Tuumareaktorid vajavad jahutust, katastroofis kannatanud soojust
„Nagu pühapäeval – autosid õieti polegi. Täna ma ei teeni suurt midagi,” ütles Reutersi korrespondendile Kazushi Arisawa, 62-aastane taksojuht, kes oli oodanud juba enam kui tunni ühe Tokyo büroohoone juures, kus ta tavaliselt leiab kliendi minutitega. Tõepoolest, kontoritöötajad ei tõtanud nagu tavaliselt lõunapausil sušit või nuudleid sööma, sest ettevõtted soovitasid inimestel pigem koju jääda.
„Täna on ka väga tuuline ja see paneb inimesed veelgi enam muretsema. Kiiritus,” lisas Arisawa. Võimude kinnitusel polnud radiatsiooni pärast eile põhjust muretseda, sest enam kui paarisaja kilomeetri kaugusel kiirgust lekitava Fukushima Daiichi tuumaelektrijaama kohal puhusid tuuled loodest ehk Vaiksele ookeanile, mitte aga 13 miljoni või lähialasid kaasates lausa 35 miljoni elanikuga hiigelmetropoli poole. Ka kõige kõrgem radiatsioonitase Tokyos, mis mõõdeti teisipäeval, ületas küll kolm korda tavapärase, kuid ei olnud ohuks inimestele.
Ent rahva muret see ju päri-selt ei leevenda, nagu ka mitte olukorra tõsidust tuumajaamas, kus ei suudeta maha jahutada kolme reaktorit, milles tuuma-reaktsioon küll kohe maavärina ajal peatus, ega neljandat reaktorit, milles on kasutatud tuumakütus jahutusvee alanedes kuivale jäänud.
Kopterid kutsuti tagasi
Fukushima Daiichi operaatorfirma TEPCO teatas eile, et prioriteediks on 3. reaktor, kus eile mõõdeti radiatsiooni seni kõige kõrgemal tasemel. Päästetöötajad toodi seepeale reaktori juurest eemale, et nad siis kiirgustaseme alanedes taas tagasi saata. 3. reaktorist tuleb aeg-ajalt valget auru, mis tekib ilmselt jahutamiseks kasutatavast veest. Jahutamisvee kohaletoimetamiseks püüti eile kasutada sõjakoptereid, kuid ettevõtmine jäi katki liialt kõrge radiatsioonitaseme tõttu.
Olukord ei olnud paranenud ka 4. reaktoris, kus puhkes umbes pooleks tunniks põleng. Päev varem toimus selles kasutatud kütusevarrastega reaktoris plahvatus, mille tagajärjel tekkis seda katvasse hoonesse kaks auku. Päästetöötajad kavatsevad rajada läbi tsunamilainega tulnud muda tee 4. reaktorini, et tuletõrje kergemini ligi pääseks.
TEPCO teatas ka, et pole kindel, mis toimub 2. reaktoris, kus rõhk äkitselt alanes. See võib viidata nii sellele, et jahutamisel on olnud edu, kui ka sellele, et tuumikkonteinerisse on tekkinud auk. Kyodo uudisteagentuuri teatel on kütusevardad 1. reaktoris 70 protsendi ja 2. reaktoris 33 protsendi ulatuses kahjustunud. Täit teadmist reaktorites toimuvast pole muidugi kellelgi ning asjad on arenenud edasi pärast nende ridade siin kirjapanekut.
Täit teadmist pole ka nendest vapratest meestest, kes reaktoreid jahutada üritavad. Ega tegelikult ole teada seegi, kas nende seas ehk naisigi on, sest TEPCO on hoidunud peaaegu igasuguse info andmisest. Firma on teatanud, et maavärinast saadik on surma saanud viis töötajat, mitmesugustel põhjustel viga saanuid on 22 ja kaks on kadunud. Radiatsioonitaseme tõustes teisipäeval evakueeris TEPCO 750 töötajat, kohale jäi siis 50. Eile teatas firma, et reaktorite jahutamisega on ametis 180 inimest.
Need nimetud päästetöötajad, kelle hulgas on peale TEPCO palgatute sõjaväelasi ja politseinikke, jätkasid oma vahetustega tööd ka siis, kui telejaamad katkestasid eile saated ja edastasid keiser Akihito pretsedenditu telepöördumise – esimese pärast reedest maavärinat, tsunamit ja järgnenud tuumaõnnetust. 77-aastane keiser ütles, et probleemid tuumareaktorites on ennustamatud ja et ta on sügavalt mures enneolematu ulatusega maavärina tagajärgede pärast.
„Ma tunnen suurt valu ränkraske olukorra pärast kannatada saanud piirkondades. Hukkunud ja kadunud inimeste arv suureneb päev-päevalt ja me ei ole suutnud teada saada, kui palju on ohvreid. Loodan, et võimalikult palju inimesi leitakse elusana,” ütles Akihito. „Loodan kogu südamest, et inimesed kohtlevad üksteist kaastundega ja saavad üle neist rasketest aegadest,” lisas ta, kutsudes katastroofi üle elanuid mitte kaotama lootust.
Päev-päevalt see lootus paraku siiski kustub. Hukkunute arv on 4000 inimese kandis, teadmata kadunud on enam kui 7000 ja need arvud pole ei täpsed ega lõplikud. Nii katastroofipiirkonnast kui ka suurima radiatsiooniohuga alalt on evakueeritud ligi pool miljonit inimest. Nullilähedase temperatuuriga ilmaoludes on umbes 850 000 majapidamist elektrita, veevarustus on katkenud 1,5 miljonil majapidamisel.
Eile jõudsid üheksamagnituudises maavärinas, eelkõige aga selle vallandatud tsunamis enim kannatada saanud kirdepiirkonda lumesajud, raskendades omakorda päästetöid ja elu neil vähestel, peamiselt vanematel paigale jäänud elanikel.
Sendai linna jõudnud Reutersi korrespondendi teatel jätkasid päästetöötajad ikka veel mõningase lootusega rusude läbiotsimist vett ja muda täis tühermaal, kus veel vähem kui nädal tagasi seisid majad ja elasid inimesed. Kuid nagu mujalgi tõmbasid nad välja surnukeha surnukeha järel, keerasid selle riide sisse ja asetasid ritta teiste kõrvale.
„Kehade tugev hais ja räpane merevesi teevad otsingud väga raskeks,” ütles Hiinast kohale jõudnud päästemeeskonna liige Yin Guanghui otsekoheselt. „Lained sööstsid korduvalt majade peale ja igaüks, kes rusude vahele kinni jäi, uppus ilma pikemata ja lootusetult.”
Oma töö teeb külm
Jaapani meedia teatel saadi aga rusudest elusana kätte inimesi veel enam kui kolm ööpäeva hiljem. Paraku on lumesadu kinnituseks sellele, et oma töö teeb ka külm ilm.
„Lumi on siin just vaibana maha tulnud. Nähtavus on vaevalt 40 meetrit,” teatas Punase Risti abitöötaja Patrick Fuller kohast, kus oli olnud Otsuchi kaluriküla. „Inimesed tegelevad ikka veel otsingutega, sõjavägi on kohal. Kuid päästeteenistus tõmbus tagasi, sest nad olid mures, et ei saa hiljem lumesaju tõttu enam oma baasi tagasi.”
Tsunamialal ellu jäänud kaotasid kõik, mis neil oli, ja nüüd napib neil seal toitu ja vett, pole elektrit ega kütetki paljudes neis merest kaugemal püsti jäänud hoonetes. Ja maa väriseb endiselt järeltõugetes, mõni lausa kuueni küündiva magnituudiga.
Inimesed seisid Sendais mõnekraadises külmas pikas järjekorras, saamaks veokiga toodud joogivett, mida anti kolm liitrit inimese kohta. Päästetöötajate sõnul on kõige suuremaks mureks vanemad inimesed, keda on varjupaikadesse kogunenutest enamik. Paljud neist istuvad traumeeritult lihtsalt kössis tekkidel ja ootavad, teadmata ise ka, mida just. „Kohe pärast maavärinat kästi mul evakueeruda nii kiiresti kui võimalik. Ma ei osanud midagi peale iseenda kaasa võtta,” rääkis hõbedapäine vanaproua Kiyoko Abe. Tema kõrval istus ta abikaasa, kes aina naeratas, aga pühkis siiski aeg-ajalt silmanurgast pisara.
