•• Üldjuhul on südamekirurgia koondunud Euroopas suurematesse keskustesse – ülikoolihaiglatesse, kuigi on ka palju erakliinikuid. Ülikoolihaiglate arstidel on siiski kombeks teadustööd teha. Näiteks Norras ei saagi enne südamekirurgi positsiooni, kui doktorikraad pole kaitstud.

Samas teeb see eriala omandamise vaevaliseks ja südamekirurgiks saajate keskmine vanus on 35 ja 40 eluaasta vahel. Eestis selliseid nõudmisi pole. Paraku ei sobi kõigile teaduslik tegevus ja meie valikubaas on ka väike. Samas peaks ülikoolihaiglal siiski olema akadeemiline pädevus.

•• Kuidas sattusite lõikuste kõrvalt ka teadust tegema?

Stockholmi Karolinska haiglasse täiendusele minekul oli minu kontaktisikuks dr Jarle Vaage, kes juhtis tollal edukat uurimisgruppi südamelihase protektsiooni alal. Samas grupis kaitses oma töö ka anestesioloog Peeter Tähepõld. Kuna skandinaavialik töökoormus polnud eriti suur, siis hakkasin õhtupoolikuti dr Vaage laboris käima ja nii see alguse sai.

Algus oli raske, sest plaani teaduslikuks tegevuseks välismaal mul algul polnudki, aga kui tulid esimesed tulemused, siis läks põnevaks. Esimesel aastal olid mu päevad kaheks jagatud, aga hiljem olen ikka püüdnud, et kui on laboritöö, siis täiskohaga, ja kui on kliiniline töö, siis samuti täiskohaga.

•• Mis on teie edasised plaanid, kui doktorikraad käes?

Tööd jätkan ikka TÜ kliinikumis kirurgina. Olen oma positsiooniga rahul, siin on meeldivad kolleegid ja hea töökeskkond. Teaduslikku tegevust püüan jätkata koostöös biomeedikumis asuva prof Seppeti töögrupiga. Teaduse finantseerimise alused on Eestis karmid, uute teemadega on end raske sisse süüa. Seega tuleb leida võimalusi koostööks.

•• Kuidas on välismaal töötamine mõjunud ja mis on nii kaugele jõudmise hind?

Välismaale minekuks oli väga selge põhjus, seejuures mittemeditsiiniline. Ühel hetkel 1999. aastal otsustas valitsus, et residentidel ehk spetsialiseeruvatel arstidel pole alust palka nõuda.

Seega jäid kõrgharidusega spetsialistid virelema 1500-kroonisele sissetulekule, kui paljudel on pere ja lapsed. Mina otsustasin leida välismaal enesetäiendamise koha. See mul Rootsis õnnestuski, tingimusel, et ise leian raha. Ka see läks ühe fondi kaudu korda, ja seejuures sai huvitaval kombel määravaks minu sportlik minevik, mitte ambitsioonid südamekirurgias.

Miinustest võiks ehk märkida seda, et eemalolek sõpradest ja perest on mingil hetkel rusuv, aga seda ei saa väga hinge võtta.

Võiks öelda, et suure mahuga sujuvalt töötava kardiokirurgiakeskuse kogemuse sain ikkagi Karolinska haiglast. Tol ajal erines see Tartus ja Tallinnas nähtust oluliselt. Samas pean ütlema, et Tartu südamekirurgia on viimase nelja aastaga teinud suure arenguhüppe ja viimasel külaskäigul Skandinaavia ühe suurema haigla, Oslo Ullevali haigla südamekirurgia keskusse tundsin end kui kodus. Suuri erinevusi töömeetodites ja töökorralduses polnud.

Töö südamelihase kahjustustest

•• Ruusalepp kaitseb doktoritööd reedel Stockholmis Karolinska instituudis.

•• “Olen uurinud kahe fenomeni mõningaid molekulaarseid aspekte eksperimentaalsete (hiired ja rotid) mudelite abil. Esiteks restenoos ehk veresoonte taassulgumine/ahenemine, mis võib juhtuda pärast veresoonte, eriti pärgarterite laiendamist ja stentimist,” rääkis Ruusalepp.

•• Teiseks südamelihase kahjustuse vähendamine eelneva kõrgekontsentratsiooniga hapniku manustamisega. Mõlemal juhul on üks minu töödest olnud mudeli kirjeldamine ja täpsustamine, teine aga rohkem rakusiseste mehhanismide uurimine, märkis ta.

•• Südamelihase kahjustuse vältimine hapnikuga on olnud pikemaajaline projekt Tartu ülikooli kliinikumi ja Karolinska instituudi vahelises koostööprogrammis.