Ühe väikeriigi kestmise lugu - läbi inimeste
Ernst Jaakson oli viimne Eesti diplomaat, kelle oli lähetanud sõjaeelne valitsus Tallinnast. Eestile sõbralikel demokraatlikel valitsustel oli kombeks tunnustada üksnes diplomaate, kelle oli kodumaal ametisse nimetanud seaduslik valitsus. Eksiilvalitsusi ei tunnustatud.
Kuid Mark on korduvalt öelnud, et Eesti eksiilvalitsus polnud tavaline pagulasvalitsus. Ta on juhtinud tähelepanu, et 1938. aasta põhiseadus jättis olulised valikud vabaks – sõltuvalt olukorrast. Just olukorda kasutaski õigesti ära viimane okupatsioonieelne seaduslik peaminister professor Jüri Uluots.
Üürikeses võimutühimikus, mil Pika Hermanni tornis lehvis sinimustvalge lipp, moodustas Uluots valitsuse ja asus täitma riigipea kohuseid. Ta nimetas peaministri kohusetäitjaks Otto Tiefi, kes aga langes koos enamiku kabinetiliikmetega punaarmee ja NKVD kätte. Lisaks professor Uluotsale jõudsid Rootsi mõned valitsuse liikmed, seal oli juba ees välisminister August Rei.
Kõige vastutusrikkam lõik
Uluots suri raske haiguse järel 9. jaanuaril 1945. Tief oli venelaste käes vangis ega saanud riigipea kohuseid oma õlgadele võtta. Selliseks puhuks nägi põhiseadus ette asenduskorra, mille järgi asub peaministrina presidendi ülesandeid täitma valitsuse vanim liige, kes oli August Rei.
29. märtsil 1971 sai peaministriks presidendi ülesannetes Tõnis Kint, kes nimetas asetäitjaks senise riigisekretäri aastast 1953 Heinrich Marga. Äsja meie hulgast lahkunu on öelnud: siit algas kõige vastutusrikkam lõik tema pikal eluteel. Veebruaris 1990 pani Tõnis Kint tervislikel põhjustel ameti maha ja 1. märtsil astus Mark vabariigi presidendi ülesannetesse.
Aasta tagasi küsisin Heinrich Margalt, mis tunne teda valdas, kui ta 1992. aasta oktoobris riigikogu kõnetooli astus ja järgmisel päeval Lennart Merile võimu üle andis. Pärast väikest mõttepausi oli Marga vastus lühike: “Mul oli õnnelik tunne!”
Pikemalt loe Rootsi Eesti Päevalehest.
