Ühe räpase äri skeem. Alaealiste orjastamine ja kupeldamine Tallinnas
Paari nädala eest kuulutati Harju maakohtus välja kohtuotsus, millega mõisteti süüdi 15-liikmeline kupeldajate jõuk, kõik võtsid oma süü omaks. Pundi ühed liidrid võtsid omaks ka tüdrukute orjastamise ja alaealiste prostitutsioonile kaasaaitamise. Nüüd on kohtuotsus jõustunud ning anname täpsema kirjelduse, kuidas maffia tunnustega kuritegelik organisatsioon tegutses otse Tallinna kesklinnas.
Vennad Gorbatšovid
Kohtuotsuses märgitakse pundi liidritena abielupaari Sergei ja Aleksandra Gorbatšovi, kes said ka kahekesi süüdistuse inimese orjastamises. Sergei vend Aleksandr Gorbatšov on kohtuotsuses märgitud üksnes kui autojuht. Eesti Päevalehega vestelnud, jõugu siseelu näinud inimeste sõnul oli jõugu liider siiski Sergei vend Aleksandr, kes tõmbas strateegilisi niite, ise samal ajal varju jäädes. Sergei õppis aastate eest ametit korterbordellis Schell autojuhina ja asutas siis oma bordelli. Koostöö teiste bordellidega aga jätkus, võimaldades nii kupeldajatele suurt haaret ja kontrolli.
Ema Valentina
Kolmas oluline tegelane kogu jõugu töö organiseerimises oli vendade ema Valentina Gorbatšova. Kohus mõistis ta süüdi alaealiste prostitutsioonile kaasaaitamises ja prostitutsiooni vahendamises. Valentina olevat öelnud, et tema sooviks on, et igal tema lapsel – nii mõlemal pojal kui ka minial – oleks oma bordell, sest siis saaks alles tõeliselt rikkaks.
„Kohutav,” on ainuke sõna, mida suudab Valentina iseloomustamiseks öelda üks tema vangistatud tüdruk, Eesti Päevalehega vestelnud Elina (nimi turvalisuse kaalutlustel muudetud). Elina oli üks kahest selles kohtuasjas tõendatud kannatanust.
Autojuhid-turvamehed-peksjad
N-ö turvamehed, kellega tüdrukud põhiliselt kokku puutusid ja kelle peamine ülesanne peale nende klientide juurde transportimise oli neid peksta ning n-ö korrale kutsuda. Nemad vaheldusid pidevalt. Kohtuotsuses on mainitud neist vaid käputäis. Osa neist elas samades korterites, kus tüdrukud, ja tüdrukud võisid ainult koos nendega korterist väljuda. Vahetevahel nad isegi magasid tüdrukutega samas voodis, sest ruumi oli vähe.
Dispetšerid
Enamasti naised, kes mingil hetkel on ka ise olnud prostituudid. Võtsid vastu kõnesid klientidelt ja n-ö saunameestelt.
Saunamehed
Igal bordellil on oma n-ö saunamehed. Need on hotellide ja välja üüritavate saunade kontaktisikud, kelle kaudu bordellid endale kliente saavad. Saunamees otsib oma klientidele seksuaalteenuste osutajaid. Et löögile pääseda, teevad bordellid endale nende seas reklaami – igaüks püüab midagi erilist pakkuda. Gorbatšovide bordelli eripakkumised olid odavamad hinnad (mis tähendas miinust sellest osast, mis tüdrukule jäi) ja alaealised tüdrukud. Iga teenuse osutamise pealt sai väga kopsaka osa just saunamees. Märkimisväärne on see, et saunamehed ei ole saanud süüdistust prostitutsiooni vahendamises.
Kõigi nende „töötajate” palk maksti seksteenuseid osutavate tüdrukute teenitud rahast. Seetõttu ongi nende süüdistus prostitutsiooni vahendamine: endale võtsid nad raha, mille olid saanud, sundides tüdrukuid prostitutsioonile.
Peatus – „karistuskorter”
Sõle tänava korter oli tüdrukutele teada kui n-ö karistuskorter. Seal õpetati uusi tüdrukuid välja, eriti neid, kes vastu hakkasid – anti mõista, millised on reeglid. Elina näiteks viidi sinna autoga pärast esimest läbipeksmist Pronksi tänaval, pärast mida ta oli paar päeva meelemärkuseta. (Ka haiglasse minnes – mida tuli vahetevahel pärast suuremaid peksmisi ette, kui olukord oli juba päris tõsine – olid „saatjad” iga hetk tema kõrval ja selgitasid arstidele, et tüdruk kukkus.) Sõle tänava korteris hoiti koos temaga kinni veel kolme kuni viit tüdrukut. Vastaskorteris elas ema Valentina. Tema käes olid tüdrukute korteri võtmed. Tüdrukud viidi korterist välja ainult koos autojuhiga, kui tuli tellimus kliendilt. Kui tüdruk tahtis ise korraks välja saada, siis enamasti ei lubatud või lubati vaid erandkorras – selleks pidi ta maksma jälle eraldi tasu autojuhile, vähemalt 50 krooni, ja autojuht saatis teda kõikjal.
Reeglid ja karistused
Korteri seintel rippusid reeglite ja karistuste nimekirjad. Klientidele ei tohtinud küsimusi esitada. Kliendile ei tohtinud jätta oma telefoninumbrit. Kui tüdrukult leiti SIM-kaart, siis see lõigati katki. See tegi raskeks välismaailmaga ja võimalike olemasolevate lähedastega suhtlemise, sest kontaktid muutusid pidevalt.
Iga rikkumise eest oli määratud trahv, mille pidi tasuta teenustega tasa tegema. „Vahel löödi ka niisama, ma ei saanudki aru, mispärast,” rääkis Elina.
Kui mõni öö läbi töötanud tüdruk ei suutnud hommikul tõusta, löödi neerude pihta – vastu nägu ei saanud, sest see poleks kliendile hiljem meeldinud.
Loobuda tohtisid tüdrukud alates seitsmendast kliendist päevas (arvestust peeti aga väljakutsete, mitte teenindatud inimeste pealt).
Aeg-ajalt saadeti tüdrukuid teistesse korteritesse n-ö laupäevakutele, kus tuli tasuta teenindada omasid ehk neidsamu mehi, kes tüdrukuid peksid.
Niisama ringi liikumine, näiteks poodi minemine oli keelatud.
Süüa korteris tüdrukud ei saanud. Toituti üksnes Statoili hot dog’idest, kui autojuht peatuse tegi. (Elinat hiljem ravima hakanud spetsialistide sõnul oli tema seedesüsteem täiesti korrast ära ja see nõudis omaette ravi.)
Kasumi teenimine
Tüdrukutele öeldi, et nende teenus maksab 300 krooni. Esimese kliendi pealt sai ta endale 60 krooni, teiste pealt 100–150. Tegelikult küsiti aga saunades ja hotellides klientidelt 1200 krooni.
Tüdrukule endale kätte jäänud osast tuli tasuda ka maksud. Tüdrukud pidid tasuma kommunaalmakse korteri eest, kus neid kinni hoiti. Narkootikumide eest, mida neile sisse söödeti, kui nad olid liiga väsinud ja paistnuks nõnda kliendile liialt loiud välja. Aluspesu eest, mida kaupmees käis korterites kohapeal müümas ja mida sunniti ostma. Preservatiivide eest. Ja kõikvõimalike muude kulutuste ja määratud trahvide eest – seetõttu olid tüdrukud lõppkokkuvõttes hoopis alati võlgu. Ja seda võlga tuli seksteenuseid pakkudes tagasi maksta.
Kliendi juurde saadeti n-ö keemiliselt üles klopsitud reibas tüdruk, kes pidi olema kuulekas ja meeldiv. Kui klient temaga rahule ei jäänud ja raha ei andnud, sai ta oma kupeldajatelt taas karistada.
Korterid, kus tüdrukud elasid
Tüdrukuid viidi pidevalt ühest korterist teise: osaliselt seetõttu, et mitte liiga palju tähelepanu äratada. Kohtus on leidnud tõendamist, et jõuk tegeles vähemalt nendel aadressidel:
•• 2004 jaanuar – märts Sõle tn 9–10
•• 2004 suvi – talv Paldiski mnt 75 kelder
•• 2005 suvi Võistluse 4–23
•• 2005 oktoober – 2006 august Tööstuse 13–3
•• 2006 november – 2007 aprill Liivamäe 2–1
•• 2007 aprill Narva mnt 16–2
Valentina Gorbatšova puhul on suudetud tõendada ka järgmised korterid:
•• 2005 mai – 2006 märts Planeedi 12–4
•• 2006 märts – november Kentmanni 10–43
•• 2006 mai – juuli Kohtu 3a–1
•• 2006 oktoober – detsember Ravi 12–2
•• 2006 november – 2007 aprill Kentmanni 19–1
•• 2006 detsember – 2007 veebruar Liivalaia 42–1
Kohtuotsus
Kuigi algul süüdistati kupeldajaid ka kuritegelikku ühendusse kuulumises, loobus Põhja ringkonnaprokurör Elle-Mai Velling sellest süüdistusest. Süüdistused tulid prostitutsiooni vahendamises, Valentina Gorbatšovale ka alaealise prostitutsioonile aitamises. Tema puhul suudeti tõendada, et ta oli teadlik, et osa tüdrukuid olid alaealised. (Üks neist oli sündinud näiteks 1987. aastal. Sama tüdruk sai küll ka ise lõpuks süüdistuse prostitutsiooni vahendamises, dispetšerina. Ehk ta alustas jõugus prostitutsioonile sunnitud alaealise rollis, jõugu tegutsemise viimasel etapil aga anti talle juba dispetšeri amet – vähemalt nii leidis see kohtus tõendamist. Ja selle rolli eest mõisteti sama tüdruk juba süüdi.) Sergei ja Aleksandra puhul tõendati ära tüdrukute orjastamine.
Kuna süüdistatavaid oli 15 ja igaühel oli oma kaitsja, hakkas kohtupidamine venima – kord haigestus üks, kord teine. Nõnda venis kohtuasi ligi kolm aastat. Velling saavutas süüdistatavatega lõpuks kokkuleppe, et kõik kohtualused võtavad oma süü omaks – kuid selle tõttu jäid ka nende karistused tingimisi vangistusteks.
Valentina Gorbatšova istus eelvangistuses siiski viis kuud ja Sergei Gorbatšov kolm kuud.
Elinale, ühele kahest kannatanust, on praegu määratud 80 protsenti töövõimetust.
Osa teistest tüdrukutest jätkab korterites teenuse pakkumist – uued korterid töötavad Eesti Päevalehega vestelnud asjaosalise sõnul täistuuridel edasi.
Kuigi prostitutsiooni vahendamise juhtumitega kokku puutunud spetsialistid on Tallinnas nii mõndagi näinud, on eelkirjeldatud juhtum ka nende sõnul äärmiselt jõhker.
