Üheksakümmend üks surmasuust päästetut
Algaja konnapäästja esimeste konnatalgute memuaarid pimedalt maanteelt, öise Jägala jõe äärest.
Talgutele! Konnatarasid ja -tunneleid on ehitatud mujal ilmas maanteedele alates eelmise sajandi kuuekümnendaist. Isegi Valgevenes on need olemas. Aga Eesti teedel, kus betooni valatakse miljardeid maksvaid liiklussõlmi, pole me veel sisulise konnaarmastuseni jõudnud. Valikuid on kaks: kas massimõrv konnadest libedal maanteel või talgud.Ka üks on lahinguväljal sõdur.
Jägala konnavalvuri Janeki auto peatub. Saan ämbri ja pealambi. Janek ütleb, et vara saabusin. Kui läheb pimedaks, siis tulevad konnad. Müürina. Ütleb, et konnad tulevad metsast ja lähevad jõe poole.
Astun neljakümnendat minutit teeveerel, ämber pihus, lamp otsmikul, helkurvest seljas. Tühjus. Autod aeglustavad mind nähes sõitu – kas totraks muutunud seeneline?
Null konna
Null koma null. Kujutluspildid müürina metsast välja valguvast konnade armaadast täidavad mu aega edasi-tagasi marssides. Üle puude viirastub grandioosse Põhja Konna siluett. Ikka null koma null. Videvikust saab hämarik.
„Mina olen Sveta!” Särtsakas näitsik surub kätt. Töötab turvafirmas dispetšerina, õhtu oli vaba. Kuulis televiisorist üleskutset, tuli. Sõitis kunagi Leedus konnalaipadest ligasel teel. Sant tunne ei lähe meelest. Seepärast tuligi päästma.
„Kussa lähed!” hüppab Sveta korraga kesk asfalti, haarab konna.
Üks!
Olen kade. Auto möödub ja korraga kuulen silla juurest veidraid plumpsatusi. Nagu läheks õhupallid katki.
Kui kohale jõuame, pole kedagi päästa. Tee on verevaid laike täis. Mõni üksik jalg tõmbleb vereloigus. Häbi on. Meid usaldati, aga meie? Otsisime konni hoopis teiselt teepervelt, kui samal ajal toimus massimõrv.
Ja nüüd nad tõesti tulevad. Kaheksateist, üheksateist! Ikka päästvasse ämbrisse. Kakskümmend kaks. Meie tegevuses saab tõeks ammune tõdemus, et sugutung on suurim liikumapanev jõud.
Ja nad tulevad. Hüpates ja astudes, silmad suured. Üksinda ja kahekesi, teineteise seljas. On rohelisi, on kärnalisi. On näpuotsa suuruseid ja pihkuvõtmiseks parajamaid. Mõni suur kui labakinnas, pilk kaugete kudemispaikade poole suunatud.
Kolmkümmend kaheksa!
Aga nad tulevad valelt poolt! Mitte metsa, vaid jõe poolt. Küsimusteks pole aega. Hiljem kuuleme, et ju ajasid külmad ööd nad segadusse.
Sveta ei jõua konna saabuva auto eest maast haarata. Seisab sellele ette. Auto teeb kaare. Sveta räägib, et kunagi päästis ta samal kombel maanteel oma haige, jalad kaotanud koera. Kaitses oma kehaga.
Nelikümmend seitse. Ämber mu pihus on raske, siputav ja konnakoorist kajav. Kas päästetute tänumissa?
Lupsuv hääl mööduva auto saatel. Ei lähe vaatama. Tean, punane laik teel. Minu süü vist. Konnakoor ämbrist. Ju kostab samasugune ka mujal, kus käed teedelt kahepaikseid korjavad.
Viiskümmend kolm!
Meid on juba viis konnakorjajat kilomeetrise lõigu peale. Kammime asfalti. Autod aeglustavad käiku, kui grupp särava pealambiga tegelasi neile mööda teed vastu marsib ja vahetevahel kükitab nagu mingit erilist riitust toimetades.
Kuuskümmend seitse! Kebige nüüd, kullakesed, ämbrist maanteekraavi. Tehke sugu ja saagu teid palju kui liiva mererannas. Üheksakümmend üks!
Koduteel saadab mind konnalaul vastselt CD-plaadilt. Kesk öist unenägu ärkan aga korraga konnade Valhallas, kus suur padakonnast ingel mulle tänutäheks hosiannat laulab. Need ta hõimukaaslased, kelle olen pannud vähkidele söödaks, on unustatud.
Kuue päevaga 6500 konna
Eestimaa Looduse Fondi projektijuht Tanel Laan peab esimest korda Eestis toimunud konnatalguid õnnestunuks. Kuue päeva jooksul alates eelmisest pühapäevast päästis 160 vabatahtlikku meie teedelt umbes 6500 konna, kõneleb esialgne statistika.
