Tuumajaamade ajastu murdepunkt – kes neid suudaks peatada
Inimkond ei õpi. Ikka ja jälle tuleb mõnes tuumajaamas ette tõsisem rike või õnnetus, mida suudetakse vaid hädavaevu tõrjuda. Ikka ja jälle kinnitatakse aga, et tuumaenergia on ohutu. Et mõni uuem ja eksperimentaalsem reaktor olevat juba iga ohu eest kaitstud ja kõikidest mineviku vigadest olevat õpitud. Kuid kas ikka on?
Maailmas on käputäis riike, eesotsas Prantsusmaaga, mis eelistavad eelisarendada just tuumaenergiat. On ka piiratud hulk riike, mis on täielikult välistanud tuumajaamade ehitamise. Hiina otsustab ennast maailma suurjõuks tõsta just tuumajaamade abil, USA ei ole aga juba aastaid ühegi uue tuumajaama ehitust alustanud ja peagi seisab olukorra ees, kus vanad tuleb kas sulgeda või riskida tõsiste katastroofidega.
Pärast Tšernobõli katastroofi on üha raskem saada avalikkuse toetust uute tuumajaamade rajamisele. Ja nii on enamik valitsusi asunud pigem pikendama tuumajaamade töös hoidmist üle algul kavandatud normide. On hulk riike Euroopas, mis on tuumaenergiast loobumist edasi lükanud (Rootsi, Belgia, Saksamaa) ja on Venemaa, kes on paraja hilinemisega asunud oma tuumajaamu uute vastu vahetama.
Venelased teevad teistelegi
Mõni Ida-Euroopa riik laseb ikka veel venelastel omale uusi tuumajaamu ehitada (Bulgaaria ja Slovakkia). Rumeenia ja Ungari näevad kõvasti vaeva, et oma lagunevate torustikega tuumajaamu võimalikult kaua töös hoida. Sloveenial ja Horvaatial on aga ühine tuumajaam, mis peaks lõpetama töö 2023. aastaks. Mis siis saab, on seni teadmata.
Vaid Leedu oli Brüsseli survel sunnitud Ignalina tuumajaama kinni panema. Poola ja kolm Balti riiki on otsustanud ehitada Leedusse uue tuumajaama, paraku on Moskva pakkumas kõrvale tuumajaama Kaliningradis, mis tõmbas paljudelt rahastamisplaanidelt jalad alt.
Kahtlematult on uuemad tuumajaamad ohutumad kui need, mis juba 30–40 aastat töös olnud. Maailma Tuumaassotsiatsiooni internetileheküljel kinnitatakse, et kolmanda ja neljanda põlvkonna tuumareaktorid on odavamad, säästlikumad ja turvalisemad kui senised teise põlvkonna omad. Täielikku purunemiskindlust pole aga nendegi puhul võimalik garanteerida. Jaapanis valmis esimene kolmanda põlvkonna reaktor 1996. aastal. Neljandast põlvkonnast räägitakse siiani vaid paberil.
Fukushimas paiknevad teise põlvkonna keevveereaktorid, sellist tüüpi reaktor plahvatas ka 1986. aastal Tšernobõlis. Praegu ehitamisel olevates uutes tuumajaamades neid enam ei kavandata. Hiinas ehitatavad uued reaktorid on enamikus surveveereaktorid, nende hulka kuuluvad paraku ka kurikuulsad Three Mile Islandi reaktorid, mille avarii 1979. aastal tõi tuumajaamade kriisi USA-s.
Indias, Argentinas ja Kanadas ehitatakse praegu surveraskeveereaktoreid ja Indias ühte kiirreaktorit, mis kõik kuuluvad senise liigituse järgi teise põlvkonna tuumareaktorite hulka. Jaapanis ja Taiwanis ehitatakse aga kolmanda põlvkonna keevveereaktoreid. Esimese põlvkonna Magnox-reaktoreid leidub veel vaid Suurbritannias Oldburys ja Wylfas, nende lõplik sulgemine on kavandatud aastaiks 2011 ja 2012, samal ajal kui riik kavandab uute tuumajaamade ehitamist.
Vananenud tehnikaga hiilgavad ennekõike Venemaa ja Ukraina tuumajaamad. Nende sulgemist on tulnud järjest edasi lükata, sest uute tuumareaktorite ehitamiseks napib raha. Mõni aasta tagasi oli Kurtšatovi instituut Moskvas uhke, et neil on 60 aastat töötanud tuumareaktor. Vladimir Putini ajal otsustati Venemaal lõpuks käivitada tuumajaamade uuendamise programm, praegu ehitatakse kaheksat uut tuumajaama, paraku enamik neist on mõeldud vaid asendama vanu, lõplikult maha kantavaid reaktoreid.
Eesti naabruses asuv Lenin-gradi tuumajaam Sosnovõi Boris on näinud ridamisi intsidente, kusjuures 1975. aasta avarii oli võrreldav praeguse Fukushima kütusevarraste sulamisega. Kuigi atmosfääri olevat lekkinud kõrgaktiivseid radionukleiide, vaikiti see intsident lihtsalt maha. Ka 1992. aastal lekkis Sosnovõi Bor radioaktiivseid gaasi atmosfääri. Kaks vanimat reaktorit kavatsetakse sulgeda 2018 ja 2020, lubatud uued reaktorid ootavad veel oma aega, praegu üritatakse vaid vananevaid seadmeid moderniseerida. 2005. aastal oli Sosnovõi Boris tulekahju, 2009. aasta augustis lekkisid aga sealsed jahutusvee torud.
Soomes tähendas Tšernobõli katastroof uute tuumajaamade ehitamise peatamist, kuid 2002. aastal leidis parlament olevat võimaliku oma otsust kummutada. Loviisas asub kaks VVER-440 tüüpi surveveereaktorit, Olkiluotos aga kaks keevveereaktorit. Olkiluotos peaks 2012. aastaks valmima veel viies, sedapuhku kolmanda põlvkonna surveveereaktor.
Rootsis töötab Ringhalsis neli, Forsmarkis ja Oskarshamnis kummaski kolm tuumareaktorit, enamikus teise põlvkonna keevveereaktorid. Riik oli juba 2010. aastaks tuumaenergiast loobumas, kuid valitsus otsustas 2009. aastal siiski, et tuumaenergia peab edasi kestma. Uusi tuumajaamu ometi ehitamisel ei ole ja vanades on ridamisi ilmnenud väiksemaid tõrkeid.
Belgia otsustas 2003. aastal roheliste eestvedamisel samuti, et tuumaenergiast tuleb loobuda. Paraku on riik 54 protsendi ulatuses sõltuv seitsme jaama antavast tuumaenergiast, ning 2009. aastal otsustati sealsete vanimate reaktorite eluiga pikendada aastani 2025.
Saksamaa ehmatas tõsiselt 1986. aasta Tšernobõli katastroofist ja otsustas tuumaenergiast kümne aastaga loobuda. 1990. aastal pandi kõik N Liidu kavandatud tuumajaamad Ida-Saksamaal liiga ohtlikena kinni. 1998. alustati tuumajaamade järkjärgulist sulgemist ka Lääne-Saksamaal. Angela Merkel asus aga 2005. aastast alates otsima võimalusi tuumajaamade kauem töös hoidmiseks. Nüüd tuli Fukushima kriis, Merkel on lau-sa sunnitud vanimate reaktorite turvalisust üle kontrollima.
Naaberriik Prantsusmaa näeb aga tuumaenergias lausa oma kunagise hiilguse tagasitulekut. Riigi energiatoodangust kolmveerand tuleb tuumajaamadest ja riik ka ekspordib seda. Kuid probleemidest pole ka Prantsusmaa vaba. Tõsisemaid intsidente on suudetud õigeaegse reageerimisega vältida, kuid 2008. aastal sattus Tricastinis loodusse 75 kilogrammi uraani, reostades ka lähima jõe.
Tuumaenergia teeb praegu tõelist võidukäiku Aasias, eriti Hiinas, mis üritab kiirendatud korras tööstuslikuks suurjõuks tõusta, paraku ohutust ja loodushoidu teisejärguliseks jättes. Tänavu peaks valmima üks surveveereaktor, 2012. aastal kolm, 2013. aastal seitse, 2014. aastal kümme ja 2015. aastal veel kümme uut tuumajaama. Ja sama tempo peaks edaspidigi jätkuma. Lõuna-Koreas peaks 2016. aastaks valmima seitse uut reaktorit, Taiwanil on ehitamisel kaks, Indial neli uut, Pakistanis üks uus reaktor. Samal ajal reageeris lääs ülimalt allergiliselt sellesse, et Iraan avas oma esimese tuumajaama.
Ohte alahinnati
Jaapanis oli tuumaenergial seni täiesti vaieldamatu positsioon energiaandjana, nüüd on riik aga sunnitud tõsiselt järele mõtlema. Terve riik on paanikas, et Fukushima tuumajaama reaktorid ähvardavad riiki juba tõsise katastroofiga.
Fukushima praegune tuumaõnnetus on selge tagajärg sellest, et aastakümneid on Jaapanis tuumaintsidentide ohtlikkust alahinnatud. Viimasel 15 aastal on riigis toimunud seitse tõsisemat tuumaintsidenti, kuid ometi on arvatud, et probleemidest on võimalik üle saada tavapäraste hooldustöödega.
Jaapanist veelgi raskema küsimuse ees on USA. Kuigi nende sõltuvus tuumaenergiast pole veel kaugeltki võrreldav Jaapaniga, pole seal juba 1977. aastast alates ühegi tuumajaama ehitamist alustatud. Esmalt arvati, et maagaasiga elektrit toota on odavam, siis tuli Three Mile Islandi ja seitse aastat hiljem veel Tšernobõli tuumakatastroof. Ja kuigi taotlusi uute tuumajaamade ehitamiseks on esitatud mitmeid, sunnib Fukushima avarii jälle plaane üle vaatama. Ja paraku tuleb hakata vananenud reaktoreid maha kandma.USA on küll riik, kus asub neljandik tuumajaamu maailmas, kokku 104 töötavat reaktorit, kuid seal on ka täheldatud suurim hulk intsidente ja avariisid.
2012. aastal peaks lõpuks valmima Tennessees Watts Bari tuumareaktor, 39 aastat pärast sealsete tööde alustamist. Paraku on kohalikud keskkonnakaitsjad juba aastaid protestinud, et kuuekümnendatel planeeritud reaktor on juba valmides iganenud. Fukushima tuumaõnnetuse järel on tuumarenessanss USA-s veelgi vähem tõenäoline.
USA vanim tänini töötav tuumajaam Oyster Creekis New Jerseys on ehitatud 1965–1969, mullu teatati lõpuks, et jaam lõpetab tegevuse 2019. aastal. Veel 2009. aastal pikendati nende litsentsi 20 aasta võrra, mullu pidi aga jaama omanik tunnistama, et uute jahutustornide ehitamine käib üle jõu.
Enamik tuumajaamu asub mere ääres, sest reaktorite jahutamiseks eelistatakse kasutada vett. Jahutustornid vähendaks tuumajaama kasutegurit, mistõttu tuumajaam ei raatsi neid ehitada, ka ei tasu seni ära tuumakütuse korduskasutamine. Tuumaenergia ongi raiskav majandusharu. Tuumajaamades kasutatakse ära vaid paar protsenti tuumakütusest, ülejäänu läheb otse jäätmeteks, mis on inimestele ohtlikud vähemalt järgmised 10 000 aastat.
