Türgis jätab jalgpall Eurovisiooni varju
Ligi kümne miljoni elanikuga linnas suurt eurolaulumöllu oodata pole, ütleb Türgiga seotud eestlaste kogemus. Sest rohkem kui laulmist armastavad türklased jalgpalli.
“Eestist teatakse Türgis samuti põhiliselt kolme asja,” nendib hiljuti asutatud Türgi-Eesti Sõprusühingu president Galip Ilter. “Esiteks, et Eesti on Türgist väga kaugel; teiseks, et siin on äärmiselt külm ilm. Ning kolmandaks, et eestlased on väga head lauljad.”
Türklasega abielus ja aasta Istanbulis elanud Anneli Ersan meenutab päeva, mil Türgi võitis Eurovisiooni. “Väljas oli täielik vaikus, ei mingit pidutsemist ega tähistamist,” märgib ta.
Vutimatš tõi kõva möllu
Samas on türklased jalgpallifännid – igal türklasel on ilmtingimata oma lemmikklubi. Mistõttu pole imestada, et kui järgmisel päeval pärast mullust Eurovisiooni toimus jalgpallivõistlus aasta parima võistkonna selgitamiseks, oli möll väljas tohutu. “Terve öö sõitsid autod signaalitades ja inimesed karjusid, eri võistkondade fännid kaklesid tänavatel,” lausub Anneli.
Hoolimata kaugusest ja lünklikust lennuühendusest köidab Türgi paljusid eestlasi, ja ka vastupidi, sest peagi loodavad türklased Eestiga tihedamat koos-tööd tegema hakata.
Türgis Kesk-Anatoolias Eskisehiri-nimelises linnakeses erafirmas Arikan Kriko keeleõpetajana töötav Katre Palm tõdeb, et enne Türki tulekut olid eelarvamused paratamatud. Sultanid, nabatants, basaar ja mustad mehed – need olid põhilised teadmised.
Eelarvamused kadusid
Kuid kaheksakuise elukogemuse järel 400 000 elanikuga, kuid Eesti mõistes Tartuga võrreldavas ülikoolilinnas on Katre palju targemaks saanud. “Olgu, basaar on ja jääb oluliseks osaks türgi kultuurist,” sõnab ta. “Nabatantsijaid võib näha televiisorist, kuid keegi ei taha tunnistada, et ta sellega tegeleb, sest nabatantsija olla on häbiasi.”
Kõige suurem ehmatus on tema jaoks siiani hoopis väiksed, näiteks neljapallised maavärinad. “Neid pole sageli, aga väga hirmutav on, et sa kunagi ei tea, millal maavärin võib juhtuda,” märgib Katre.
Türklased on tema sõnul kiindunud poliitilisse liidrisse Atatürki, kes tõi omal ajal Türgi Ottomani impeeriumist vabariigi staatusse. Välismaalasega esimest korda pikema jutu peale saades küsitakse, et kas ta ikka teab Mustafa Kemali (Atatürki eesnimed – toim)?
Anneli Ersan tunnistab samuti, et tal olid algul Türgi suhtes tõsised kahtlused. Eriti seetõttu, et tal on laps eelmisest abielust, millele moslemid just väga hästi ei vaata. “Õigupoolest oli kõik suurepärane,” lisab Anneli.
Sugulased ja tuttavad uurisid kindlasti rohkem, kui nad seda türklase puhul teinud oleksid. Aga kõik olid väga meeldivad ja huvitatud Eestist, sest ei teadnud isegi seda, kus Eesti asub.
Galip Ilter kinnitab samuti, et türklased teavad pigem üldiselt, et Eestis on tugevad muusikud ja heliloojad. Samas ei ole ükski türklane kursis näiteks eestlaste laulu- ja tantsupeoga. Just sellepärast asutaski aastaid Eestis käinud Ilter sõprusühingu. “Peaksime rohkem tegema akadeemilist ja kultuurilist koostööd,” toonitab ta. “Oleme juba samas NATO perekonnas ja küllap Türgi saab varsti ka ametlikult Euroopa Liidu liikmeks. Kui oleme peagi kahe sama pere liikmed, on meil nagunii tarvis teineteist tundma õppida.”
Oma koostööplaane on Ilter asunud juba ka ellu viima ning saanud Eestis toetuse kõigilt suurematelt ülikoolidelt.
Juuni algul on Ilteril plaanis korraldada Tallinnas suurem ümarlaud ametiisikutele ja ärimeestele. Selle raames pannakse rahvusraamatukogusse üles ka näitus Türgi maalide, kunsti ja käsitööga.
Kes on Galip Ilter?
Viis aastat tagasi esimest korda Eestisse sattunud Türgi ärimees täitis aastaid misjonäri rolli, mistõttu peab Eestit justkui oma teiseks kodumaaks.
Eesti oli riik, millega Türgis viis aastat tagasi mingeid ärisidemeid polnud. Sestap tuli Ilter siia algul “turgu uurima” – kas siin on firmasid, kes tahaksid Türgiga koostööd teha või millised võimalused oleks siin äri ajada.
Kuna kummaski riigis saatkondi polnud, juhtus järjest sagedamini, et Galip kohtus ühe või teise ametniku palvel selle või teise inimesega. “Tundsin end kui sõnumitooja,” nendib ta.
Reisimine oli küllalt ebamugav. “Olen üle kümne korra pagasist ilma jäänud,” märgib Galip, lisades, et viimasel korral Eestis viibides tuli pagasit kaks päeva järele oodata.
Kuigi nüüdseks on saatkonnad olemas ja asjaajamine tunduvalt lihtsustunud, sõidab Galip ikka Eesti vahet. “Kui sa oled taime istutanud, siis tahad vaadata, kuidas see kasvab,” ütleb ta.
Äri on jäänud tagaplaanile, nüüd plaanib Galip oma sõnul kultuuride lähendamist ja riikide sõprussidemete tihendamist.
Eestlanna lõi Türgi sõprade klubi
Eestis tegutseb juba aasta omapärane Türgi sõprade klubi, kuhu on kogunenud nii türklastega seotud ja Türgis elavaid eestlasi kui ka lihtsalt Türgi austajaid.
“Oodatud on kõik, kes on huvitatud Türgi maast ja kultuurist,” selgitab seltsi looja Aigi (31).
Seltsi asutamise vajadus tekkis New Yorgist magistriõppes. Nimelt tekkis tal kolledis sügav suhe türklasega, kellega nad on töö tõttu sunnitud praegu lahus elama.
Neli kuud pärast veebikülje “Türgi eestlaste logiraamat” loomist liitus sellega esimene Türgi-huviline, praeguseks on liikmeid kaheksa. Enamik seltsi liikmeid on naised vanuses 19–32. Koos korraldavad eestlased ühisüritusi – käivad üksteisel külas, valmistavad Türgi toite ja jagavad kogemusi.
