Ühe kõnetava kõne anatoomia

Vähe kõnesid on ühiskonda viimasel aastakümnel niivõrd puudutanud. Näitlejanna Mari-Liis Lill kõneles nii, et see puudutas üht- või teistpidi kõiki. Keda valusamalt, keda ärgitavalt, keda ärritavalt.

Teisipäeval, pärast loomeliitude pleenumil kõiki raputanud kõnega ülesastumist läks Mari-Liis Lill otse Draamateatrisse, kus kell 12 algas lasteetendus. Mari-Liis oli talle omaselt tagasihoidlik, aga kolleegide hinnangul rahul – ta sai palju kiitust, toetust ja imetlust. Üheskoos kaasnäitlejatega vaadati hiljem, kuidas Heinz Valk Mari-Liisi kiitis.

„Algimpulss tuli Mari-Liisilt,” selgitab kõne sündi pleenumi korraldanud Ott Karulin ja täpsustab: „Tegin talle ettepaneku  kõne pidada. Sisu ette ei öelnud. Otsisin inimesi, kellel on sotsiaalne närv, kuid kes pole avalikult väga sõna võtnud. See, mida ja millest rääkida, oli tema otsus. Asja mõte oli, et inimesed saaksid rääkida sellest, mis on neil südamel.”

Üllatas kolleegegi

Draamateatri näitleja Märt Avandi hinnangul võttis Mari-Liis Lillel oma kõne koostamine ilmselt palju nii aega kui läbimõtlemist, sest ükski hea kõne ei sünni üleöö. Samas ei saa Avandi enda sõnul öelda, et ta oleks oma kolleegi kõne tegemisel toetanud või talle nõu andnud. Ja seda sel lihtsal põhjusel, et Avandil polnud aimugi, et Mari-Liis üldse sõna võtab. „Aga Mari-Liisi mõttekaaslane olen jäägitult. Ülim imetlus ja kummardus talle. Teades küll ju Mari-Liisi kui tarka, intelligentset ja julget inimest, oli see minu jaoks ikkagi kuidagi ootamatu,” tunnistas Avandi.