainsener viis neid ka komandörile, sest muidu sõi ta kuiva leiba Värska veega.
Teletorni liftidest on korduvalt räägitud, et ustele pandi tikutoos vahele ja need ei sõitnud. Morozovi sõnul see tõepoolest üksvahe nii oli, aga pärastpoole need tegelikult jälle töötasid. Samal ajal kasutati ka seda ära, sest kui tuli kärkiv polkovnik, siis oli vabandus taas võtta: “Ma ei saa sinna üles isegi vaatama minna, sest te rikkusite liftid ära!”
Avamisele ei kutsutud
Lahendus kriisile saabus siis, kui Moskvas oli putš juba läbi ja sellest teatas ka Soome televisioon. Samal ajal saabus teletorni peaminister Edgar Savisaar koos ühe kindraliga. Mõne aja pärast lahkus kindral tagasi Matrossovi polku ja poole tunni pärast said sõdurid käsu teletornist lahkuda.
“Savisaar tegi siis väga palju, vähemalt minu poolt vaadatuna. Mitte niipalju iseseisvuse taastamisel, aga et vabastada teletorn,” räägib Morozov, kellel oli väeosa komandöriga selleks ajaks juba kokku lepitud, kes töötajatest öösel tööle jäävad. “Siis me ei tundud hirmu ega midagi. Aega ei olnud. Pärast, kui hakkasid igasugused pantvangidraamad ja nägime, mis seal toimus, siis läks küll kõhedaks,” räägib Morozov.
Hiljem küsiti tema käest tihti, miks ta oli Eesti poolel, miks mitte teisel pool? “No mille pärast, kurat? Ma töötan kümneid aastaid siin, sündinud olen siin. Las poliitikud ajavad oma asju, aga meil oli vaja kindlustada oma töö,” sõnab 1930. aastal Narvas sündinud ja seal koolis käinud Georgi Morozov.
“Natuke paneb mind imestama, et keegi ei kutsunud mind selle kivi avamisele. Räägitakse nendest, kes olid 22. korrusel. Kurat, meie astusime kontakti sõjaväelastega, minu inimesed! Nad on veidi solvunud, et neid on ära unustatud. Samal ajal üleval olnud raadioreleeliini vahetuse ülem Jaanus Kokk, väga tagasihoidlik mees, pole endast mitte kunagi rääkinud, et ta on mingi kangelane,” selgitab Morozov, miks oleks vaja jagada tunnustust ka neile, kes olid torni esimestel korrustel.
