Tunnustus: Herman Kilk - parameedikuna kriisi keskel
Kilk on oma tööd pidanud tegema karmides tingimustes ja tunnistab, et kõige raskemaks katsumuseks nii parameedikule, kui sõdurile on need juhtumid, kus enam aidata ei saa.
Pidevas sõjaolukorras viibimisega aga on tulnud lihtsalt kohaneda. Oluline on psühholoogiline ettevalmistus ja see kirjeldamatu "miski".
"Vaim peab valmis olema ja ilma kutsumuseta selle töö juurde samuti kauaks ei jää. Minu mäletamist mööda on mul ohutunne keskmisest suurem olnud umbes ühel kolmandikul patrullidest-operatsioonidest," sõnab ta. "Täpset arvu kordi, mil olen pidanud oma tööd tule all tegema, ükskõik kas parameedikuna või sõdurina, pole ma kokku lugenud. Arvan tagasi mõeldes, et minul on kahe välismissiooni peale kokku umbkaudu viisteist säärast olukorda ette tulnud."
Kilk ei pea olukorda Afganistanis kaugeltki mitte lootusetuks.
"Olen veendunud, et progress nõuab sageli aega. Miski ei muutu nõiaväel ülepäeva, kuid pikapeale palju siiski muutub. Sestap olen alati säilitanud lootuse, et kui ma ei näe ka suureplaanilise olukorra silmatorkavat paranemist oma käesoleva missiooni jooksul, siis aastate vältel see siiski toimub."
Kui need aastad on möödunud, kas pärast selliseid katsumusi on mõeldav veel üldse kohanemine näiteks parameediku tööga tsiviilelus?
"Oleks ikka mõeldav. Meenutan erialast praktikat tsiviilkiirabis kui vägagi head ja harivat kogemust. Ülalpool mainitud kutsumustunne hoiab aga kaitseväetöö küljes."
