Turistide linnamüür Paksust Margaretast Pika Jala tornini
Strateegilise asendi, kõrguse, laskeulatuse ja varajase ehitusaja poolest oli Stoltingi torn esimene sadama kaitsetorn. Hiljem, 1340. – 55. aastal ehitati sinna kõrvale veelgi kõrgem Suur-Rannavärava väravatorn.
Kindlasti juba 1374. aastal, praeguse trammipeatuse kandis, oli Sadama torn, mille kohta viimased teated pärinevad 16. sajandist. Esimese rannakaitsetornina oli Stoltingi torn ilmselt osa Margrete müürist.
Saun peaaegu hävitas Stoltingi torni. Alates 1960-te aastate lõpust pidas kataloogi- ja perfokaarte tootev eksperimentaal-kombinaat Bit Stoltingi tornis klubiruume. Nõukogude ajal oli peeneks asjaks asutuse puhkeruumide juurde saun ehitada, nii ka Stolting torni alumisel korrusel.
1999. aastani arvati, et linnamüür on ehitatud tugeva paelava peale. Alates 1998. aastast on Heino Uuetalu inseneribüroo Tallinna muinsuskaitseameti tellimusel linnamüüri põhjaliku tehnilise ülevaatusega tegelenud. Leiti, et osa Paksu Margareta ja Stoltingi torni all olevast müürist on ehitatud liivakivile.
Nii osutus Stoltingi saun Biti suurimaks eksperimendiks, mille Heino Uuetalu võttis 1999. aasta novembri eksperthinnangus kokku järgmiste sõnadega: “Torni alune liivakivi on murenenud ja välja uhutud ligi 1/3 ulatuses torni perimeetrist. Väljauhte kõrgus ulatub kohati kuni 1,0 meetrini. Liivakivi murenemine ja välja uhtumine on toimunud pikaajaliselt ca 20 aasta jooksul fekaalvete või veetorustiku lekke tõttu. [ ] Stoltingi torni aluse mittekindlustamisel võivad toimuda suureulatuslikud vajumised, millele järgneb torni häving.”
Torn, mis elas üle vallutajad Ivan Julmast Stalinini, sai peaaegu minema uhutud Bitlaste pealepissimisest ja leiliviskamisest. Pinnase olukorda halvendas müüri vundamenti katva pinnase äravõtmine püssirohukeldri tagant, mis majutab turvafirmat FEB. Nii hakkasid ka vihm ja tuul liivakivi ära kandma. Et seda vältida, tuli pinnas uuesti peale tõsta ja taimestikuga katta.
Õpikute kirjastus Avita erastas Biti 1997. aastal. Kuigi sauna keelas muinsuskaitse rangelt ära, saavad huvilised kokkulepitud ajal torni vaatamas käia. Kirjastus korraldab ka ekskursioone, kus tutvustatakse õpikute valmimist. Tuleb ainult kannatlikult uksekella lasta, sest valvur istub kuskil ülemisel korrusel, Stoltingi tornis vist.
Paks Margareta sai nime ilmselt madrustelt. Stoltingi torni kõrval Pikal tänaval seisnud Suur-Rannavärav koosnes 14. saj ainult ühest väravast. Värava ette hakati varsti ehitama sadama ja selle värava kaitse eesliini ehk zwingerit. 15. saj teisel poolel ehitati 39 meetrit peaväravast eemale uus eesvärav. Selle nurkades olid saledad külgtornid, värava ees oli madal kraav, millest läks üle tõstesild.
Suurtükitorn Paks Margareeta rajati 1510 - 18. aastal. Algselt kutsuti seda ümmarguseks torniks, siis Uueks torniks Roosiaias, alates 17. sajandist kandus sellele Roosikrantsi nimetus Toompea vallivärava samanimelise suurtükitorni järgi, mis Rootsi bastioni muldkehasse maeti. Arvatakse, et Paksuks Margaretaks ristisid torni madrustest naljahambad alles 19. sajandi teisel poolel.
Paksu Margareta ehitamise ajal rekonstrueeriti peaväravatorn, lammutati vana eesvärav, mille asemele tuli kolmekorruseline eesväravahoone laia tuudorkaarse portaaliga. Sellel olid tugevad palkriiviga uksed ja peidetud langevõre. Teisel korrusel olid tõstepöör ja vastukaalud, kolmandal korrusel plokiseadme ja meeskonnaruum.
Ühel pool eesväravat on väike külgtorn, teisel pool Paks Margareeta. Seda ja Stoltingi torni ühendas zwingeri idamüür. Selle allosas olid suurtükikambrid, ülaosas varikatusega kaitsekäik.
Kokku oli Suur-Rannavärava kompleksis 32 laskeava suurtükkidele ja 124 käsitulirelvadele. Selle ettevõtmise ehitusmeister oli Gerdt Koningk, kes ise ka väraval oleva dolokivist vapitahvli nikerdas.
Algul kommunistid, pärast muuseum. Pärast Liivi sõda, 17. sajandi alguses rajati vallivärav. See oli ridamisi kolmas ja ajalooliselt neljas eesvärav. Peavärav põles 1757. aastal, 1782. aastal varises ja lammutati. 1870. aastal lammutati värava ees olev sild, seejärel ka vallivärav. Paksust Margaretast sai sõjamoonaladu, 1830. aastal avati seal vangla. 1877. aastal ehitati ümber kasarmuks.
Nüüd on Paksust Margaretast saanud turistide lemmik ja esimene tervitaja, niivõrd kui ta Põhjaväila lambipostide ja liiklusmärkide vahelt välja paistab. Eelkõige on torn tuntud kui meremuuseum. Muuseumi esimene asukoht oli 1935. aastal sadamahoones, kuni see Suur-Rannavärava väravahoonesse paigutati.
Torni ümmarguse hoovi ehitasid kinni Moskva olümpia-mängudeks poola restauraatorid, 1978. aastani kasvasid seal puud. Enne viimast sõda jalutasid samas hoovis kõik 34 pokri pandud Eesti komparteilast. Nüüd kõnnivad näitusesaali avaras õhuruumis rohkete laevamudelite ja teiste mereeksponaatide vahel muuseumikülalised. Vana mereasutusena on Paksust Margaretast saanud Eesti allvee-arheoloogia keskus.
Vaade avatud esmaspäeviti ja neljapäeviti. Siit algab Tallinna postkaartide lemmikmotiiv: Tornide väljak Grusbeke-taguse, Eppingi, Plate ja Köismäe tornidega. Järgmine, pealik Herman van der Lippe järgi nimetatud Lippe sadultorn, lammutati 19. sajandi alguses. Järgnevatele Loewenschede, Nunnadetagusele, Kuldjala, Sauna- ja Nunnatornile avaneb enneolematu vaade Kesklinna arhitekti kabinetiseina hiljuti sisseraiutud aknast.
Linnakodanikud saaksid seda vaadet ametlikel vastuvõtuaegadel piiluda esmaspäeviti pärast lõunat ja neljapäeviti enne lõunat.
Torni ehitati nagu torti. Linnamüüri korrastamiseks Stoltingi tornist Köismäe tornini, nagu ka mujal, on Tallinna muinsuskaitseamet viimastel aastatel miljoneid kroone kulutanud. H. Uuetalu inseneribüroo tegemistest oli juba enne juttu. Grusbeke-tagusest Köismäe tornini tegutseb ehitus- ja projekteerimisfirma Restor.
Linnamüürituristidele tehakse suur vastutulek: tornide vanad, Laboratooriumi tänava poolsed uksed tehakse lahti, kus võimalik, ühendatakse omavahel korrused. Eppingi ja Plate torni pannakse WC-d.
Algselt pääses tornide kaitsekorrustele ainult teisele korrusele viivate treppide ja müürikäikude kaudu. Esimestel korrustel olid laod, sageli püssirohulaod. Kaitsekorrused olid varustatud danskerite ehk tualettruumide ja kaminatega. Tornid ja neid ühendavad müürid ehitati järkude kaupa. Selle tulemusena on igaüks neist keeruka struktuuriga kordumatu ehitis, tõeline maiuspala keskajahuvilisele.
Herbert Johansen proovis torni kõpitseda. Grusbeke-tagune torn on veel üks, mille kallal kuulus arhitekt kätt on proovinud. 1935 – 36. aastal, kui torni tipp oli täiesti hävinud, mõtles Herbert Johansen joonestuslaua taga välja selle platvormkorruse. See on kavandatud niivõrd suvaliselt, et ei lähe kokku isegi alumiste müüridega. Järgnevale linnamüüri osale ladus Johansen peale klombitud paekividest kihid juhuslike kõrgusteni.
Eppingi torn. Eppingi torn, hiljem ka torn Püha Olavi pastoraadi taga, ehitati raehärra Tideman Eppinci juhtimisel. 19. sajandil krattis linnarahvas torni sisemuse kividest puhtaks. Praegu on torn tugevdatud ja jaotatud raudbetoon-vahelagedega korrusteks, loodetavasti ehitatakse peagi ka trepid valmis: siis saab inimesed sisse lasta.
Püssirohu “labor” nimetas Laboratooriumi tänava. Plate torni, esimese pealiku Herbord Plaete järgi, on nimetatud ka Söetorniks. Selle naabrusesse ehitati “laboratoorium”, kus püssirohtu valmistati. Püsiva nime andis püssirohutööstus Laboratooriumi tänavale.
Vahetult torni kõrvalt murti linnamüürist läbi Suurtüki tänavale. Sealt pääses suurtükihoovi, kus olid moonalaod ja peeti hobuseid. Suurtükihoovi kaitseks ehitati 15. sajandi lõpus kahe kivibastioniga kaitstud topeltmüür, mis ulatas Suur-Rannavärava eesväravast Nunna värava eesväravani. Topeltmüüri jäänused on praegu maa alla maetud. Suurtüki tänava läbimurret laiendati 19. sajandil.
Köismäe torn nimetati lähedal asunud köiepunumistöökodade järgi. Köismäe ja Kuldjala tornidele ehitati väliskülge eenduv puitrinnatis ehk urdaaĻ, kust sai jälgida, ega vaenlane müüri jalamil maa-alust käiku linna pääsemiseks või müüri lõhkumiseks ei ehita. Köismäe torn on ruumikas, selle kordategemisel oleks seal võimalik korraldada Linnateatri üritusi piiratud inimhulkadele.
Loewenschede tornis 16. sajandi haltuura. Loewenschede torn sai nime pealik Winent Louenschede järgi. Hiljem kutsuti seda ka Suureks torniks. Kurioosne on torni kolmas korrus, mis 16. saj lõpus tellisvõlviga kaeti. Töö tehti nii viletsalt, et võlvi puidust raketisi ei juletud ära võtta. Üle 400 aasta vanune raketis hoiab seda võlvi üleval praegugi.
Paar sajandit erakätes olnud torn on Eesti arhitektuuriajaloo oluline tegevuspaik. Nõukogude ajal tühjendati torn ja sellega külgnev maja elanikest ning sinna paigutati Kultuurimälestiste Riiklik Projekteerimisinstituut ehk KRPI.
Torniruumides pakuti varju arhitektuurimuuseumi fondidele, millest osa on seal veel praegugi. Loewenschede tornis asub arhitektibüroo R-Projekt, mis on tuntud restaureerimisprojektide järgi. Ajalootundliku firmana on büroo torni korrastamiseks palju ära teinud.
Seal elab ka linnamüüri matroon Tiina Mägi, kellel on ligipääs torni alumistele ruumidele. R-Projekti kogemus näitab, et ajaloolised põnevad ja selle võrra ka raskemini renoveeritavad ruumid on sobiv keskkond loomingulisele tegevusele. Tiina Mägi tegevus näitab kuivõrd tänuväärne töö on turismi korraldamine vanalinnas.
Nunnakloostri müür liideti linnamüüriga hiljem. Järgneb Mihkli nunnakloostri müür, mis liideti linnamüüriga alles 14. sajandil. Peaaegu kõik tornid olid konsoolsed sadultornid. Ainult Kuldjala tornil oli maapealne korrus moonalaoks. Kui linnavaht soovis nunnadele külla minna, pidi ta müürikäigust kaelamurdva hüppe sooritama.
Praegu hoiab seda müüri elus Tiina Mägi Kodulinna majas samas müüri külje all. Tänu Kodulinna majale tutvustatakse linnamüüri rahvale, müürikäikudes on korraldatud isegi vabatahtlikest valve. Loodetavasti kasvab sellest kaua aega kestnud algatusest turismiteenus, mis avab inimestele kogu Tallinna vanalinna.
Nunnadetagune sadultorn, mida kutsuti ka ärkeltorniks nunnade taga, jäi 19. saj lagunema. Hiljem ehitati varisenud müürid jälle üles. Ilma maismaaühenduseta torni imbus elu sisse naaberelumaja ülemisest korrusest. Praegu saab torni läbi köögisahvri pugeda, kui pererahvas lahke on ja loa annab.
Kuldjala tornil on uhke nimi, ent algul kutsuti seda halva katusega torniks, hiljem ka moonatorniks. Kaarja välisseina räästa all on näha Kuldjala torni urdaaĻi paigaldusjoon.
Saunatorn sai nime kunagise nunnade sauna järgi. Selle lagunenud ülaosa lammutati 19. sajandi lõpul ja rekonstrueeriti Nunnatorni eeskujul. Saunatorni ja Nunnatorni vahele linnamüüri sisse raius Riia arhitekt ja muinsushuviline Wilhelm Neumann 19. sajandi lõpul Kloostri tänava teravatipulise värava, millest kahel pool paiknesid eraldi avad jalakäijate jaoks.
Nunnavärav lõhuti liikluse teelt. Nunnatorn on poolenisti sadultorn: kloostri pool torn maani ei ulatunud, väljaspool müüri asus esimesel korrusel laoruum, kus hiljem oli ka püssirohukelder ja viljaladu. 1958 – 60. aastal ehitati torni allossa raudbetoontrepp, mille kaudu pääseb Neumanni rekonstrueeritud puidust kaitsekäigule ja rinnatisega kloostrimüüri kompleksi.
Nunnade müürile pani punkti Nunnavärav Nunne tänaval. See lammutati seoses linna liiklusskeemi arendamiseg 1868. a. Nunnad olid selleks ajaks ammu läinud, väravahoone viimased asukad olid postipoisid.
15. ja 19. sajandil ehitati Nunnavärava ja Pika jala värava vahel kaks torni, millega viidi lõpule Toompea ja all-linna vaheline kaitsesüsteem. Saunataguse torni müürid on veel säilinud Nunne 9 hoone sees. Mida oli sellel tornil saunaga tegemist, ei tea. Sellest järgmist torni nimetati kirjades lihtsalt uueks torniks.
Pikale linnamüüriloole paneb kiire lõpu Pika jala väravatorn, mis kandis kaitsefunktsiooni viimati 1991. aasta augustisündmuste ajal. Siis suleti värava-ava suure graniitkuubiga, mis pidi ära hoidma Pihkva tankide võimaliku invasiooni Toompeale piki Pikka jalga.
Tankid torni ei rünnanud, küll põles see 1995. aasta jõulureedel tühjaks. Süttis kolimisvalmis büroohoone Rataskaevu 2, kust tuli kindlustorni levis. Seda sündmust tähistab torni tippu hiljem paigaldatud tuulelipukukk. Pika jala väravatornis elasid karikaturistid Edgar Valter ja Heinz Valk ning teised kuulsad kunstnikud.
