Kuid Tartu pingutas enese sõnul, hambad ristis, allus rühmajuhtidele ja täitis määrustikku. «Kui käitud normaalselt, ollakse ka sinu vastu samasugune. Oleme ju kõik inimesed,» lausus möödunud nädalal sõdurieksamid edukalt teinud kaitseväelane.

Üks tema kompaniikaaslane sai aga samas psühhiaatrilt tõendi, et ei sobi ajateenistust jätkama.

Käitumis- ja psüühikahäired ongi peamised põhjused, miks mullu 2401 ajateenijast 106 ehk ligi neli protsenti enne lõppu ajateenistusest ära tulema pidi. Enamasti pudenesid nad kaitseväest teisel-kolmandal kuul.

Noorukite nõrgavõitu vaimne tervis avaldub kaitseministeeriumi nõuniku Teet Lainevee sõnul tõikades, et nad ei oska sõjaväemiljöös suhelda ega suuda külg-külje kõrval teistega koos elada.

«Kui siin poleks nõudmisi, käske ja korraldusi, poleks see sõjavägi,» lausus Lainevee. «Kui aga pidevalt kästaks ja karjutaks, läheks nooruk hulluks. Ohvitserkond peab tegutsema väga tasakaalukalt.»

Armastatu truudus, koduste toimetulek, õpingud, puhkuse ja linnaloa saamine, kollektiivne karistamine, vene noorukite keeleoskus – loetles üksik-vahipataljoni kaplan Peeter Parts ajateenijate muresid, millele ta koos väeosa psühholoogiga lahendusi otsib.

Kultuuriüritused ja puhkuse võimalus annavad üksik-vahipataljoni ajateenija Teho Lauri sõnul õppusteks lisaindu. Möödunudnädalasel kolmetunnisel rännakmarsil kümnekilose seljakotiga lõid ühe tema kaaslase villis jalad valust tuld, aga ta pressis edasi, et mitte linnaloata jääda.

Teine kaitseväest väljalangemise põhjus – luu- ja liigesehaigused ning vigastused – saab üksik-vahipataljoni spordiinstruktori Meelis Stammi sõnul alguse liikumisvaegusest lapse- ja noorukieas.

Ajateenistusse tulles jääb kehalise võimekuse testidega jänni kaks kolmandikku poistest, kahe kuu pärast sõdurieksamil põruvad üksikud.