Tuttavad ja sõbrad: Striit ei olnud vägivaldne

 (13)

Natuke rohkem kui 2 nädalat tagasi hukkus pärast mõningast suhtlemist politseiga 4,3 promillises joobes punkar Striit. Surmatunnistusel on surma põhjusena kirjas maksarebend ja suur sisemine verejooks, mis ei saa arstide hinnangul tekkida liigjoomisest, vaid pigem peksmisest.

Politsei peadirektori asetäitja Jüri Kasesalu kinnitusel määrab kohtuekspertiis Striidi ehk kodanikunimega Sven Tarto surma täpse põhjuse ja aja alles paari nädala jooksul. Kas Striit võis surmavaks saanud politsei-poolse suhtumise esile kutsuda vägivaldse käitumisega või piisas selleks akna kinnitõmbamisest, kuhu sisseroniva politseiniku näpud vahele jäid? Allpool meenutused Streeti tundnud inimestelt.

Sven Haljand, Kroonika toimetaja: “Tean Striiti enam kui kümme aastat. Striidist on meelde jäänud tema muretu, erilise kõlaga kõvahäälne naer, mis sageli, ka siis kui ta kõvas pohmellis oli muretult üle tänavate kajas. Aastaid tagasi, kui ta Vokast Tallinnasse kolis üritas ta vist isegi midagi õppida, pisipedas vist. Kool polnud talle aga konti mööda, nagu ka tööl käimine. Tema suur semu oli nüüdseks kadunud Mätas, kellega nad koos viimase Magasini tänaval asuvas korteris pesitsesid. Mätas suhtus Striiti kui oma poega, tegi talle süüa, tõi õlut ja vahel kurjustas temaga nagu lapsega. Vägivaldne? Ta polnud absoluutselt vägivaldne, ma pole teda kordagi kedagi ründamas näinud. Ta võis vahel kellegi peale häält tõsta, aga rahunes kohe ning lasi oma naeru. Tal oli komme alati lonksu küsida ja suitsu nuiata, minu arust isegi siis kui tal endal olid need olemas, see oli talle lihtsalt kuidagi sisse jäänud. Mulle ei meenu praegu ühtegi konkreetset temaga seotud seika, aga ta oli nagu valvepunkar, kes igal üritusel kohal viibis olles end enne mõnusalt tongi tõmmanud. Ma eriti ei usu, et ta politseinikke takistada üritas ja nii rünnakuks põhjust andis, ta oli viimasel ajal tavaliselt üsna jõuetu ka vähemate promillidega, kui 4,3. Ta tõmbas end segi ja lihtsalt lämises vaikselt.”

Valner Valme, Postimehe kultuuritoimetaja: "Striit oli üks vähemvägivaldsemaid inimesi, keda ma tean, nii et arvan, et politseiga ta kaklema ei kippunud. Liiati on see 4,3 promillises joobes ka võimatu, sellises seisus püsib inimene vaevu püsti, hea kui ära ei sure. Ainus, milleks Striidi-sugune kena inimene nii ränga peatäiega võimeline olnuks: pobiseda mõne roppuse, mida meie politsei tõlgendab kallaletungina - teame nende mundris hinge hellust. Striit mulle mingi sõber otseselt polnud, aga ma tundsin teda kaksteist aastat ja olen temaga ka koos napsi võtnud: ta muutus lõbusaks, mitte kurjaks. Mõnikord ta küsis mult paari krooni ja kui mul oli, siis ma andsin. Viimati rääkisin Striidiga augustis, kui ta istus Viiralti ees ja jõi õlut, võtsin talt lonksu, andsin talle oma telefoninumbri ja läksin edasi. Nimetas mind hipiks, sest mu püksid laienesid alt pisut. Kunagi elas Striit Mätta pool, siis ma käisin neil ikka vahel külas. Siis, kui Mätas auto alla jäi, elas Striit vist mõnda aega Mätta pool edasi. Millalgi kolisin ise sinna lähedale elama, Mätta majal on aknad laudadega kinni löödud, sealt möödudes mõtlesin, et kas Striit elab nende laudade taga pimedas edasi. Kindlasti on neil seal nüüd kahekesi lõbus kummitada, ei usu, et nad oma praeguselgi levelil asju väga süngelt võtaksid, kuigi põhjust oleks."

Arvi Tapver, EPL Online ajakirjanik: “Ega ta vägivaldne olnud tõesti, vähemalt mina teda kedagi löömas ei näinud või sellest isegi rääkimas. Mäletan Striiti 1996. aasta vanalinna päevadest, oli suuremat sorti viinajoomine, kus osalesid teiste seas näiteks Valika ketihoidjad. Striit ja teised punkarid müüsid neile aeg-ajalt odavalt käekelli ja muud sellist. Hiljem mängis ta trumme bändis Deliirium Brothers, mille patrooniks oli Villu Tamme. Tavaliselt polnud Striitil kunagi raha, aga korra või kaks näiteks juhtus selline ime, et Striit tuli vastu ja pakkus õlut või longerot. Aastaid hiljem ei uskunud seda juttu keegi. Korra või kaks hankis keegi keskeas naisterahvas talle heast südamest töökoha, aga Steeti karjäär jäi milleg pärast lühikeseks. Vennaskonna trummar Rainis Kingu näiteks olla näinud miski ärikooli lõpupilte, kus Striitil oli ülikond seljas. Sellest võiks justkui järeldada, et ta oli haridust saanud, aga kindlad andmed puuduvad. Mõnda aega elas Striit Vennaskonna lõõtsamängija Mätase elik Ülari Olliku pool. Striit lubas elulõpuni punkida ja pidas lubadust.”

Loe veel

Claude Kaasik, Aktivisti marketingijuht: "Tegemist oli äärmisel mittevägivaldse inimesega. Striit vabastati isegi sõjaväes poksitrennist, kuna ta lihtsalt keeldus poksimast põhjendusega, et ta ei taha inimest lüüa. Siis oli ta umbes 175cm pikkune õbluke tegelane, nagu kondiklibu, kaalus vast 55-60 kg ning ei suutnud kärbselegi liiga teha. 4-promillise joobega oli hea, kui ta jalul püsis, mingist politsei ründamisest on nagu naljakas rääkida.”

Villu Tamme, punkarmuusik: “Striit oli väga rõõmsameelne inimene, kel oli nakatav naer. Sõbralik, vägivaldsena ma teda ei ole näinud. Purjus peaga ehk laamendas küll, aga ei midagi hullu. Tina pani ehk liiga palju.”

Marko Mumm, EPL fotograaf: “Mingi sõber ta mulle ei olnud, kuid mäletan teda alati sõbralikuna. Vägivaldne? Ei, ma ei näinud teda kunagi kaklemas. Pole sellest ka kuulnud.”

Tõnu Trubetsky, punkarite vaimne isa SL Õhtulehes: "Striit ei õppinud ega töötanud. Ta oli ekstravagantne inimene ja ta oli lihtsalt minu sõber. Originaalsust taga ajav. Striidil puudus punkarile kohane harjassoeng, sõprade meelest riietus ta maitsekalt. Ta oli seikleja, küllap sellest see nimi ehk.”

margus2001 (margus2001@mega.ee), kommentar EPL Onlines: "Sven oli mu ammune hea tuttav ja niipalju kui mina teda tundsin oli ta rahulik ja kultuurne inimene. Tundsin teda rohkem kui 10 aastat. Ei ole teda kunagi näinud,et ta oleks kellegiga ülbitsenud või vägivalletsenud. Ta tegi mõnikord asju mis jäävad paljudele arusaamatuks nagu enamus punkareid.Ma muidugi ei poolda seda et inimene ennast täis joob ja korda rikub, kuid selle pärast surnuks peksta ei ole vaja.Ma ei taha uskuda et ta tüli noris või veel midagi sellist tegi. Ma ei tea mis juhtus sellel päeval, aga tema iseloomu kirjeldan ma üldiselt. Muidugi ta oli umbjoobes,aga sellegi poolest pole õigust inimest surnuks peksta! Isegi kui see kõik on õigus, siis sellegi poolest ei ole kellegil õigust inimest peksta, veel vähem politseil. Elavad nad ju meie arvelt st. maksumaksja raha eest. Parem oleks kui nad tõelisi kurjategijaid püüaks - neid on terve Tallinn täis."

Striidi Noor tuttav, kommentar EPL Onlines: "Striiti teadsin ma kyll suht lyhikest aega, kuid ma julgen v2ita, et v2givaldne inimene ta kindlasti polnud."

Askur Alas

Arvi Tapver


Lugu Eesti Ekspressis:

Mihkel Kärmas: Suri pärast kohtumist politseiga

Politseinikud panid kahel noormehel nende omas kodus käed raudu ja peksid nii, et üks neist hiljem haiglas suri.

Möödunud nädala kolmapäeval kogunes Ida-Virumaale Voka lähedal asuvale Pühajõe kalmistule mõnikümmend inimest, et matta oktoobris 29. sünnipäeva tähistama pidanud Sven Tartot. Ainus kõneleja oli Allan R. (27). Tema tundis Sveni 12 aastat ning oli temaga ka viimastel elutundidel.

Juba kaks nädalat pole Allan kodus elanud. Ta kardab semu tapjate kättemaksu. Need, kelle tõttu ta tänaval närviliselt üle õla piilub, on mehed sinises mundris - Tallinna Lõuna Politsei töötajad.

Politsei tõmbas relva

Noore mehe surmani viinud sündmused algasid olmetülist majaperenaise ESSi turvamehest eksabikaasaga kaks nädalat tagasi.

Telefonikõne politseile tegid naabrid. "Me ehmatasime ära, kui nad tulid," tunnistab Allan. "Arvasime, et tulevad mingid ESSi tüübid ja taovad meid sisse." Noormehed, kes polevat aru saanud, et tegu on politseinikega, keerasid maki vaikseks ja lukustasid end majja.

Kui ukse taga kolistajad ei lahkunud, läks Allan aknale. "Tule siia!" kordab noormees esimesi sõnu, mida ta kuulis. Ei mingit enese tutvustust ega seletusi, mida täpselt soovitakse. "Järsku ühel ilusal hetkel hüppas vene keelt rääkiv politseinik aknale, nagu tahaks sisse tungida. Mina lükkasin reflektoorselt akna kinni ja tema näpud jäid sinna vahele. Seepeale tõmbas teine mees relva, sihtis mind ja käsutas - aknast eemale!" kirjeldab Allan tuliseks muutunud olukorda.

Käed raudu ja nuuti!

Hetkega olid mõlemad mundrimehed toas. "Nii nagu venelane sees oli, sain kohe - litaki! - vastu hambaid ja lendasin pikali," pressib Allan läbi arstide poolt kokku traageldatud hammaste. "Siis hakkas tulema rusikate-jalgadega."

Edasi väänati Allani käed selja taha raudu ja peks läks edasi. Veel kaks nädalat hiljem on mehe randmetel raudade jäljed selgelt näha. Allani sõnul oli agaram peksja just venekeelne politseinik.

"Ärkasin patrullauto tagaistmel. Nägin, kuidas Sven oli maja ees käeraudus ja kuidas vene ment lõi teda kõhtu." Allani ja naabrite kinnitusel kostis pekstava Sveni oigeid ja palumist kaugele. Tema sõnul oli selleks ajaks kohale jõudnud ka teine patrullauto, kes ei sekkunud vägivallatsemisse kuidagi. "Sven viidi patrullauto kongi nii, et üks politseinik võttis jalust ja teine õlgadest," vahendab Allan. Ta väidab koguni, et nägi oma kaaslast hiljem lamamas maas Lõuna Politsei ukse ees ümbritsetuna politseinikest, kuni kiirabi tuli ja ta tilgutite ning hapnikumaski alla pani ning minema viis.

Politsei: erilisi vägivallatunnusmärke polnud

Politsei keeldub Pärja tänaval käinud patrullpolitseinike nimesid avaldamast. Kinnitatakse vaid, et pretensioone vägivalla osas pole neile meestele varem esitatud.

"Meie ei tuvastanud, et oleks kasutatud rohkem jõudu kui vaja," nendib politsei pressiesindaja Indrek Raudjalg. "Nad olid seal kõvasti napsutanud ja hakkasid vastu, misjärel kasutati erivahendeid. Nad viidi arestimajja, kus üks kokku kukkus ja hiljem ära suri. Arstid ütlevad, et mingeid erilisi vägivalla tunnusmärke neil polnud."

Surmatunnistus, mis on Sven Tarto vanemate käes, kinnitab mustvalgel, et surma põhjustasid siiski maksarebend ja suur sisemine verejooks, mis ei saa kuidagi tekkida liigjoomisest.

Politseipeadirektori asetäitja Jüri Kasesalu kinnitusel määrab kohtuekspertiis Sven Tarto surma täpse põhjuse ja aja alles kahe nädala jooksul. Surmale võis Kasesalu arvates kaasa aidata kadunukese ülitugev joove - koguni 4,3 promilli.

Allani enda veres tuvastas ekspertiis 2,7 promilli. Sõbra surmast kuulis ta samal õhtul arestikambris. Allani juriidiline nõustaja Harry Mäkker juhib tähelepanu, et ülekuulamistel ei loetud ette tema õigusi ega lubatud juurde advokaati. Samuti ei saanud läbipekstud noormees politseilt mingit arstiabi. "Isegi vatitupsu mitte, et verd pühkida!" rõhutab Mäkker. "Kõik, kes talle erinevaid ekspertiise tegid, olid ju arstid. Nad oleks pidanud sekkuma."

Allan istus arestimajas murtud lõuaga üle 24 tunni ja vabanes 22. augustil kell kolm pärastlõunal. Kaasa pandi talle "arve peksmise eest", nagu seda nimetab tema nõustaja Mäkker. Allanile koostati haldusõigusrikkumise protokoll ja talle tehti 106kroonine rahatrahv, selle eest, et ta "tuigerdas avalikus kohas joobunud olekus, millega solvas inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet".

Kurioosse protokolli koostas vaneminspektor Sergei Muhhin, kes on kuulsaks saanud oma paarimehe Brjakiniga koos tehtud liiklusavariide poolest.

Sööb läbi kõrre

Arsti juurde läks Allan alles neli päeva pärast peksmist. Kiirabihaigla röntgenis tuvastati tal alalõualuu murd. Allani sõnul tekkisid tal pähe saadud löökide tagajärjel kerged koordinatsiooni- ja mäluhäired.

Praegu Allani huve esindav Harry Mäkker arvab, et politsei suhtes saab algatada kolm kriminaalasja: Sveni surma põhjustamise, talle abi mitte osutamise ja Allani peksmise eest. Möödunud reedel, kaks päeva pärast sõbra matuseid, kirjutas kriminaalkorras karistamata Allan oma peksmise kohta avalduse Tallinna Prokuratuurile ning Politseiameti sisekontrolli osakonnale. "Sisekontrollis soovitas uurija Rein Kuusk mul minna Lõuna Politseisse ja imestas väga, miks ma sinna minna ei soovi. Ei, aitäh, ühe korra juba sain peksa," kahtleb Allan politseinike innukuses lugu uurida.

Sveni elukaaslane Anne (22) kinnitab, et kui ta selle nädala alguses poisi vanematega prokuratuuri läks, et surma kohta avaldus sisse anda, kirjutati üles ainult nende nimed ja telefoninumbrid ning lubati hiljem ühendust võtta. "Vanemad tahavad oma poja mõrtsukale ükskord näkku vaadata," lausub Anne.

"Üks advokaat, kellele ma oma loo rääkisin, ütles, et ainus, mis ta selle eest saada võib, on kuul," ütleb Allan närviliselt.

Politseipeadirektori asetäitja Jüri Kasesalu kinnitusel on ammendavaid kommentaare anda vara, sest juhtumit uuritakse igakülgselt. Muide, politsei omalt poolt on algatanud kriminaalasja Allani suhtes politseinike ründamise tõttu.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare