Uhke flamingolill Ameerikast ja vähenõudlik kliivia Aafrikast
Flamingolilled kasvavad looduses niisketes mägimetsades maapinnal, kividel või puude võrades epifüüdi ehk pealistaimena, harvem on nende kasvukohaks isegi poolkõrbelised alad. Mõned flamingolilled on eluvormilt ronitaimed, mille pikk ja nõrk vars vajab ka potis kasvades toestamist. Erinevat liiki esindajate seas on suurte südajate või lailineaarsete lihtlehtedega ja sõrmjalt lõhestunud liitlehtedega taimi. Sageli moodustavad nende lehed linnupesasarnase tiheda kodariku. Niisuguste tihedalt asetsevate lehtede vahel elavad looduses mõned sipelgad, kes kaitsevad taime lehemahla imevate putukate eest.
Flamingolille õisik on tõlvik, mida ümbritseb roheline, punane, roosa või valge kõrgleht. Värviline kõrgleht püsib erksavärvilisena mitu kuud ja meelitab tolmeldajatena ligi linde ja putukaid. Enamasti on õisikud lõhnata või vaevu tajutava lõhnaga, seetõttu sobib flamingolill ka ruumidesse, kus elavad inimesed on tundlikud tugevate lõhnade suhtes. Looduses kasvab ka lõhnavate õitega liike, kuid neid toataimedena veel müügiks ei pakuta.
Flamingolille küps vilikond koosneb valgetest või punastest marjadest, mida looduses söövad linnud. Ka toatingimustes võib flamingolill viljuda, kuigi seda juhtub harva. Flamingolilli kasutatakse Lõuna-Ameerikas rahvameditsiinis, mõne liigi kuivatatud lehti aga lisatakse tubakale selle lõhnastamiseks. Kultuuris kasvatatakse sagedamini 30 liiki flamingolilli lõikeõisikute saamiseks, õitsvate potitaimedena ja ilusate lehtede pärast.
Meil on vahel taimepoodides saadaval ilusate mustriliste lehtedega marmor-flamingolille (A. clarinervium), kuid ta on nõudlik kasvukoha tingimuste osas, olles eriti tundlik kuiva õhu ja suurte temperatuurikõikumiste suhtes. Vähem tuntud liikidest on toataimena pakutud ka peenikeste ronivate vartega ja sõrmjate lehtedega kanep-flamingolille (A. polystichum). Nimetus tuleneb sellest, et taime lehed sarnanevad kanepi lehtedega, hallutsinogeenseid narkootilisi ühendeid see liik aga ei sisalda. Kõige sagedamini kasvatatakse toataimena südajate nahkjate lehtedega Andre flamingolille (A. andreanum) ja süstjate lehtedega Scherzeri flamingolille (A. scherzerianum) ning neist aretatud sorte.
Flamingolillele valige toas valge ja õhurikas kasvukoht. Alates veebruarist ei maksa jätta taime otsese ereda päikesekiirguse kätte. Akna peal kasvatades peab jälgima, et taimele või potile külma õhku peale ei lange ja akna avamise ajaks tuleks taim eemale tõsta, et jäine õhk soojalembelist taime ei kahjustaks.
Kõige sagedasem flamingolille hukkumise põhjus on ülekastmine. Taime lihakad juured on tundlikud pideva liigniiskuse suhtes. Flamingolille kastmise sagedus sõltub kõige rohkem ruumi temperatuurist, aasta-ajast ja taime looduslikest kasvukoha tingimustest. Kõige meelsamini kasvab flamingolill ruumis, kus temperatuur on vahemikus 18–23 ºC. Kuigi potitaimena müügil olevad taimed on just tubastes tingimustes kasvatamiseks aretatud, peab ikkagi arvestama, et väga kuiva õhuga keskküttega ruumis on flamingolille lehti vahel hea sooja puhta veega piserdada. Kasuks tuleb taimepoti kõrvale laiale anumale valatud vesi, mis aurustudes loob taime lähiümbruses parema mikrokliima. Kahe kastmise vahel peab muld tahenema, kastmisvajadust on kergem kindlaks teha potimulda sõrmega katsudes. Tulise radiaatori või muu küttekeha lähedal ähvardab lehti põletusoht. Ka liiga tugeva väetiselahusega väetamisel muutuvad lehed ebakorrapäraselt pruunilaiguliseks. Lehtede kahvaturoheline värvus viitab magneesiumipuudusele. Flamingolilli väetatakse õitsemise ajal või kasvuperioodil märtsist septembrini 1–2 korda kuus õitsvatele taimedele sobiliku täisväetiselahusega. Haigeid taimi väetada ei maksa.
Flamingolilledele on iseloomulik nn potist väljakasvamine. Ümberistutamise ajal kevadel või suvel tuleks sellise taime juuri lühemaks lõigata ning endisest asendist sügavamale istutada, nii et juurekael oleks mõne sentimeetri ulatuses mullaga kaetud. Substraadiks valige flamingolillele kerge ja jämeda struktuuriga muld. Mina kasvatan kodus flamingolille orhideemullas. Ümberistutamise ajal tuleb eemaldada kõik surnud või mädanema läinud juured. Elusad flamingolille juured on valged või tipuosas roosad. Mädanikesse haigestumise vältimiseks on hea mullale lisada lehtpuusöe tükke. Kui taim aasta jooksul õitsema pole hakanud, on midagi talle sobimatut. Kas ruumi temperatuur on liiga madal, kasvukoht liiga pime, taim mitu aastat ümber istutamata, ruumi õhk liiga kuiv, taim saanud tõmbetuult vms.
Igihaljas kliivia
Kliivia on viieliigiline igihaljaste rohttaimede perekond Lõuna-Aafrikast. Kliivia on amarülliliste (Amaryllidaceae) sugukonna taim nagu ka ratsuritäht või nartsiss. Kõige sagedamini kasvatatakse toataimena mattpunast kliiviat (C. miniata), mis õitseb tubastes tingimustes enamasti hilissügisel või talvel ja kevadel. Muul ajal kaunistavad taime pikad tumerohelised nahkjad lehed.
Mida vanemaks saab kliivia, seda tihedamaks ta kasvab. Mitu aastat potis kasvanud taim moodustab ka rohkem õisikuid ja rõõmustab kasvatajat kaunite lehtedega. Kliiviat on suhteliselt kerge kasvatada. Ta pole väga nõudlik kasvukoha suhtes. Erinevalt hämarate vihmametsade taimedest kasvab kliivia looduses savannides ja rohtlates ning talub hästi eredat otsest päikesekiirgust. Lõunapoolsel aknal taime kasvatades peab vaid jälgima, et lehed ei puutuks vastu klaasi.
Kliivia kasvabki meelsamini väikeses potis, palju võsusid tihedasti koos. Noor taim kasvatab kiiresti poti tihedalt juuri täis. Kui juurte vahel enam mulda pole, peab sellise taime kevadel aprillis või mais natuke suuremasse potti nõrgalt happelisse mulda istutama. Vanemad taimed igakevadist ümberistutamist ei vaja, sel juhul piisab, kui neid märtsist septembrini 1–2 korda kuus õitsvatele taimedele sobiliku täisväetiselahusega väetada. Erinevalt ratsuritähest, kallast või alpikannist kliivia pikka kuiva puhkeperioodi ei vaja ja tema lehed püsivad rohelisena aasta läbi. Kui kliivia ei taha õitseda, on põhjuseks enamasti kas liiga pime kasvukoht või mullast otsalõppenud toitained. Kliiviat saab paljundada ümberistutamise ajal taime ettevaatlikult jagades. Peale oranžiõieliste kliiviate on meile müügile jõudnud ka kollaseõieline sort „Citrina”.
