Täna Ukraina filminädala raames Artise kinos ja 24. veebruaril Delfis linastuv Ukraina režissööri Juri Iljenko mängufilm „Hetman Mazepa hingepalve” kujutab Euroopat kui alasti naist, kelle privaatpiirkonnaks on Ukraina. Tallinnasse filminädalale saabunud režissööri poeg Filipp Iljenko soovib, et inimesed saaksid aru: kui vägistatakse Ukrainat, vägistatakse tegelikult kogu Euroopat. „See peaks olema sõnum Euroopale, et meid ei tohiks võtta kui mingit auhinda, vaid kui osakest Euroopast.”

„Hetman Mazepa hingepalve” esilinastus 2002. aastal Berliini filmifestivalil, aga suurt menu see ei saavutanud. 2010. aastaks lõigati film pisut ümber ja nüüd proovitakse uuesti. Eduks on kõik eeldused olemas, sest hoolimata ligi 300-aastasest ajavahest Põhjasõjast tänapäevani, on film täis sümboleid, mida saab üle tuua praegusesse Vene-Ukraina kriisi. Oma võlu lisab filmile fakt, et Venemaal on selle levitamine keelatud. Illjenko toonitab, et tegu pole Vene-vastase, vaid imperialismivastase filmiga.

Ainus takistus võib olla film ise. Hollywoodi kinoga harjunutelt nõuab postmodernistliku ja sürreaalse teosega kohanemine pingutust. See on lugu ukrainlaste vastuolulisest väejuhist Ivan Mazepast, kes reetis Põhjasõja ajal Venemaa ja astus liitu Rootsi kuninga Karl XII-ga, lootes nii vabastada Ukraina. Tegelased ja sõda on vana, kuid olukord on tänapäevasega väga sarnane. Ühes stseenis piinatakse Mazepa kaaslast, kes tunnistab lõpuks, et väejuhil on liit Krimmi khaaniga, kes ei taha, et Krimm vallutataks. „Siis oleks ka Ukrainaga kõik läbi. Moskva kubernerid oleksid siis taas kõikjal,” ütleb tegelane.

Venemaa pole muutunud

Filipp Illjenko, kes on ka üks filmi kolmest näitlejast, kes kehastavad nimitegelast, ja Ukraina riikliku filmiagentuuri juht, ütleb, et säärased paralleelid pole juhuslikud. „Venemaa pole selle 300 aasta jooksul muutunud. Nad tegid seda Põhjasõjas, nad tegid seda 20. sajandi alguses ja teevad seda täna,” selgitab Illjenko närviliselt žestikuleerides.

„Agressioon on sama ja selle juht sarnaneb väga Peeter Suurega. Pole saladus, et Peeter Suur on üks Putini ikoone. Putin tahab teda jäljenda,” sõnab Illjenko. Sarnasused filmi ja tänapäeva vahel ei lõpe aga Venemaaga: Mazepa ajal otsiti liitlasi Rootsist ja ka nüüd otsivad ukrainlased abi läänest. 

Ukraina sõja tõeline pale

„Ma arvan, et sellest sõjast sünnib mitu kunstilist väljundit, see annab suure hulga materjali, millest filme teha. Aga kõigepealt peame sõja üle elama ja lõpetama kestva tragöödia,” räägib Illjenko. Ukraina sõda käsitlevad ka kunstnikud ja paljud dokumentaalfilmide režissöörid. „Nad lähevad rindele ja filmivad seda, mis toimub. Me tahame teha filme, mis näitaksid olukorra tõelist nägu. Seal (Ukrainas – H. K.) pole mingit kodusõda ega separatismi. Seal on Vene armee ja Vene relvad.”