Üks, kaks, kolm – tuumajaam!?
Kui uskuda parteiprogramme, siis isegi erakondade peale kõik kokku lubatu kahvatub Eesti ees seisva suurinvesteeringu kõrval. Kolme praeguse ja tõenäoliselt ka järgmise riigikogu suurema erakonna programmis lubatakse, et Eestist peaks saama tuumaenergiat ühel või teisel viisil tootev riik.
Kuid kas need lubadused on tõsised? Kas Eestil on tõesti vaja oma tuumaelektrit genereerivat reaktorit? Reformierakonna, Keskerakonna ja IRL-i valimisplatvorm viitavad jaatavale vastusele. Äraootamine või skeptilisus on jäänud sotsiaaldemokraatidele ja rohelistele.
Reformierakonna valimislubadus on selles osas konkreetseim. Hea eeltöö korral, kinnitatakse seal, võiks Eesti oma tuumajaam saada valmis juba 2022. aastaks. Ometi võttis alles mõni nädal tagasi koos teiste Balti riikide peaministritega Eesti Päevalehe vestlusringis istunud Reformierakonna esimees, peaminister Andrus Ansip hoogu maha. Eesti esimene eelistus olevat jätkuvalt Leedu uue tuumajaama projektis kaasalöömine, rõhutas ta.
Julgeoleku huvides
Ansipi erakonnakaaslasest riigikogu majanduskomisjoni esimees Urmas Klaas küsimusest „kumb siis?”, tagasi ei kohkunud. „Leedu tuumajaama projektis osalemine on jätkuvalt Eesti julgeoleku huvides. See ei välista Eesti oma tuumajaama ehitust,” ei näinud Klaas probleemi.
Tuumaelektri hankimist Eesti jaoks soovib ühemõtteliselt ka Keskerakond. „Toetame tuumaelektrijaama ehitamist,” seisab nende programmis. Keskerakondlane Lembit Kaljuvee analüüsis olukorda aga pisut üksikasjalikumalt. „Me ei välista, et me läheme Leedu või Soomega kaasa,” märkis Kaljuvee. „Muidugi on hea, kui jaam on oma, aga arvestades Eesti elektritarbimist ja tuumajaamade võimsusi, on [oma tuumajaama ehitus – toim] meie jaoks kõige keerulisem ja problemaatilisem,” tunnistas ta. Muud ei pruugigi üle jääda, sest Kaljuvee ei teinud saladust, et Soome ei soovi ühisprojekti ning Leedus on probleeme organiseerimisega.
Riigikogu majanduskomisjonis IRL-i esindav Toomas Tõniste, kes on eespool mainitutega sarnaselt ka riigikogu Eesti tuumajaama toetusrühma liige, itsitab natuke alustuseks. „Ma pole ühelgi tuumajaama toetusrühma üritusel küll käinud, ühinesin sellega rohkem selleks, et tähelepanu saada ja pildis olla.”
Seejärel ta tunnistab siiski, et on koos komisjoniga tuumaelektri probleemiga tegelnud küll. „Jah, see tuumaenergia, me oleme seal (hääldab püüdlikult – toim) In-ga-li-na tuumajaamas majanduskomisjoniga käinud tutvumas.”
Edasi räägib Tõniste, et olukord on keerulisem, kui tundub. „Enne tehakse endale ikkagi selgeks, mis võimalused üldse on. Eestil ei ole ju neid traditsioone ja see nii lihtsalt ei käi, et täna otsustame ja homme paneme püsti. Ja meie erakonna seisukoht on, et kui on lõplikult uuringud tehtud ja info olemas, siis me ei välista, aga me ei ütle täna ka jaad,” sõnas Tõniste.
Ometi IRL-i programm justkui ütleks, et jah-sõna on tuumaelektri soovile antud ning hiljemalt 2012. aastaks tuleb otsustada, milline projekt tuleb – kas ühistöö Leedu ja Soomega või Eesti oma jaam.
„Jah, mõte võib-olla ongi see, et riigikogus tuleks see otsus ikka ära teha,” arvas Tõniste seepeale. IRL-i poliitik nentis aga fakti, et otsuse tegemiseks pole sugugi piisavalt informatsiooni. Ta viitas nagu Kaljuveegi samadele probleemidele Leedu ja Soome variandi kaalumisel. „Leedu ei tea ju ka ise, mida nad teevad. Kord teevad ise, siis tahavad kambajõmme, siis, kui tundub, et hakkab raha teenima, tahavad teha üksinda või poolakatega koos. Soomega oleme seda varem arutanud, kuid nad pole tahtnud kedagi sinna kampa endaga.” ütles Tõniste näiteks. Temagi pidas Eesti oma jaama ehitamist kõige kaheldavamaks. „Kolmas võimalus on see, et Eesti oma tuumajaam. Aga ega see ole ka lust ja lillepidu, ta töötab kogu aeg stabiilselt. Ka siis, kui energiat pole vaja – ta ikka tiksub seal edasi. Kõige mõttetum oleks teha kaks tuumajaama siia Baltikumi lähestikku.”
Peab edasi minema
Reformierakondlane Klaas ja keskerakondlane Kaljuvee aga olid mõlemad veendunud, et peatselt valitav uus riigikogu peaks kõigele vaatamata Eesti oma tuumaprojekti jaoks vajalike ettevalmistustega edasi minema.
Klaas nimetas vajalike otsustena tuumajäätmete, jaama asukoha küsimusi. „Seadusandluse ja aruteluga tuleks paika panna jäätmete küsimus – tänased tuumajaamad tekitavad ülivähe jäätmeid võrreldes põlevkivi kasutamisega. Teiseks, tuumajaama kohavalik eeldab erapooletuid geoloogilisi uuringuid ja kohalike inimeste mõistmist – kindlasti on siin omal kohal avalik arutelu,” märkis Klaas. „Ehitus on oluline rahaline projekt kogu Eestile, nagu on oluline ka, kes sellese investeerivad. Projektiga kaasneb oma inseneride väljaõpe ja areng energeetikasektoris – tehnoloogiliselt oleks see Eestile väga kasulik samm.”
Kaljuvee lisas märksõnadena veel üldise seadusandluse ja hariduse. „Järgmine riigikogu peaks vajalikud seadused vastu võtma. Ka hariduse poole on vaja vaadata, et muuta meie riik n-ö tuumakõlblikuks. Keegi ei tule ehitama tuumajaama sinna, kus kellegagi suhelda pole,” leidis Kaljuvee. Samuti märkis keskerakondlane, et tuumajaama ei saa ehitada ilma vajalike kompensatsiooni- ja avariielektrijaamadeta. „Tuumajaam nõuab avarii- ja kompensatsioonivõimsusi. Peame mõtlema, kuhu me selle energia paneme. Kui võtame 1000 MW jaama, siis põhimõtteliselt tarbib Eesti suviti ehk 20 aasta pärast 600–700 MW. Kuhu me selle energia müüme või mis me sellega teeme,” tõstatas ta olulise küsimuse.
Paistab, et poliitikute hulgas tõmbub tuumaenergias kahtlejate võrk aina koomale. Kas rohelised, kellele tuumajaama ehitamine pärikarva pole, ei karda, et neile tehakse järgmises riigikogus üks-kaks-kolm ära?
Roheliste ridadesse kuuluv riigikogulane Valdur Lahtvee hakkas küsimuse peale naerma. „Ei, ma ei arva, et see nii üks ja kaks ja kolm toimub. Vaadake, tuumajaama rajamine nõuab palju raha,” ütles ta taas tõsisemalt.
Lahtvee viitas uute tuumajaamade rajamise projektidest saadud kogemusele, et nende ehitamine ajab ka kogenud riikides eelarve kõvasti lõhki. „Väga heaks näiteks on kuulus, Euroopa kõige parem reaktor ehk Areva-Siemensi ehitatav Olkiluoto 3. Alguses öeldi, et see maksab 3,2 miljardit eurot, ja on läinud pealt viie. Üks reitinguagentuur ütleb nüüd, et tuleb kokku seitse miljardit.” Lahtvee nentis, et selle tagajärjel on sellistes tuumajaamades toodetud elektri hind kallim, kui näiteks biomassist saadud elektri oma. „Majandus paneb kõik selle paika, Eestis on piisavalt muud kütust ja lähiturgudelt on odavamat tehnoloogiat võtta.”
Haarates kinni Kaljuvee viimasest mõttest lisas Lahtvee, et tuumajaamal pole Eestis kohta juba ainuüksi seetõttu, et elektrit poleks kuskile panna. „Tuumajaama häda on ju see, et ta on otstarbekas, kui ta on suur. Eesti tarbimine ei ole selline, et ta vajaks suurt. Meil pole sellist energiat vajavat suurtööstust.”
Surnud projekt
Roheliste esindaja arvas, et kui tegelikkusele näkku vaadata, ei tule tuumajaama ei Eestisse ega ka Leetu. „Mis puutub Ignalinasse, siis see projekt on surnud. Väga lihtsal põhjusel, sest Venemaa paneb Kaliningradi oma 1200 MW püsti. Ja see on juba liiaga Kaliningradi jaoks. Lisaks leitakse sinna ka Euroopast investor. Nad panevad sinna tuumajaama püsti ja nii on meie ning Leedu vajadus kaetud. Ma ennustan pigem seda,” ütles Lahtvee. Sellisele stsenaariumile viitab Lahtvee sõnul ka Leedu läbikukkunud üritus oma tuumajaamale investor leida – Koreast tulnud soovija võttis pakkumise kiiresti tagasi.
Tuumaenergia ei meeldi eriti ka sotsiaaldemokraatidele, seda peamiselt jäätmete ja ohutuse probleemide tõttu. Nende ridades riigikokku pürgiv Rene Tammist ütleb diplomaatiliselt, et Eesti tuumajaama osas ollakse äraootaval seisukohal. „Otsustamiseks on liiga vähe infot, sest puuduvad vastused põhimõttelistele küsimustele jaamaga seotud ohutuse, riskide ja üliradioaktiivsete jäätmete ladestamise kohta,” nentis ta, lisades, et tuumaenergia pilti ajavad segasemaks mitmesugused arendused lähiregioonides – nii Soomes, Venemaal, Leedus kui ka Poolas. Tammisti sõnutsi oleks ainult tuumaenergiale keskendumise asemel vaja pigem luua keskkond, kus ettevõtted saaksid ise otsustada, millistesse tootmisvõimsustesse investeerimisel on perspektiivi.
Vähemalt kolme erakonna programmis tundub tuumaelektri tulek olevat juba käegakatsutavas läheduses. Aga lähemal uurimisel selgub, et takistusi on rohkem, kui arvata osatakse. Tuumatulevik helendab paberil kahtlemata vähemradioaktiivselt kui reaalsuses.
