Ühe mõisatalli lugu: kui loodus võtab tagasi selle, mis kunagi talle kuulus
Linnamäe mõisa sõiduhobuste tall ehitati eluruumideks ümber aastal 1941, kui mu vanavanaisa kolis oma perega sinna elama. Seal kasvas üles mu isa ning sealsetel heinamaadel veetsin ka mina kõik oma lapsepõlve suved. Eredaimad lapsepõlvemälestused on sellest, kuidas veel eelmise sajandi lõpus sai vikatiga vilja niidetud ning esimesed villid välja teenitud.
Heinategu käis samuti vanaviisi, niidetud hein läks rõukudesse kuivama ning sealt edasi hobuvankriga lakka. Laste töö oli loomulikult koorma otsas sõitmine ja heina kinni trampimine, preemiaks sai õhtul koogelmooglit ning värskete heinte vahel magada.
Pühapäeviti tehti sauna – ehtsat suitsusauna, kus ka talveks liha valmistati. Sealt tulles jäi alati suitsupeki lõhn külge ning väike majake on sellest nii läbi ilmbunud, et isegi nüüd pilte tehes oli magusat lõhna kaugele tunda.
Linnamäe mõisa tall aastal 1979. Foto pärineb Muinsuskaitseameti fotokogust.
Loomi oli loomulikult palju: hobused, lehmad, sead, kanad ja mesilased. Tegemist oli küllaga ning tollal oleksin hea meelega pigem metsas jooksnud, kui toimetanud. Praegu on aga helgemad mälestused vanade tööriistade avastamise ja pööningutel uudistamise kõrval ikka kärjemeest, lüpsisoojast piimast ning hiigelsuurest tammest, mis tundus igavene.
Taluelu hakkas vaikselt hääbuma, kui noorem põlvkond kasvas nii suureks, et igal suvel Linnamäel enam ei käinud, ning vanem generatsioon enam nii palju ei jaksanud. Aga ka 2009. aasta jaanuaris toimunud põleng ei suutnud sealset elu lõplikult välja suretada. Sõiduhobuste tallis olnud eluruumid küll hävisid, aga nende asemel leidis uue kasutuse garaaž, endine viljasalv.
Nüüdseks on mesilased lahkunud, vana tamm murdunud ning loodus võtab vaikselt tagasi selle, mis kunagi talle kuulus. Aga seinad püsivad. Õed Eha (91) ja Leida (86) tegutsevad põllul ja aias edasi, nagu midagi poleks muutunud.
